TÜ klassikalise filoloogia õppetool

Richard Kleis 100

(Ajakirjast Keel ja kirjandus nr. 10 (1996), lk. 709-711)

Magistro venerabili – grato animo

6. oktoober 1996 on päev, kui täitub sada aastat Richard Kleisi sünnist. Või parem oleks öelda roomlaste kombel: ta sündis oktoobrikuu noonidele eelneval päeval, pridie Nonas Octobres anno Domini MDCCCXCVI. Rääkides Richard Kleisist, tekib paratamatult tahtmine väljendada end ladinapäraselt, sest temas oli midagi antiikse maailma suurusest, vankumatusest ja organiseeritusest.

Et Richard Kleis just sellisena, roomalikult kindla ja väärikana meeles püsib, pole tema elukäigule mõeldes sugugi kõige endastmõistetavam. Richard Kleisi põlvkond sattus kõige vapustavamate ajaloosündmuste meelevalda ja tema 85 eluaastat sisaldavad kogemust, mida teistel aegadel ka mitme põlvkonna jooksul läbi elada ei tule. Siia kuuluvad kõigepealt poisipõlv ja gümnaasiumiõpingud Vene keisririigi aegses Tallinnas, siis kõrgharidustee alustamine Peterburi ülikoolis, kuni Esimene maailmasõda ta õpingud katkestas. Aeg, mida humanitaartarkuse õppimisele oleks pidanud kulutama, läks mööda hoopis militaarses keskkonnas, Venemaal sõjaväes. Ülikoolis sai ta jätkata alles Eesti Vabariigi ajal, 1921. aastal, ja neli aastat hiljem lõpetas ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna. Klassikalise filoloogi ja ajaloolasena tegeles Richard Kleis seejärel aladega, milleks tal oli enim võimeid ja kutsumust ning millele ta end ka elu lõpuni pühendas: need olid pedagoogitöö, hariduskorraldus, teaduskirjanduse ja teatmeteoste koostamine ning väljaandmine. Olles õpetajaks H. Treffneri gümnaasiumis, pandi tema osavõtul alus "Eesti biograafilise leksikoni" (1926-1929) väljaandmisele. Sellele järgnes teatmeteos "Eesti avalikud tegelased" (1932), suurima ettevõtmisena aga "Eesti entsüklopeedia" (1932-1937), mille ilmumise mõtte algataja Richard Kleis oli. Samas lisandus ka "Väike entsüklopeedia" (1937-1939). Selle kõrval omandas Richard Kleis 1934. aastal magistrikraadi. Siis katkestas sõda jällegi normaalse töö ja pole vist liialdus öelda, et väga pikaks ajaks ka teadlase, kultuuriinimese ja pedagoogi jaoks inimväärse elu üldse. Kuigi Richard Kleis sai ülikoolis ja Teaduste Akadeemias pärast sõda, seega juba nõukogude ajal, jätkata isegi juhtivatel kohtadel (dekaani, kateedrijuhataja ja instituudi direktorina), jõuti ideoloogilise puhastuse käigus veendumusele, et selline inimene pole nõukoguliku pedagoogina ja teadlasena usaldusväärne. Niisugust järeldust tuleb täielikult respekteerida, sest kultuurse, erudeeritud ja sügavalt haritud inimese kohta vaevalt teisiti oleks võinud tookord arvata. Hilisem elulookirjeldus märgib järgnevate aastate kohta delikaatselt, et seejärel töötas R. Kleis mõnda aega raamatukaubanduses.

1954. aastast sai Richard Kleis jätkata pedagoogitööd Tartu ülikoolis ja mõni aeg hiljem asuda ka raamatute väljaandmise juurde. Need on tegevused, mis saatsid teda elu lõpuni ja mis annavad alust teda eesti kultuuri- ja haridusloo Nestoriks tituleerida. Tänu Richard Kleisile on meil olemas "Võõrsõnade leksikon", "Ladina-eesti sõnaraamat", Henriku Liivimaa kroonika eestikeelne väljaanne, ladina keele õpikud, "Antiigileksikon", samuti sõjajärgse eesti entsüklopeedia ENE väljaanded, mille peatoimetuses ta oli ja kuhu ta kirjutas ligi 200 artiklit. Tema nõuanded ja parandused suunasid nii teadusväljaannete kui ka ajakirjanduskeelt. Ka need väljaandjad, kes ta nõuandeid ja soovitusi ei oodanud, pidid ometi arvestama sellega, et oma harimatust ei saanud karistamatult demonstreerida. Toimetajaid hoidis pinges teadmine, et üsna kindlasti saavad nad pärast uue raamatu või ajakirja trükis ilmumist kaardi, millele Kleis on kandnud kõik toimetaja poolt märkamata jäänud vead.

