P. OVIDIUS Naso

Metamorfoosid (katkendeid)

III, 339-510 (Narcissus ja Echo; tlk. A. Kaalep ja Ü. Torpats; RKA lk. 393-396)

    Kõigist austatud, käis tema Aoni linnades ringi
    ning nõuotsijad said talt laitmatu vastuse aina.
    Et ta on rääkinud tõtt, ses peatselt kindlasti veendus
    voogude nümf Liriope, kes kord oli lainete keerdu
  1. veetud Cephisuse poolt ning, pääsmata veest, vägivalla
    ohvriks jäänd. Tõi kauneim nümf oma täidlasest rüpest
    poisslapse ilma, kes siis juba väärt oli kõikide lembust,
    ning Narcissuseks hüüdis. Ja kui vastsündinu kohta
    uurimas käidi, kas näeb see küpseid raukuseaastaid,
  2. teadja sel moel: “Kui eal ei saa end tundma ta,” kostis.
    Ehk küll mõttetu näis alul ennustus, lõpp tegi selle
    tõeks siis: nii tuli ots ning nii senitundmata hullus.
    Aastaid kolm kord viis ning üks oli täis juba saanud
    siis Cephisuse poeg; kord poiss näis, kord päris noormees,
  3. kuid teda ihkasid kõik, küll noormehed, niisama neitsid.
    Kuigi ta õrn oli moelt, nii karm oli siiski ta kõrkus,
    et ei noormehed eal ega neitsidki eal teda puutund.
    Kui oli küttimas poiss kord kohkunud hirvesid, silmas
    nümf teda kaikuvahäälne, kes vaikselt kuulama juttu
  4. või ise algama mõnd polnud suutlik – kordaja Echo.
    Tookord käed-jalad veel olid Echol, ei hääl ilma muuta,
    keelt kuid küll lobasuu juba nii nagu praegugi pruukis:
    kosta ta sai selle lausega vaid, mida viimsena kuulis.
    Junol ses süü oli, sest kui teo pealt püüda ta saanuks
  5. nümfe, kes aelesid koos tema kaasaga mäestikus ringi,
    taiplikul moel pika jutuga tal aja nutikas Echo
    viitis ja putkama said kõik nümfid. Saturnia taipas
    pettust pea ning lausus: “Sa keelt, mis mind vedas sisse,
    nüüd saad hoidma mul vaos ning häält vähem tõstma ka hoopis.”
  6. Öeldu ta tõeks tegi teos. Kuid siiski on Echole võime
    jäänd kõnelõppude hääli ja lauseid korduma panna.
    Niisiis kùi Narcissust nümf nägi uitamas teetuis
    paikades, süttis ta meel, salaviisi ta seiras ta jälgi,
    seiras ja, kui näis käes juba siht, seda rohkem see süütas,
  7. nii nagu süütama leek ligitooduna peabki ju tungla
    otsi, mis võitud on seks just särtsuva väävliga kokku.
    Oo, mitu korda tal ihk oli leebelt astuda juurde
    vaikseil palveil siis! Aga vastu ju hakkab ta loomus,
    keelab tal algaja olla; ei öeldut keela tal siiski
  8. ootama jääda, et võiks oma poolt taas sellele kosta.
    Eemale poiss oli sattunud truust jahikaaslaste salgast,
    juhtus: “Kas keegi on siin?” siis hüüdma, ja: “Siin,” kajas Echolt.
    Ringi ta jahmunud näol nüüd vaatab ja hõikab, mis jõuab:
    “Siis tule siia!” Ja see, kes vastamas, kutsujat kutsub.
  9. Poiss taha vaatab, ja kui ei näe seal ühtegi hinge,
    ütleb: “Mu eest miks paed?” Taas saab sama lause ta vastu.
    Seisma ta jääb, kahepaikset häält end lasteski petta.
    “Siin end ühte me andkem!” ta hõikab, ja Echo, kes kostnud
    eal pole meelsamal moel: “End ühte me andkem!” ka vastab.
  10. Niivõrd öelduga nõus ise on, et välja ta astus
    metsast, heitmaks käed sedamaid oma oodatu kaela.
    See aga paeb ning: “Käed pea eemal!” ta pakkugi joostes
    lausub: “Ma võin pigem surra, kui eal küll saada su saagiks!”
