Z E N O N
Eleast (u. 490 - 430 e.Kr)

Tőlke saateks · Fragmendid · Kirjandus
Parmenides


  1. Elulugu
  2. Raamatust
  3. Ütlused
  4. Apooriad

RAAMATUST

Platon Parm. 127ab (Diels A11) Antiphon ütles, et Pythodoros rääkinud, et kord tulid Zenon ja Parmenides suurtele Panathenaiadele. Parmenides olevat olnud juba väga vana, tugevalt halliks läinud, näolt aga ilus ja uhke, aastatelt nii kuuekümne viiene; Zenon aga olevat siis olnud ligi nelikümmend, hääkasvuline ning meeldiv vaadata, ning öeldakse, et ta olnud Parmenidese lemmik. Ta ütles, et nad peatusid Pythodorose juures väljaspool linnamüüre Kerameikoses, kuhu tulid ka Sokrates ja mõned {paljud} koos temaga, soovides kuulda Zenoni raamatust - mille ju nemad esmalt <Ateenasse> tõid. Sokrates aga olnud toona väga noor. Ette lugenud niisiis seda Sokrates ise, Parmenides juhtunud aga väljas olema.

Platon Parm. 127d jj. (Mansfeld 5, Diels A12) Seda kuulnud, palus Sokrates esimese arutluse esimest eeldust uuesti ette lugeda ja kui seda oli loetud, ütles: "Kuidas, Zenon, seda ütled? Kui olevaid on palju, siis peavad need olema nii sarnased kui mittesarnased? See aga on küll võimatu - ei ju mittesarnane saa olla sarnane ega sarnane mittesarnane? Kas mitte nii sa ei ütle?"
"Just nii," ütles Zenon.
"Seega, kui mittesarnasel on võimatu olla sarnane ja sarnasel mittesarnane, ei ole ka võimalik, et on palju? Sest kui oleks palju, peaks see taluma võimatut. On nüüd see, mida tahavad sinu arutlused - ei midagi muud, kui võidelda kõige öeldava vastu, et ei ole palju? Ja selle tõestuseks arvad sa endal igaüht oma arutlusist olevat, nii et nii palju arvad endal tõestusi olevat, kuipalju oled arutlusi kirja pannud, et ei ole palju? Kas nii kõneled sa, või ei mõista ma õigesti?"
"Ei sugugi," ütles Zenon, "vaid sa oled hästi taibanud, mida tahab kogu see raamat."
"Ma saan aru," ütles Sokrates, "o Parmenides, et Zenon ei taha mitte ainult muus suhtes sinu sõpruses usaldusosaline olla, vaid ka oma kirjutisega. Sedasama on ta ju mingil moel kirjutanud mis sinagi, ümber käänates püüab ta meid aga petta, nagu ütleks ta midagi muud. Sina ütled ju oma värssides kõik olevat ühe, ning tõestusi sellele tood välja ilusasti ja hästi; tema aga jällegi ütleb, et pole palju ning ka temal on tõestusi väga palju ja suuri. Üks ütleb niisiis, et üks, teine aga, et mitte palju, ja kumbki kõneleb nõnda, et nende poolt üteldu ei näi mitte milleski lähedane, ehkki sedasama kõnelevad - üle meie, teiste peade ilmneb teie poolt öeldu lausutud."
"Jah," ütles Zenon, "o Sokrates, minu raamatu varjamatut pole sa niisiis sugugi mõistnud. Ja ometi nagu lakoonia jahikoer sead sa hästi ümber ning järgid üteldut. Esmalt jääb sulle aga varjatuks, et see kirjutis ei hoople sugugi nõnda, et - ehkki kirjutatud selle mõttega, nagu sa räägid - seda inimeste eest varjates tahaks öelda, justkui ajaks see midagi suurt korda. See aga, mida sa ütlesid, on midagi kõrvalist; tegelikult on see raamat midagi abi taolist Parmenidese kõnele nende vastu, kes võtsid kätte seda naeruvääristada sellega, et kui on üks, tuleb palju naeruväärset ja endale vastandlikku kannatada sel kõnel. Niisiis räägib see kirjutis nende vastu, kes ütlevad, et on palju, ja annab vastu sama ning enamgi, tahtes teha ilmsiks seda, et veelgi naeruväärsemat tuleks taluda nende väitel, et on palju, kui sellel, et on üks, kui keegi selle vastu võimsalt rünnakule asuks. Sellise võidujanu tõttu kirjutasin ma selle noorena. Ja keegi varastas mult selle kirjutise, nii et ma ei saanud enam arutada, kas see tuleks valgusse välja anda või mitte. Selles suhtes on see aga jäänud sulle varjatuks, o Sokrates, et arvad selle olevat kirjutatud vanema auahnuse ega mitte noorusliku võiduhimu tõttu; muidu aga, nagu ma ütlesin, ei kujutanud sa seda sugugi halvasti järgi."