See oli Richard Kleisi ja tema kolleegide missioonitunne, mis aitas antiigi vastu huvi säilitada ja hoidis klassikalist filoloogiat teadusena alles ka siis, kui seda ülikooli ametlikes ja üldkohustuslikes õppekavades vajalikuks ei peetud. Oma igapäevasele tööle lisaks, vabal ajal ja õhtuti, juhendas Richard Kleis neid, kes tundsid huvi rooma ja kreeka kultuuri vastu. Olgu üks, kaks või kolm üliõpilast, kokkulepitud ajal, enamasti õhtuti, avati lääne-euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateedris Cicero, Tacituse, Pliniuse või mõne muu ladina autori tekst ja süveneti vanade tarkade meeste maailma. See oli tõeline vaimu- ja hingekosutus pärast päeval toimunud eesti revolutsioonilise kirjanduse, teadusliku kommunismi, tsiviilkaitse või muu niisuguse haridusliku kuriositeedi kohustuslikku õppust, millega nõukogude kord ülikooliharidust oli õnnestanud. Selle vastandina avanes aga nende õhtuste lugemistega antiikne tarkus oma sügavuses, läbi aegade kestvas arukuses ja vaimukuses. Omaette väärtus oli ka see kindlustunne, et Richard Kleis oli alati kohal, nagu kokku lepitud, ja et ta oli kohal ikka äärmiselt täpselt. See on asi, mis tundub loomuliku ja isegi triviaalsena, kuid mis tegelikkuses tookord (ja ka praegu) sugugi igaühe puhul nii endastmõistetav pole.

Richard Kleisist kirjutades on tema isiku iseloomustamiseks ikka sisse põimitud ka ladinakeelseid mõttetarkusi. Tema kohta kirjutatud artiklites toodud ütlused viitavad just neile omadustele, mis ta enda jaoks tähtsad olid ja mida teised ta juures hindasid. Tarkus, töökus ja tasakaalukus on need kolm suurt T-d, mida roomlasedki väärtustasid sententsides: hora ruit , sine ira et studio, carpe diem. On iseloomulik, et viimase sententsi võimalikest tõlgendustest, ‘kasuta päeva’ või ‘naudi päeva’, valis R. Kleis tähenduseks just esimene: carpe diem pole elunautija deviis, vaid meeldetuletus, et kiivalt mööduvat aega tuleb võimalikult täielikult kasutada. Päeva maksimaalset kasutamist tunnistas Tähtvere kabineti aknast paistev valgus, mis ei kustunud hilisõhtuni. Lisaksin siia veel ühe lemmikväljendi, mida ta mullegi kirjas nimetas: nulla dies sine linea, mitte ühtegi päeva ilma kriipsu tõmbamata. Iga päev ükskõik kui väike joon endast paberile jätta: just õpetaja karge ja samas südamlikult toetav sõna andis kindlust oludes, mis tookord lootusetuna tundusid.

Need kriipsud, mida Richard Kleis iga päev hoolikalt paberile pani, moodustavad Eesti kultuuriloos pideva ja tugeva joone. Ta tegi seda õpetajana kõige laiemas tähenduses: pidades akadeemilisi loenguid, vesteldes oma õpilastega teadusest, kultuurist ja elust üldse, ja mis kõige tähtsam, olles eeskujuks kogu oma targa, heatahtliku, korrektse ja kohusetundliku olemusega. Meenutades Richard Kleisi, on prof Juri Lotman nimetanud teda kultuurirüütliks, kes astub kõhklematult vastu lohakusele, diletantismile, ebaprofessionaalsusele, minnalaskmisele. Richard Kleisi täpsus ja nõudlikkus ei pruukinud kõigile meeldida ja ilmselt ei meeldinudki. Vabana lehvida ihkav noor boheemlasehing pidas seda, mida R. Kleis oma õpilastelt nõudis, sageli tüütavaks, pedantseks, liiga rangeks ja norivaks. Kuigi mitmepalgelises elus peab kohta olema mitmetele ellusuhtumistele, on vaja tundlevate, emotsioone ja isiklikke elamusi eksponeerivate loomuste kõrvale paratamatult ka teistsugust poolust. Selle teise pooluse loominguks on mõistlikkus ja kindlustunne. Ma olen täiesti veendunud, et just tänu nendele ja just selliste inimeste kaudu nagu Richard Kleis sünnib kultuur ja haridus. See on kultuur, mis tekib targast enesedistsipliinist ja loob korrastatuse sinna, kus muidu jääks valitsema ähmane tunglemine ja kaootilisus.

Polnud sugugi juhuslik, et Richard Kleisi tõeliseks kutsumuseks olid sõnaraamatud, leksikonid ja entsüklopeediad. Ta tundis, et tema olemise viisiks on mäletada ja korrastada meelespeetut. Ta oli mäluks, mis aitas üle olukorrast, kui ajalugu püüti unustada ja osa kirjalikust mälust oli kas pagendatud erihoidlatesse või põletatud ahjudes. Ilmselt oleks klassikalise filoloogia eriala taastamine Tartu Ülikoolis 1990. aastal olnud palju raskem kui mitte võimatu, kui poleks olnud Richard Kleisi, kes tsivilisatsiooni ja kultuuri ajaloo tundmisest omandatud kõigutamatu rahuga kandis neid teadmisi edasi neile, kes seda olid altid vastu võtma. Kui Eesti poliitilise taasolemise olulisemaks tunnussõnaks on järjepidevus, siis veelgi enam sobib see sõna iseloomustama kultuuriolukorda. Tänu Richard Kleisile ei rebenenud kahe ajastu vahe liialt suureks ja mitme aastakümne järel on Eestimaal jälle noori inimesi, kelle erialaks on klassikaline filoloogia, teadus, mis annab pääsme sellesse maailma, kust sai alguse inimeste tsiviliseeritud kooselu ja Euroopa kultuur.

Anne Lill