PLATONI
EUTHYPHRON

Ilmunud ajakirjas "Vikerkaar" 8-9/1996

2I. E. Mida uut on juhtunud, Sokrates, et sa loobununa vesteldes ajaveetmisest Lykeionis nyyd siin kuningliku arhondi sammaskäigu juures viibid? Ega ometi ka sinul mõni kohtuasi arhondi ees käigus pole nagu minul?
S. Mitte tavaliseks kohtuasjaks ei nimeta ateenlased seda, vaid syydistuseks riiklikus kuriteos.
bE. Mis sa räägid?! Kes kyll sinu vastu on sellise syydistuse esitanud? Seda ma kyll uskuda ei taha, et sina kellegi teise vastu.
S. Nii see polegi.
E. Vaid keegi teine sinu vastu?
S. Just nii.
E. Kes siis?
S. Ei tunne ma isegi, Euthyphron, seda meest kuigi hästi: ta näib mulle veel noor ja kogenematu - kuid kutsutakse teda minu teada Meletoseks. Ta on Pitheuse deemist, kui oled tähele pannud kedagi pitheuslast Meletost, sellist pikajuukselist ja hõredahabemelist ning kullininalist.
E. Ei mäleta, Sokrates, aga mis syydistuse ta sinu vastu siis esitanud on?
cS. Mis syydistuse? Mulle tundub, et mitte viletsa: nii noor olles sellisest asjast aru saada pole sugugi paha; ta teab nimelt, nagu ta ytleb, mil viisil noori kahjustatakse ja kes on nende kahjustajad. Ja ta paistab peaaegu et tark välja: näinud, et minu rumalus kahjustab tema eakaaslasi läheb ta ja syydistab mind riigi ees nagu oma ema ees. Ja mulle tundub, et vaid tema riigimeestest alustab õigest otsast: on ju õige hoolitseda
dkõigepealt noorte eest, et nad saaksid võimalikult yllameelseteks nii nagu hea põllumees hoolitseb esmalt muidugi uute taimede eest, alles seejärel ka teiste eest: nii ka Meletos juurib esmalt välja meie seast, nagu
3ta ytleb, noorte võrsete kahjustajad, siis aga on selge, et ta vanemate eest hoolitsedes saab riigi jaoks veel enamate ja suuremate heategude algatajaks, mis on loomulikuks asjade käiguks sellisest algusest alustanule.
II. E. Tahaksin nii, Sokrates, kuid pelgan, et juhtub vastupidi. Sest mulle näib, et ta lausa kodukoldest hakkab riiki hävitama, pyydes sulle ylekohut teha. Räägi ka mulle, mida tehes sa tema jutu järgi noori kahjustad.
bS. Kummaline, kallis mees, on seda kuulda. Ta ytleb, et ma olevat jumalate looja ja et ma teen uusi jumalaid, vanadest aga ei pea lugu, nende asjade pärast mind syydistatigi, nagu ta ytleb.
E. Mõistan, Sokrates, sest et sa ytled, et sulle ilmub sageli jumalus. Niisiis kirjutas ta selle syydistuse sellepärast et sa oled uuendaja jumalikes asjades ja selleks tuleb ta kohtusse syydistama, et neis asjus
cusuvad paljud kergesti laimu. Ka mind naerdakse ju tõesti otsekui hullumeelset välja kui ma rahvakoosolekul jumalikest asjust räägin ja neile tulevikku ennustan. Tõepoolest ei ole ma midagi valesti öelnud neist asjust, mida ma ennustasin. Aga nii kadestavad kõik meiesuguseid. Kuid ei tohi lasta end kellestki neist segada vaid otse edasi minna.
III. S. Kallis Euthyphron, sellest, et sinu yle naerdakse poleks veel mingit muret. Ateenlastele tõesti, nagu mulle näib, ei lähe eriti korda, kas kedagi peetakse mingis asjas suurepäraseks, kui ta just mitte oma
dtarkust teistele ei õpeta; kellest nad aga arvavad, et ta ka teisi teeb sellisteks, seda nad vihkavad, kas siis kadedusest, nagu sina ytled, või siis millegi muu tõttu.
E. Selle kohta, kuidas nad minusse suhtuvad, ei ihka ma kyll sugugi selgust saada.
S. Võib-olla näib neile, et ka sina hoiad end tagasi ja ei taha oma tarkust õpetada, mina aga kardan, et neile näib, et ma inimesearmastusest neile, mis mul ka poleks, ylevoolavalt kõigile meestele räägin, mitte ainult tasuta vaid ka meelsasti peale makstes kui keegi vaid tahaks mind kuulata. Kui aga äsjaöeldu pärast tahetaks mind välja naerda, nagu sa ytlesid enda kohta, poleks ju sugugi ebameeldiv naljatledes ja naerdes kohtus aega mööda saata. Kui neil aga tõsi taga on, siis oleks kõigile peale teie, ennustajate, selgusetu, millega asi lõpeks.
E. Kuid võib-olla, et sellest pole mingit muret, Sokrates, vaid sina võitled oma mõistusega enda õiguse eest ja mina enda õiguse eest.
IV. S. Mis kohtuasi see siis on sul, Euthyphron? Kas oled kostjaks või hagejaks?
E. Hagejaks.
S. Kelle vastu?
4 E. Selle, keda jälitades näin olevat hulluks läinud.
S. Keda siis? Mis lindu sa pyyad?
E. Sel, kes on juhtumisi päris eakas, jääb lendamisest palju vajaka.
S. Kes ta selline on?
E. Minu isa.
S. Sinu isa, kulla mees?
E. Nii see tõesti on.
S. Mis on siis syydistuseks ning mille pärast käiakse kohut?
E. Mõrva pärast, Sokrates.
S. Heraklese nimel! Kyllap pole paljudele teada, Euthyphron, millal on asi õige. Sest ma ei arva et juhuslik inimene selles asjas õigesti talitaks, vaid ainult see, kes on tarkuses juba kaugele edenenud.
