P A R M E N I D E S
Eleast (u. 540 - 480 e.Kr)

Eelmärkus · Fragmendid · Kreeka tekst · Kirjandus
Vt ka: laulu sissejuhatuse (fr 1) värsstõlget


PARMENIDESEST
Ines Piibeleht

Parmenides (tegutses Eleas, Kreeka joonia koloonias Lõuna-Itaalias 5.saj. alguses e.Kr) oli esimene kreeka mõtleja, keda võib nimetada metafüüsikuks. Just Parmenides tõi filosoofiasse oleva (ja mitteoleva, mida ei ole) käsitluse. Varasema, müüdilise maailmakäsitluse juures ei ole püüdlust näha piire - kuna inimene tajub iseend ja maailma ühtsena. Parmenidese küsimine puudutab olevat tervikuna, millesse kuulub ka inimene. Midagi ei libise varjatusest esile (vrd. Herakleitos, Mileetose koolkond), vaid ilmsikstulemine tähendab - inimese jaoks, kes on ka ise selles ilmsuses. Parmenidese küsimine ei ole olevat määratlev (selle piiri tõmbab metatasandile Platon), vaid küsiv/kõnelev olemisest endast - et olemine on. Toetudes intuitsioonile, mis puudutab mõtlemist, teadmist ja keelt, kõneleb Parmenides, et “tõeline” või “mis on” või “olev” peab olema - hävimatu, jagamatu ja muutumatu - seda suhtes, et olematut ei ole.

Olemine on paistmises (Heidegger: olemine on olevasti kui väljapaistmine ehk ilmumine). Inimese jaoks tekib paistva valdkonnas kõige rohkem segadust. Parmenidese tekstides on Mõtleja Jumalanna saatel teele saadetud - ära tundma olevat ennast (Parmenidese didaktilisest poeemist on säilinud ca 150 rida, kokku kogutud kahekümneks fragmendiks). Sel teekonnal on tõesuse tee ja umbtee, mis end peagi näitab. Sageli jäävad inimesed pidama paistmise juures, suutmata vahet teha, näha üht või teist. Nii tekib näivuse sfäär. Inimesele paistavad asjad nii, nagu ta arvab neid olevat, kohal- ja ära (eemal) oleva vaheldused tekitavad mulje tekkimisest ja liikumisest. Paistva eristame aga siis, kui kogeme, mis on tõeliselt.

Viide tõelisele vajab täpsustust, et kreekalik küsimine “mis on” = küsimine tõest. Tõlkides: Pontus Pilaatus küsis Kristuselt, et mis on tõde = mis tegelikult “on”. On see vastus üldse inimteadvusele saavutatav? Kanti käsitluse kohaselt on “tõde” teadmise vastavus teadmise objektiga. Siinkohal kasutatud mõiste “tõde” võiks asendada mõistega “tõesus”, seega on tõesus intellekti ja asja vastavus. Ontoloogiline tõeküsimine on sellises mõõtkavas (mis, nagu tundub, on alates XVII sajandist valdavaks jäänud) küsimine, kuivõrd on asjad vastavuses jumaliku intellektiga. Tõe-teemat võiks jätkata hulga määratluste (näiteks: Kierkegaard - tõde on subjektiivne etc) ja küsimustega (tõe suhtelisus või absoluutsus?). Täpsustuse mõtteks oli viidata, et kreeklased otsivad tõde üldse ehk vastust küsimusele, mis on.

Tundub, et see on tautoloogiline fraas: et kõik, mis on, see on (olevasti), sest - mitteolevat ei ole. Parmenidese mõte seisneb lihtsas tõdemises: kogu olemine - liikumatu, muutumatu, tekkimatu, hävimatu - on; olev on, olev ei teki, sest olematut ei ole. Paratamatus hoiab olemist omade piiride kütkes. Ja seega pole vahet emal ja kohal/esil oleva vahel, aga on vahe oleva ja olematu vahel. Inimesed ajavad segi eemal-oleva ja ei-oleva, ja siit need sõgedused.

  • Parmenidese õpilase Zenoni apooriates muutub see püsivalt olev absurdilähedaseks - püüdes üritada väljendada olemist kui paigalseisude summat ei väljenda see sel määral abstraheeritud tasandit, millel kõneles Parmenides.
  • Mitmed filosoofilised koolkonnad ja liikumised alates 5.sajandi keskpaigast e.Kr. olid erineval moel mõjutatud Parmenidesest, sealhulgas Empedokles, Anaxagoras ja Demokritos, samuti Platon. Parmenidese mõtted, mida kasutas  Zenon oma paradoksides (küll muutes need muuks), mõjutasid omakorda nii sofiste kui Sokratest.
  • Parmenideslik kriteerium “mis on” (või -  mis tõeliselt on või - tõeliselt olev) moodustab aluskoe Platoni teooriale, teatud osas ka Aristotelesele. Selles seoses on ka mitmed edasised filosoofilised ja teaduslikud süsteemid Parmenidese järelduste pärand.

Palmett