C-d hääldati antiikajal kõikides positsioonides [k]. Seda hääldust kasutatakse tänapäevalgi mitmetes riikides, eriti klassikaliste filoloogide seas. Teiste erialade esindajate hulgas on levinud keskajast pärinev hääldus, mille kohaselt:
c = [ts], kui järgnevad eesvokaalid (e, i, y) või hilisema traditsiooni kohaselt eesvokaalidena häälduvad diftongid ae, oe (= [e])Klassikalise häälduse järgi tuleks seega lugeda Cicero [kikero], Caesar [kaesar], Tacitus [takitus] jne., hilise häälduse järgi aga vastavalt [tsitsero], [tseesar], [tatsitus].
c= [k], kui järgnevad tagavokaalid (a, o, u) või konsonandid
Hiline hääldus on edasi läinud ka romaani keeltesse ning ladina keelest tuletatud võõrsõnadesse.