U U S   M A A I L M A P I L T

Anaximandros · Filosoofia geneesist


Originaali tiitel: Jean-Pierre Vernant. Les origines de la pensée grecque. 
Chapitre VIII. Paris, PUF, 1992. Lk. 119-130

Et täies ulatuses hinnata Mileetose koolkonna poolt elluviidud intellektuaalset revolutsiooni, peab kõigepealt analüüsima Anaximandrose loomingut. Doksograafiline traditsioon annab temast täielikuma ülevaate kui Thalesest ja Anaximenesest. Eriti oluline on, et Anaximandros mitte ainult ei võtnud kasutusele sellist põhjapanevat terminit nagu archê, vaid hakates kirjutama proosas, murdis ta teogoonia poeetilise stiili ja juurutas uue kirjandusliku z^anri - historia peri physeôs. Just Anaximandros oli see, kelle juures väljendus kõige selgepiirilisemalt uus kosmoloogiline skeem, mis jättis kreeklaste maailmapildile sügava ja kestva jälje.

Babüloonia maailmakaart
BABÜLOONIA MAAILMAKAART
VI-IV saj. e.Kr. Cuneiform Texts in the British Museum, 1906. Part XXII, plate 48 (BM 92687)

See skeem jääb geneetiliseks. Nagu physis ja genesis, säilitab ka archê oma ajalise tähenduse: algaluse, allikana. Füüsikud otsisid vastus küsimusele, kust kohast ja läbi mille on maailm tekkinud. Nende geneetiline rekonstruktsioon seletas korra kujunemist, mida praegu vaadeldakse aga ruumilisest aspektist. Siin peab toonitama Mileetose koolkonna vaieldamatut võlga babüloonia astronoomia ees, millelt nad laenasid vaatlused ja meetodid, mis legendi järgi võimaldas Thalesel ennustada päikesevarjutust; babüloonia astronoomiale võlgnevad nad samuti sellised instrumendid nagu gnomon, mille Anaximandros oli Spartas üles seadnud. Orientaalsete kontaktide uuenemine avaldab otsustavat mõju kreeka teadustegevuse hoogustumisele, milles astronoomilised küsimused mängisid suurt osa. Ja ometi hakkab kreeka astronoomia kohe alguses oma geomeetrilise ja aritmeetilise vaatenurga ja ilmaliku iseloomu tõttu, mis oli vaba astraalsest religioonist, kasvama teisel pinnal, kui babüloonia teadus teda oli inspireerinud. Joonia filosoofid paigutavad maailmakorra ruumi; geomeetriliste skeemidena kujutavad nad endale ette universumi ülesehitust, asetust, kaugusi, mõõtmeid ja tähtede liikumisi. Peale selle joonistavad nad kaardile (pinaxile) maa plaani, märkides sellele kõik asustatud territooriumi maad, mered ja jõed; samuti konstrueerivad nad universumi mehhaanilise mudeli nagu Anaximandrose sfäärid, mida ta mõnede tunnistuste põhjal oli teinud. Andes endale sellisel kujul võimaluse maailma "näha", loovad nad sellest sõna otseses mõttes theôria, "vaatluse".