    Ning ei vasta ka muud siis Echo, kui “Saada su saagiks!”
  11. Põlguse ohvrina nüüd häbis palgeid okstesse peites
    metsades varjab ta end sestsaati ja üksikuis koopais.
    Arm püsib ikkagi ning veel kasvanud on äraaetul:
    und käib röövimas vaev, mis muutnud ta liikmed on lahjaks;
    kõhnudes kiprub ta nahk; elumahl kõik õhku on liikmeist
  12. haihtunud; hääl ning luud tast veel on säilinud üksnes.
    Hääl ei kao; käib jutt, et luud aga said kivirünkaks.
    Nii teda, niisama kà muid jõelt ning mäelt pärit nümfe
    poiss pani naeruks vell ning niisama meestegi jõuke.
    Mitmed, kes petta ta käest olid saand, käsi tõstsid siis taeva
  13. poole ja laususid nii: “Kui ta armuma peaks, samal kombel
    hoidugu armsaim tast!” Rhamnusia palvega nõustus.
    Täis hõbeselget vett, oli puhtana helklemas läte,
    kust ei karjased eal ega mäestiku kitsede karjad
    joond polnud veel: oli loomade ning sulekandjate suudest
  14. neitsilik allikas see, puilt oksigi siia ei langend.
    Rohtu, mis toituda sai veest naabruses, kasvamas ümber
    võis näha kõikjal ja puid, mis peatasid päikese soojust.
    Siin jäi puhkama poiss, kui välja ta kurnasid ükskord
    kuumus ja küttimiskihk: ilus paik teda kutsus ja läte.
  15. Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude
    jäi veejoomise peal: pilt silmade ees teda lummas;
    pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
    Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
    tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
  16. pikali maas, kaht tähte ta näeb – oma silmade paari,
    juust, mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
    põskede õrnust kà, päris vandlist kaela ja kauneid
    huuligi, purpuritoone, mis sekkuvad valgesse helki.
    Kõik imetaoline näib, mida endas tas on imetaolist;
  17. ihk võtab mõistuse peast: on kiitjana kiitmas ta ennast,
    püüdjana püütav ta on, ühtaegu ta süütab ja süttib.
    Kui mitu korda ta suud siis petvale lättele andis,
    kui mitu korda ta käed kesk vett olid haaramas kaela,
    mis näis siinsamas ees – ei end saand siiski ta kätte!
  18. Ei tema tea, mida näeb, kuid see, mida näeb, temas hõõgab,
    seesama ekslik näim, mis tüssab ta meelt, põleb vaates.
    Miks küll uskudes haarad sa varje, mis vaibuvad tühja?
    See, mida püüdmas sa, kaob, mida ihkamas – hukkub; sa loobu!
    Kõik, mida silmad sa siin, pole muud kui näilisus peeglil,
  19. ühtegi joont oma poolt pole sel, sinu saatja on see vaid
    ning seks jääb siit lahkudes ka, kui lahkuda suudad.
    Ei teda Cerese nälg, ei puhkusetarvidus suutnud
    eemale viia; ta jääb maha heitnuna mustavas heinas
    vaatama petvat pilti ses vees ilmtäitmatul pilgul –
  20. silmade süül ta on hukkumas just; ent siis ajab enda
    maast poolpüsti ja käed üles metsade poole ta tõstab
    öeldes: “Kes armu on eal küll tundnud nii julma, oo metsad!
    Teada ju on see teil, kes te mõnda ju varjanud lahkelt!
    Ei elu seeski te näind – sadu aastaid väldanud easki –
  21. küll ole ühtegi teist nii ränkade piinade kandjat!
    Vaatan, ja meeldib, mis näen; kuid see, mida vaatan, mis meeldib,
    ikkagi kaugeks jääb: nii suur on armunu nõutus.
    Ning seda raskem on vaev. Merevood meid viind pole lahku,
    ei pikk tee ega mäed, läbipääsusid sulgevad müürid –
  22. tõkkeks veetilk on! Ise ihkab ta olla mu embes,
    sest iga kord, kui vaid läbi vee teda suudlema läksin,
    näis, et pööramas ta oli ka oma suud minu poole –
    näis, et puutuda võib, pidas pisk vaid armunud paari.
    Olgu sa kes tahes ka, tule, armsaim poiss, ära pilka!