Procl. In Parm. p. 694, 23 (Diels A15) Paljudest noist arutlusist, mida kõnelnud Zenon, mida kõik kokku nelikümmend, ühe esimestest välja võtnud, on Sokrates selle suhtes nõutu… kui olevaid palju, on seesama olev nii sarnane kui mittesarnane, aga on täiesti võimatu selsamal sarnane olla ja mittesarnane: niisiis ei ole olevaid palju.

Platon Phaidr. 261d (Diels A13) Kas ei tea me seda Elea Palamedest, kes kõneles kunstiga nõnda, et needsamad ilmnesid kuulajaile sarnaste ja mittesarnastena, ja ühe ja paljuna, või jällegi seisvate ning liikuvatena?

Aristot. Soph. el. 10, 170b19 (Diels A14) Kui mõned just arvaksid sõna, mis paljut tähendab, ühte tähendavat - nii küsija kui küsitletu (nagu näiteks olev ja üks sarnaselt paljut tähendavad, aga nii vastaja kui küsija [Zenon] on rääkinud, arvates ühe olevat <tähenduse> ning kõneks on, et kõik on üks), on see <kõne> siis sõna või küsitletava poolt silmas peetu suhtes kõneldud?

Diog. III 48 (Diels A14) Öeldakse, et esimesena kirjutanud dialooge elealane Zenon, Aristoteles ütleb aga oma raamatu Poeetidest esimeses osas, et Alexamenos styralane või teioslane.

Elias in categ. p. 109, 6 (Diels A15) Zenon Kitionist, mitte elealane ja Parmenidese õpilane… teda kutsuti mõlemakeelseks, mitte et ta dialektik oli nagu kitionlane, ja sedasama nii ümber lükkas kui tõestas, vaid et ta elu(viisi) poolest dialektik oli, ühte küll öeldes, teist aga mõeldes: kui talt kord türann küsis, kes on need, kes kõige enam kurja sepitsevad tema türannia vastu, osutas ta ihukaitsjatele; too aga teda uskudes võttis nood kinni ja hävitas; pidas ta ju valetamist heaks türanni hävitamise pärast. Ja omaenda õpetajale Parmenidesele, kes ütleb, et olev on üks idee poolest, selgelt näha olevast [ek tês enargeias] aga palju olevaid, pani kord kokku neljakümnest arutlusest, et olev on üks, arvates olevat hea võidelda koos omaenda õpetajaga. Ja kord jällegi oma õpetajaga, kes ütleb oleva olevat liikumatu, nõustudes, tõendas viie arutlusega, et olev on liikumatu; milledele küünik Antisthenes, suutmata vastu kosta, püsti tõusnud hakkas edasi-tagasi käima, arvates, et teo läbi saavutatud [dia tês energeias] tõestus on tugevam igast arutluste läbi saavutatud kummutusest [dia logôn antilogias].


Palmett