L E U K I P P O S
Mileetosest (?) (u. 460 e.Kr)

Valik tunnistusi · Fragmendid · Kreeka tekst · Kirjandus
Demokritos



A 2 DK; Diogenes Laërtios X 13, Apollodoros kõneleb "Kroonikas", et Epikuros oli Nausiphanes ja Praxiphanese õpilane; Epikuros eitab seda kirjas Eurylochosele ja nimetab end iseõppijaks. Tema ja Hermarchos mõlemad eitavad filosoof Leukippost, keda teised (muuhulgas ka epikuurlane Apollodoros) peavad Demokritose õpetajaks (1). 

A 1 DK; Diogenes Laërtios IX 30, Leukippos Eleast, teiste tunnistuste järgi - Abderast, kolmandate, Mileetosest. Ta oli Zenoni õpilane.

68 A 33 DK; Diogenes Laërtios IX 45, [Demokritose] füüsikateosed on sellised: "Suur Maailmakord" (mis Theophrastose ja tema järglaste poolt omistatakse Leukipposele) ja "Väike maailmakord", "Kosmograafia", "Planeetidest"...

A 8 DK; Simplikios komment. "Füüsika" 1.2.184b15jj juurde, 28,4 (=Theophrastos, fr. 8): Ent Leukippos, elealane või mileetoslane (temast kõneldakse nii üht kui teist), õppinud tundma Parmenidese filosoofiat, ei läinud oleva küsimuses Parmenidese ja Xenophanesega mitte ühist, vaid läks, nagu arvatakse, vastupidist teed. Sellal kui need pidasid universumit ühtseks, liikumatuks, tekkimatuks ja piiratuks ja ei lubanud mitteolevat isegi otsida, eeldas Leukippos  lõpmatut hulka igavesti liikuvaid elemente - aatomeid; ta pidas nende vormide hulka lõpmatuks seetõttu, et ei ole mingit alust nende hulgal olla pigem selline kui teistsugune ning seetõttu, et ta nägi olevas lakkamatut tekkimist ja muutumist. Pealegi ei eksisteeri olev mitte mingil määral rohkem kui mitteolev, ja mõlemad on võrdselt asjade tekkimise põhjuseks. Pidades aatomite olemust tihedaks ja täidetuks, nimetas ta neid olevaks ja õpetas, et need liiguvad tühjuses, mida ta nimetas mitteolevaks, ning väitis, et viimane eksisteerib mitte vähem kui olev. Niisamuti pidas tema kaaslane abderiit Demokritos algaluseks täidetust ja tühjust, nimetades esimest olevaks, teist mitteolevaks... (vt edasi  Demokritos A 38 D)


  1. Diogenese poolt toodud arvamusele, et Leukippost polegi reaalselt eksisteerinud, puhus eelmisel sajandil elu sisse E.Rohde. Nn "Leukippose küsimuses" (Leucipp-Frage) leidus nii Leukippuse eitajaid  (Tannery, Nestle) kui jaatajaid (Diels, Zeller, Gomperz). Mõlemal seisukohal oli enamvähem võrdne tõenduspagas: ühelt poolt tunnistasid Aristoteles ja Theophrastos (kes olid hästi tuttavad abdera koolkonnaga) Leukippose olemasolu, teisalt eitas seda Epikuros (kelle kohta kooli ajalugu mittetundmist oletada oleks imelik). Sel sajandil leiti Herculaneumist papüürused, mis tõestavad, et epikuurose koolkond Leukippose isikut ei eitanud. Diogenese poolt edasiantud Epikurose arvamusele on antud järgmisi tõlgendusi: Epikuros eitas Leukippose kui filosoofi olemasolu, mitte teda ennast (Kirk-Raven-Schof. 1983:403; Burnet §171); Leukippost kutsuti hüüdnimega Mitteolevaks lähtuvalt temale omistatavast mitteolemise-õpetusest, nagu ka eleaate kutsuti Liikumatuiks ja Herakleitost Voolavaks (Makovelski 1940:15-17).
Palmett