TÜ klassikalise filoloogia õppetool

Ludolf Stephani

Pilt   
Filoloogiadoktor Ludolf Stephani (1816 Beucha - 1887 Pavlovsk) töötas Tartus lühikesel ajavahemikul aastatel 1846-1850 elokventsi, klassikalise filoloogia, esteetika ja kunstiajaloo õppetooli professorina (vahetult pärast L. Prellerit ja enne L. Mercklinit). L. Stephani stuudium oli olnud mitmekülgne: 1836-1839 Leipzigi Ülikoolis prof. J. G. J. Hermanni ja W.A. Beckeri juures, 1839-1840 Berliini ja Dresdeni kunstikogudes, 1841-1842 Leipzigi kunstikoolis, 1843-1845 reisid Kreekasse, Väike-Aasiasse ja Itaaliasse. 1842. aastal oli ta kaitsnud doktoriväitekirja Der Kampf zwischen Theseus und Minotaurus, mis oli kunstiajaloolis-filoloogiline käsitlus 10 reljeefist. Tartusse kutsuti L.Stephani tegelikult nii professor L. Prelleri algatusel, kes soovis teda näha oma järglasena klassikalise filoloogia õppetoolis, kui ka Venemaa Rahvahariduse ministri ja Venemaa Teaduste Akadeemia presidendi krahv Uvarovi kutsel, kes oli pöördunud prof. Hermanni poole, et täita H. Köleri surmaga Peterburi TA klassikalise filoloogia ja arheoloogia professori vabaksjäänud koht. Dilemma lahenes nõnda, et kõigepealt töötas L. Stephani ligi 5 aastat Tartus ja seejarel kogu ülejäänud elu Peterburis.

Tartu Ülikoolis töötas L. Stephani täie pingega – pidi ta ju täitma nii mitmekülgse professorikoha nõudmisi: loengukursused filoloogia entsüklopeediast, kreeka kunsti ajaloost, epigraafikast, numismaatikast, harjutustunnid Pindarose, Pausaniase, Tibulluse jt. kirjanike töödest. L. Stephani tegeles edasi ka oma põhilise uurimisala – kreeka inskriptsioonidega ja talt ilmus ülikooli väljaannetes 1848-1850 viieosaline käsitlus Titulorum graecorum a Ludolfo Stephani collectorum particula I-V.

1850. aasta jõulude ajal kolis L. Stephani Peterburgi, kus temast sai Peterburi TA korraline liige, Ermitaaz^i klassikalise kunsti kogu konservaator ja TA arheoloogiamuuseumi varahoidja. Akadeemia toimetistes avaldas ta rea silmapaistvaid monograafiaid (Der ausruhende Herakles 1854, Nimbus und Strahlenkranz 1859 jt) ning väiksemaid artikleid. Samuti koostas ta kirjeldusi arheoloogilistest väljakaevamistest Krimmis (Antiquités du Bosphore Cimmérien 1854, Antiquités de la Scythie 1866, 1873), Ermitaaz^i vaaside ja Pavlovski palee antikviteetide kataloogi ning oma peateosena 1882. aastal 21 köidet Comptes-rendus de la Commission Impérial archéologique aastate 1859-1881 kohta (iga köite juurde kuulus ka foolioatlas). Lisaks publitseerimisele oli oluline paljude küsimuste metoodiline käsitlus, eriti mis puudutas majapidamise, jumalateenistuse, sotsiaalseid ja kunstiprobleeme antiikajal. L. Stephani on esimesena õigesti lahti mõtestanud mitmeid vaasimaalidel kujutatud tegevusi ja kehahoiakuid, määratlenud mitmete kommete ja traditsioonide ajalisi piire. Kokku avaldas ta oma eluajal väljaandeid 5000 eseme kohta. L. Stephani oli mitmete teaduste akadeemiate auliige (Baieri, Belgia, Taani TA, Londoni Society for the Promotion of Hellenic Studies, Academie Royale dei Lincei) ning Berliini TA korrespondentliige.

L. Stephani suri 1887. aastal Pavlovskis.

Täpsemaid andmeid L. Stephani elu ja tööde kohta võib leida:

  1. Schulze, E. Ludolf Stephani. – Biographisches Jahrbuch für Altertumskunde. 9. Jahrgang, Berlin, 1887, lk. 258-263.
  2. Kieserizky, R. L. Stephani. – Allgemeine deutsche Biographie Bd. 36, Leipzig, 1893, lk. 93-95.
  3. Bursian, C. Geschichte der classischen Philologie in Deutschland von den Anfängen bis zur Gegenwart. II Hälfte. München und Leipzig, 1883, lk. 1093-1095.
  4. Levitski, G. V. Biografic^eskij slovar' professorov i prepodavatelej Imperatorskogo Jur'evskogo, byvs^ts^ego Derptskogo, Universiteta za sto let ego sus^ts^estvovanija (1802-1902) II. Jurjev, 1903, lk.469-471.