Füüsilise maailma geometrisatsioon viitab kosmoloogiliste perspektiivide põhjalikule ümberkujunemisele, aidates kaasa mõtlemise vormi ja väljendussüsteemi tekkimisele, millele ei leidu analoogilist müüdis. Anaximandros näiteks asetab liikumatu maa maailma kesksele kohale, selgitades taolist iseseisvat paiknemist asjaoluga, et maa on taevasfääride kõikidest punktidest võrdsel kaugusel ning tal ei ole mingit põhjust liikuda rohkem üles kui alla, rohkem ühele poole kui teisele poole. Anaximandros asetab niisiis maailma matematiseeritud ruumi, mis põhineb puhtalt geomeetrilistel suhetel. Siin eemaldutakse maailma hierarhilisuse müütilisest pildist, kus "üles" ja "alla" ja nende absoluutne vastandlikkus tähistavad kosmilisi tasemeid, mis eristavad jumalikke jõude ja kus ruumilistel suundadel on vastandlikud religioossed tähendused. Peale selle, kõik müüdi katsed seletada maa, "kõikide kindla eluaseme" (Hesiodos) paigalpüsimist osutuvad kasutuks ja naeruväärseks: maal ei ole vaja enam "tuge", "juuri"; ta ei pea samuti ujuma vees, milles ta tekkis (nagu Thalesel), toetuma keerisele või (nagu Anaximenesel) õhkpadjale. Kõik on öeldud ja selge niipea, kui ruumiline skeem on üles joonistatud. Selleks et mõista, kuidas inimesed kindlalt maa peal kõndida saavad, miks maa alla ei kuku nagu kõik tema peal olevad asjad, piisab kui teada, et kõik ringi raadiused on võrdsed.

Kosmose geomeetriline struktuur annab talle ülesehituse, mis on vastandlik müüdi poolt pakutule. Ükski maailma element ega osa ei ole privilegeeritud teiste suhtes, ükski füüsiline jõud ei ole asetatud domineerivale basileuse kohale, millel on kõikide asjade üle võim (dynasteia). Kui maa asub täielikult ringikujulise universumi keskel, saab ta viibida paigal oma võrdse kauguse tõttu, heitmata kellegi võimu alla: hypo mêdenos kratoumenê ("mitte kellegi poolt valitsetud"). See Anaximandrose formuleering, mis toob sisse Kratose ("võimu") mõiste, näitab joonia filosoofide sõnavara ja poliitiliste vaadete püsivust nende kosmoloogilistes vaadetes. Nagu õigustatult on rõhutanud oma hiljutises töös Ch. Kahn, läheb Anaximandros siin palju kaugemale, kui tema õpilane Anaximenes (1). Anaximenese järgi peab maa toetuma õhule, mis valitseb (synkratei) tema üle nagu hing keha üle. Anaximandrose järgi seevastu ei domineeri ükski element, ükski maailma osa teiste üle. See erinevate jõudude võrdsus ja sümmeetria moodustab kosmose, mis iseloomustab looduse uut korda. Ülimuslikkus kuulub ainuüksi võrdsuse ja konstantse vastastikkuse seadusele. Nii looduses kui polises on isonomia ("võrdseaduslikkus") on asendanud monarchia ("ainuvalitsuse").

Siit soovimatus omistada veele (nagu Thales), õhule (nagu Anaximenes) või igale teisele üksikule elemendile archê väärtust. Esimene substants on "lõputu, surematu ja jumalik, mis kõike hõlmab ja kõike juhib" - Anaximandros mõistis seda kui omamoodi reaalsust, mis erineb kõikidest elementidest, kujutades endast nende ühist algalust, ammendamatut allikat, millest kõik võrdselt toituvad. Aristoteles seletab seda valikut järgmiselt: kui üks elementidest avalduks apeironina, siis ta hävitaks kõik teised; tõepoolest, elemendid piiritlevad üksteist vastastikuste opositsioonide kaudu; järelikult peavad nad alati olema üksteisega võrdses suhtes (isazei aei tanantia), või nagu Aristoteles teises kohas ütleb, võrdses võimuvahekorras (isotês tês dynameôs) (2). Pole põhjust kahelda Aristotelese vastavas arutluses ja eitada tõlgendust, mida ta teeb Anaximandrose mõtte põhjal. Tähelepanuväärne on, et aristootellik argumentatsioon rõhutab radikaalset muutust võimu ja korra suhtes. Basileiast ja monarchiast, mis müüdis olid korra loojad ja hoidjad, saavad Anaximandrose uues perspektiivis korra dekonstruktorid. Kord lakkas olemast hierarhiline ja seisnes nüüdsest peale võrdsete jõudude tasakaalus, millest ükski ei saanud teiste üle lõplikult domineerida ja põhjustada sellega kosmose hävingut. Apeiron omab archêd ja valitseb kõikide asjade üle nimelt sellepärast, et tema valitsus välistab võimaluse, et üks element haarab endale dynasteia. Apeironi primaat garanteerib võrdsustava korra püsimise, mis põhineb vastastikustel suhetel, ja mis, olles kõikidest elementidest üle, kohustab neid järgima üldist seadust.

