Z E N O N
Eleast (u. 490 - 430 e.Kr)

Tőlke saateks · Fragmendid · Kirjandus
Parmenides


TŐLKE SAATEKS
Kuldar Traks

Selles lühikeses saatesõnas ei hakka ma ei Zenoni elulugu ümber jutustama ega tema apooriaid refereerima. Selles osas kõnelgu tekstifragmendid enda eest ise. Samuti hoiduksin meelsasti katsetest Zenoni argumente ümber lükata või ka kaitsta. Kuna need on kirja pandud, nagu tunnistab Platon, Parmenidese vastaste arvamuste pilkamiseks (kômôdein), on liiga lihtne neid ülearu tõsimeelselt võttes ise naeruväärseks osutuda. Pealegi ei ole sugugi iseenesestmõistetav, mida Zenon ülepea oma apooriatega näidata tahtis, kuivõrd meieni on jõudnud tema enda kirjapandust vaid mõned napid laused. Ülejäänus mängivad aga juba kaasa esitajate-tõlgitsejate arusaamad ja tõekspidamised.

Lähtugem Platoni tunnistusest. Tema järgi ütleb Zenon, kui me ei lase end sõnadest eksitada, sedasama mis Parmenideski: kui nimelt näidata, et ei ole palju (Zenon), siis on olev üks (Parmenides). Nõndasamuti: kui ei ole liikumist, siis on olev liikumatu. Vähemalt formaalselt need järeldused kehtivad. Ometi ei näikse Zenon ja Parmenides päris sedasama kõnelevat, kui pidada silmas, et Parmenides esitab nii "varjamatuse hästisõõrlevat värisematut südamikku" kui ka "surelike arvamusi" ning milles nad "eksi läinud". Zenon seevastu ei tee muud, kui näitab, milliseid vasturääkivaid järeldusi saab teha surelike arvamustest - et olevaid on palju, et on liikumine. Nii võib ta tõesti olla dialektika rajaja aristotellikus mõttes, mille järgi dialektika on üldiselt tunnustatud eeldustest-arvamustest lähtuv vaidluskõnelus, mis esmajoones ei taotlegi tõde. Ometi on raske pidada Zenoni apooriaid kõigest mänguks, kuna ta näib tahtvat näidata, et surelike arvamuste, paistva sfääris ei olegi tõde.

Samas on aga küsitav, kas järeldused ei ole liikumist, ei ole palju(sust) kuuluvad ülepea Zenonile endale. Nendes kohtades, kus Simplikios teda sõna-sõnalt tsiteerib, on öeldud vaid: kui on palju, on olevaid piiratult ja piiritult; kui on palju, on paratamatu, et need on nii väikesed kui suured. Mis puutub järeldusse liikumise kohta, siis siin võime toetuda Hegeli tõlgendusele: "Seda [et Zenon liikumist eitas, kuna selles on sisemised vastuolud] ei tule võtta nii, nagu liikumist sugugi ei oleks - nagu me ütleme, et elevante on, ninasarvikuid ei ole. Et liikumine on, et see nähtus (Erscheinung) on, sellest pole üldsegi jutt; liikumisel on meeleline tõsikindlus, nagu on olemas elevandid."

Et Zenon liikumise olemasolu ei eita, ilmneb ka tema enda argumentide ülesehitusest: kui on liikumine, siis ei jõuta pärale; kui Achilleus jälitab kilpkonna, ei saa ta toda kätte, kuigi on kiirem; kui nool lendab, siis ta püsib (paigal/paigas). Mida ta siis tahab näidata? Hegeli sõnadega: "Küsimus on pigem selle tõesuses; liikumine on aga ebatõene, kuna see on vastuolu. Sellega tahtis ta öelda, et sellele ei kuulu tõeline (wahrhaftes) olemine."

Kui Zenon ei eita liikumise ja paljususe olemasolu, siis on vahest täpseimini tema eesmärki kirjeldanud Platon: kõnelda nii, et "needsamad ilmnevad kuulajale sarnaste ja mittesarnastena, ühe ja paljuna, või jällegi püsivate ning liikuvatena". Zenoni arutlused ajavad kuulaja segadusse ning niimoodi teeb see pilge ilmsiks surelike võimetuse vahet teha, kas on üks või palju, viimaks siis: kas on või ei ole. Zenoni, keda ka mõlemakeelseks kutsuti, apooriad on rajatud sellele, mida Parmenides on kirjutanud surelike, kahepäiste vastu: "nii ajelevad nad,/ kurdid, samuti sõgedadki, jahmatatuna, vahet-tegematu sugu,/ kes on pidanud olla nii kui mitte olla selleks samaks/ ega mitte selleks samaks. On tagasikäänduv kõigi nende teekond."

Kui lugeda Zenonit niimoodi, Parmenidest silmas pidades, siis võib öelda, et tema apooriad ei kujuta mitte raskesti lahendatavaid keerdarutlusi mõtteviisile, mis paistvat usaldades peab ilmseks eeldust: "loomult olevaist (ta physei) on kas kõik või mõned liikuvad" (Aristoteles). Apooriad on need ehk pigem, kuna teevad nähtavaks paistvast pimestatud surelike nõutuse vastandite, olemise ja mitteolemise suhtes, seega ka tõe, varjamatu suhtes - suutmatuse "varjamatuse südamikku" pärale jõuda.

*

Abi eest tõlkimisel võlgnen tänu Jaanika Pällile ja Tõnu Luigele, kõigi võimalike konaruste ja ebatäpsuste pärast aga iseendale.


Palmett