  23. Miks siis paed, kui püütakse sind? Ei kindlasti taandu
    küll minu näo või ea eest sà – mind nümfegi ihkab!
    Jääb ei tea mis lootus su näo sõbralikkuseilmest.
    Haarasid sind minu käed – mind lättest vastu sa haarad;
    naersin ma – naerad sa ka; sain nuttugi leida ma tihti,
  24. kui mina nutsin, su laul; kui noogutan, märku sa annad;
    ning nagu näen sinu kaunist suust, oled lausumas lauseid,
    kuid kuis kuulaksin neid, neist ükski mu kõrvu ei jõua.
    Näen iseend! Aru sain mina sest, ei tüssa mu pilk mind:
    endale kuulub mu kirg, ise leeke ma läidan ja lõkkan.
  25. Kuis pean toimuma siis? Olen kumb – kas nõudja või nõutu?
    Kuid mida nõuda mul on? Mind vaeseks teeb minu rikkus:
    endas mus on, mida ihkan. Oh kui saaks välja ma endast!
    Kuulmatu armunu soov: oma armsast lahkuda ihkan!
    Vaev juba jõu võtab mult, elueast on jäänd mõned hetked
  26. üksnes mu jaoks ning kustuma pean oma nooruse algul.
    Mulle mu surm pole ränk, sest surm mult viib minu vaevad:
    see, keda armastan ma, küll võinuks jääda ju ellu.
    Lõpphingetõmbeni nüüd jääme kokku ja koos lähme surma.”
    Rääkinud nii, poolmeelsena taas nägu lättes ta vaatas,
  27. tilkmeid pillasid laud, vesi ähmus ja lainleva järve
    pinnale pilt ebaselgeks jäi. Kui lahtumas hoopis
    näeb seda ees: “Kuhu paed?” siis hõikab ta. “Armunu juurde
    jää, sina julm! Kui puutuda ka ei või minu käed sind,
    las siis vaatangi veel oma hulluse paines su otsa!”
  28. Siis valuhoost oma rüü ülaservast kiskus ta lõhki
    ning oma marmorsel käel end paljale rinnale peksis.
    Roosjana õhkus ta rind siis pekstult: laikude tõttu
    õunade värvi see näis: jaolt on need valkjad ju ikka
    ning punapalgesed jaolt; on niisama purpurikarva
  29. viinapuutarjade seas eri oksadel küpsmata marjad.
    Seal taasselgunud vees seda kõike ta näeb oma silmil
    ning ei pea enam vastu. Sel moel kui meevaha hukkub
    kergesti lõkkes ja härm aotundidel päikese tõustes,
    niisama hääbuma nüüd, sest armust murtud, ta hakkab
  30. ning tulelõõm tema sees järk-järgult haarab ta hoopis.
    Valkjate helkide seas punatoon juba kaotanud värvi,
    liikmeist jõud ning jaks juba lahkub ja muu, mis on meeldiv –
    sest, mida armsaks kord pidas Echo, ei jälgegi säili.
    Vaatamas pealt ta ju on ning kuigi ta solvunud olnust
  31. veelgi on, piinleb ta siiski. Kui hüüdmas ta õnnetut poissi
    kuuleb: “Oi-oi!”, tema poolt siis taas: “Oi-oi!” kajab vastu;
    kui aga peksmas on see end kätega külgede pihta,
    kordab ta ustaval moel seda häält, mis löökidest sünnib.
    Viimsena siis kõlas hüüd veepeeglisse vaataja huulilt:
  32. “Asjata armsaks, poiss, said mulle!”, mis niisama kordus,
    ning: “Jää terveks!” veel – “Jää terveks!” lausus ka Echo.
    Langeda nõrkenud pea lasi poiss nüüd haljasse rohtu.
    Silmi, mis vast oma kandjast veel olid joobunud olnud,
    surm tuli sulgema siis. Kuid allilma teedelgi käies
  33. sealseis voogudes end veel vaatas ta. Venda najaadid
    itkema jäid ning lõikasid peast tema auks oma juuksed,
    itkema jäid ka drüaadid ja itkusid kordama Echo.
    Kui tuleriita nad siis olid seadmas ja matusetunglaid,
    laip kadus äkki ja sealt, kus seisnud ta, leidsid nad lille:
  34. õis oli kollane seest ning kroon oli valge ta ümber.