Muide, see jõudude tasakaal on kõike muud kui staatiline avardudes vastanditevahelises võlgade sissenõudmises ning konfliktides. Iga jõud haarab kordamööda võimu, seejärel taandub ja loovutab koha vastavalt oma esialgse üleastumise määrale. Universumis, aastaaegade vaheldumises ja inimkehas valitsevad ühed jõud korrapäraselt teiste üle, ühendades kokku kõikide elementide valitsemise-allumise, vallutamise-taandumise, jõu-nõrkuse, sünni-surma, nende elementide, mis Anaximandrose järgi "vastavalt aja korrale hüvitavad üksteisele (tisis) ning maksavad kätte (dikê) sooritatud adikia eest.

Maailm, mis põhineb vastandlike ja vahetpidamatult konfliktis olevatel jõududel (dynameôs), allutab need jõud õiglase tagasimaksmise seadusele, korrale, mis hoiab nende vahel täpset võrdsust (isotês). Selle kõikidele võrdse dikê ikkes jõud vastavalt korraldavale tasakaalule ühinevad ja koordineeruvad, selleks et, vaatamata oma endi mitmekesisusele ja erinevusele, moodustada ühtne kosmos.

Anaximandrose poolt piisava täpsusega kujutatud uus maailmapilt sai põhjapanevaks nii nii presokraatilisele filosoofiale kui meditsiinilisele mõttele. V sajandi alguses sõnastas Alkmaion selle maailmapildi, mis kõneleb nii selgesti oma poliitilisest allikast, et (eriti peale M. Vlastose sellele probleemile pühendatud artikleid) (3), ei ole enam vajalik siinkohal pikemalt peatuda. Alkmaion defineeris niisiis tervist kui isonomia ton dynameôn, jõudude võrdsust, - märg ja kuiv, külm ja soe, kibe ja magus jne; haigus tuleneb seevastu ühe elemendi monarchiast teiste üle, sest üksiku elemendi erandlik valitsemine on hävitav.

Ent ühiskondlik kogemus ei andnud ainult kosmoloogilisele mõttele kõikidele võrdse seaduse ja korra mudelit, mis asendas kõikvõimsa monarhi valitsemist. Polise riigikorraldus näib meile olevat seotud uue arusaamisega ruumist, polise institutsioonid kehastasid ja kujutasid endast seda, mida võib nimetada poliitiliseks ruumiks. Sellega seoses peab märkima, et esimesed urbanistid nagu Hippodamos Mileetosest, olid tegelikult poliitilised teoreetikud; urbanistliku ruumi organisatsioon polnud midagi muud kui inimliku maailma palju üldisema korraldamise ja ratsionaliseerimise püüde üks tahk. Polise ruumi ja selle institutsioonide vaheline side avaldub veel palju selgemalt Platoni ja Aristotelese juures.

Uus ühiskondlik ruum on koondunud keskele. Kratos, archê ja dynasteia ei asu enam kõrgemal sotsiaalsel redelipulgal, vaid on paigutatud keskele, es meson, inimgrupi keskele. See keskmik on nüüd hinnas, sest polise au kuulub neile, keda hüütakse hoi mesoi, ja olles äärmustest võrdsel kaugusel, moodustavad nad linna tasakaalustava punkti. Indiviidid ja inimgrupid asetavad end keskmiku suhtes sümmeetriliselt. Agoraa kujutab endast avaliku ja üldise ruumi keskust. Kõik, kes on agoraal, määratlevad end selle läbi võrdsetena (isoi). Poliitilises ruumis viibimise läbi astuvad nii ühed kui teised üksteisega kindlatesse suhetesse. Hestia koinê, riiklik Koldetuli sümboliseerib seda poliitilist kommuuni (4). Hoituna Prütaneionis (tavaliselt agoraal) asub riiklik Koldetuli, mis on seotud mitmete kodukolletega, otsekui võrdsetel kaugustel erinevates peredest, millest koosneb linn; ta esindab neid kõiki, samastumata ühega rohkem kui teisega. Ruum, mis on keskne, ühine ja üldine, võrdsustav ning sümmeetriline, aga samuti ilmalik, on erimeelsuste, debattide, argumentatsioonide kohaks, vastandudes religioossele Akropolile kui hosia vallale. - Inimliku linna profaansed asjad vastanduvad hierale, sakraalsetele asjadele, mis puudutavad jumalaid.

Mõningate tekstide kõrvutamine viib mõttele, et see uus ruumiline vaatenurk oli ajendatud geomeetrilisest orientatsioonist, mis iseloomustab kreeka astronoomiat, ning et institutsionaalse ruumi strulktuuri, milles avaldub inimlik kosmos, ja füüsilise ruumi vahel, milles Mileetose koolkond projekteeris looduslikku kosmost, avaldub sügav analoogia.

Doksograafilise traditsiooni järgi arvas Anaximandros, et maa asub paigal oma keskse asukoha (peri meson, mesê), sarnasuse (homoiotes) ja tasakaalu (isorropia) tõttu. Asudes keskel ei ole ta millegi poolt valitsetud (kratoumenê). Anaximandrose keskse asetuse ja "valitsemise" puudumise vaheline side näib paradoksaalne, ent seda võib kõrvutada Herodotose poliitilise tekstiga, kus leidub sama sõnavara ja isegi sama kontseptuaalne sarnasus. Herodotos jutustab, et peale türann Polykratese surma, kutsub Maiandros, kellel lahkunu oli teinud skêptroni pärijaks, kõik linnaelanikud kokku ja teatab oma otsusest türannia kaotada: "Ma ei kiida heaks," ütleb ta neile lühidalt, "Polykratese despootiat inimeste üle, kes on temaga võrdsed (despozôn andrôn homoiôn heautô) Ma panen võimu (archê) keskele (es meson) maha ja kuulutan teie seas välja võrdsuse (isonomia)" (5).

Võrdlus on seda tähenduslikum, et Mileetose koolkonnalgi vastab füüsilise ruumi kontseptsioon, mis on sümmeetriliselt organiseeritud keskse osa ümber, teatud ettekujutustele sotsiaalsest korrast. Agathemerose sõnul: "Anaximandros Mileetosest, Thalese õpilane, joonistas esimesena üles pinaxile asustatud maa, nagu seda peale teda palju täpsemini tegi Hekataios Mileetosest" (6). Autor lisab, et asustatud maad kujutati ette ringikujulisena, mille keskel on Kreeka, selle keskel Delphi. On teada, et Herodotos oli ironiseerinud sellise ettekujutuse üle: "Ajab lausa naerma, kui näen, kuidas paljud inimesed maakaarte joonistavad, ilma et neil aimugi oleks maa piiride õigest selgekstegemisest. Okeanost kujutavad nad nii, et see voolab ümber maa, mis on ümmargune nagu sirkliga tõmmatud, ja Aasiat peavad nad Euroopaga ühesuuruseks." (7) Teises kohas räägib Herodotos meile selle, tema meelest liialt füüsilisest ruumist ajendatud, geomeetrisatsiooni institutsionaalsest ja poliitilisest tagaplaanist: peale õnnetusi, mis joonlastele osaks langes, tulid nad kokku Panionias, üks seitsmest targast Bias Prienest andis nõu formeerida laevastik ja purjetada Sardiiniasse ning asustada seal ühtne panioonia linn. Seejärel kõneleb Thales Mileetosest. Ta paneb ette ehitada eraldi maja nõupidamisteks (ên Bouleyterion) nimelt Teoses, sest see saar asub Joonia keskel (mêson Iôniês); teised linnad säilitavad asustuse, aga nad on edaspidi sarnases olukorras nagu kohalikud deemosed ühe polise raames (8).

Meil on lisaks veel üks tõend vastastikuste mõjude kohta, mis võisid aset leida tsentrumi poliitiliste, geomeetriliste ja füüsiliste tähenduste vahel. Vaadelduna püsiva punktina, mille ümber korraldub võrdsustav ruum, põhjustab see ühiskonnas ja looduses sümmeetrilisi ja tagasipöörduvaid suhteid (9). Hestia sümboliseerib agoraal uut inimlikku korda, hakates kujutama Philolaosel keskset kosmilist tuld, teistel filosoofidel - maad, mis asub keset füüsilist universumit paigal (10).

V sajandil näib Platon olevat palju enam teadlik vastavusest loodusliku kosmose struktuuri ja sotsiaalse kosmose organisatsiooni vahel. Filosoof, kes kirjutas Akadeemia uksele: ärgu keegi sisenegu, kes ei oska geomeetriat, annab tunnistust kreeklaste seas tekkinud ja pikka aega püsinud geomeetrilise ja poliitilise mõtte vahelistest sidemetest. Nuheldes dioaloogis "Gorgias" Sokratese suu läbi Kallisthest ja kõiki neid, kes keelduvad geomeetrialt õppimast, seostab Platon otseselt isotêse, geomeetrilise võrdsuse, mis on füüsilise kosmose alustaladeks, poliitiliste voorustega, millele tugineb linna uus kord: õiglus (dikaiosynê) ja mõõdukus (sôphrosynê): "Targad õpetavad, Kallisthes, et taevast ja maad, jumalaid ja inimesi seob ühendus (koinôia), sõprus (philia), korrastatus (kosmoiotês), mõõdukus (sôphrosynê) ja õiglus (dikaiotês) Sina aga oma tarkusele vaatamata ei pööra sellele tähelepanu ja unustad, et geomeetriline võrdsus (geômêtrikê isotês) on kõikvõimas inimeste ja jumalate vahel: see tuleb sellest, et sa ei hooli geomeetriast" (11).
 


  1. Charles H. Kahn. Anaximander and the origins of greek cosmology. New York, 1960. 
  2. Aristoteles. Füüsika, 204 b 22 ja 13-19; Meteoroloogia, 340 a 16. 
  3. A. G. Vlastos. Equality and justice in early greek cosmologies. - Classical Philology, 42, 1947, lk. 156-178; Theology and philosophy in early greek thought. - The philosophical Quarterly, 1952, lk. 97-123; Isonomia. - Amarican Journal of Philology, 74, 1953, lk. 337-366; ja arvustus P. M. Cornfordi tööle Principium Sapientiae. - Gnomon, 27, 1955, lk. 65-76. 
  4. L. Gernet. Sur le symbolisme politique en Grèce ancienne: le Foyer commun. - Cahiers internationaux de Sociologie, 11, 1951, lk. 21-43. 
  5. Herodotos, III 142. 
  6. Agathemeros, 1, 1. 
  7. Herodotos, IV 36. (Tõlkinud A. Kurismaa)
  8. Samas, I 170. 
  9. Muidugi tundis müütiline mõte tsentrumi ja ringi mõistet; neil mõlematel oli tähendus. Ent religioosne ettekujutus tsentrumist ei too kaasa sümmeetrilist ruumi, vaid eeldab vastupidi pigem hierarhiseeritud ruumi, vastates kosmilistele tasemetele, mille vahel tsentrum võimaldab sidet. Poliitiline Tsentrumi sümbol (riiklik Koldetuli) seisab otsekui religioosse tsentrumi-väljenduse (omphalos, Hestia) ja geomeetrilise tsentrumi-mõiste vahel. 
  10. R. E. Siegel. On the relation between early scientific thought and mysticism: is Hestia, the central fire, an abstract astronomical concept? - Janus, 49, 1960, lk. 1.20. 
  11. Platon, Gorgias, 508 a.
Palmett