E. Zeusi nimel, tõesti kaugele, Sokrates.
S. Kas keegi kodustest on surma saanud sinu isa käe läbi? Kuid see on ju selge, sest ega sa kellegi võõra mõrvamise pärast poleks kyll teda kohtusse kaevanud.
E. On naeruväärne, Sokrates, kui sa arvad, et on vahet, kas tapetu oli võõras või kodune ega pea vajalikuks jälgida yksnes seda, kas tapja on õigusega tapnud või mitte, ja kui õigusega, siis lasta tal minna, kui aga mitte, kaevata kohtusse isegi siis, kui tapja oleks sinu majaline ja lauakaaslane. Sest oleks samasugune jälkus kui sa käiksid sellisega läbi kaasteadjana ja ei lunastaks kohtusse kaevates ennast ja ka teda. Surnu oli tollal minu päeviline ja kui me harisime maad Naxosel, oli ta seal meie juures palgatööl. Niisiis lõi ta maha kellegi meie majaorjadest, olles joobnud ja vihastudes ta peale. Seejärel, sidunud kinni ta jalad ja käed, heitis isa ta mingisse auku ning saatis siia mehe, kes saaks teadjamehelt nõu, mida tuleks teha. Samal ajal jättis ta kinniseotu unarusse ja hooletusse nagu mõrvari, kelle pärast ei tekiks mingit probleemi, isegi kui ta sureks: nii temaga juhtuski. Ta suri nälja, kylma ja ahelate pärast enne kui saadik teadjamehe juurest tagasi jõudis. Selle peale siis ongi isa ja ka muu majarahvas vihane, et ma mõrvari pärast syydistan mõrvas isa, kes, nagu nemad ytlevad, pole tapnud, ja kui olekski tapnud, siis kuna tapetu oli mõrvar, ei tule selle pärast muret tunda; sest poja poolt olevat riivatu syydistada isa tapmises; kuna nad ei tea, Sokrates, milles seisneb jumalik seadus vaga ja riivatu suhtes.
S. Sina aga Zeusi nimel, Euthyphron, kas arvad nii põhjalikult teadvat jumalikke seadusi ning vagasid ja riivatuid asju, et kui on tehtud nii nagu sa räägid, ei karda sa isa yle kohut mõistes, et ega sa äkki ise riivatut tegu ei juhtu tegema?
5 E. Minust poleks ju mingit kasu, Sokrates, ning Euthyphron ei erineks paljudest inimestest mitte millegi poolest ja kui ma ei teaks kõike seda põhjalikult.
V. S. Kuid sel juhul, mu suurepärane Euthyphron, on mul kõige parem hakata sinu õpilaseks ja Meletose syydistuse eel kutsuda teda ennast neidsamu asju kohtu ette rääkima, sest kuigi ma ka varasemal ajal jumalikke asju kõrgelt hindasin, siis nyyd kui ta väidab, et ma olen eksinud mõtlematult tegutsedes ja tehes uuendusi jumalike seaduste suhtes, olen ma saanud sinu õpilaseks. "Ning kui sa Meletos", ytleksin ma, "nõustud sellega, et Euthyphron on tark nendes asjades, siis pea ka mind õigel arvamusel olevaks ning ära käi kohut, kui aga mitte, siis syydista enne mind minu õpetajat, vanemate inimeste, nagu minu ja ta enda isa, kahjustamises - mind õpetades ning teda noomides ja karistades", ning kui ta mind kuulda ei võta ning kohtust ära ei lähe ega tõsta syydistust minu asemel sinu vastu, miks siis mitte rääkida sedasama kohtus, mille kohta mina talle ettepaneku olen teinud?
E. Jah, Zeusi nimel, Sokrates, aga kui ta prooviks mind syydistada, arvan, et leiaksin ta nõrgad kohad ja palju ennem astub tema kohtu ette kui mina.
S. Ja tõesti, kallis sõber, soovin ma seda mõistes saada sinu õpilaseks, teades et ei keegi teine ega ka see Meletos ei näi sind märkavat, mind aga nägi ta sedavõrd teravalt ja hõlpsasti, et syydistas jumalakartmatuses. Ytle siis nyyd mulle Zeusi nimel seda, mida sa kinnitad selgelt teadvat: milline on see, mida sa väidad olevat jumalakartliku, ja milline jumalakartmatu nii mõrva kui muu kohta? Või kas pole vaga kõigis tegudes iseendaga samane ja riivatu jälle kõigele vagale vastupidine ning iseendaga samane ja kõik, mis iganes peaks riivatu olema, omab mingit yhte ideed, sedavõrd, kui ta on riivatu?
E. Täiesti õige, Sokrates.
VI. S. Räägi siis, mille sa ytled olevat vaga ja mida riivatu?
E. Ma ytlen tõesti, et vaga on just see, mida mina nyyd teen - syydistada ebaõiglust teinut või tapmises või templivarguses või muus sellises patustanut, isegi kui ta juhtub olema isa või ema või kes tahes muu, ning mitte syydistada on riivatu. Sest vaata, Sokrates, millise suure tõenduse ma sulle räägin seaduse kohta, et see nii on - mida ma ka teistele juba rääkinud olen - et oleks õige nii toimida: mitte lasta minna patustanul, ykskõik, kes ta ka oleks. Inimesed ju ise peavad Zeusi jumalatest
6juhtumisi parimaks ja kõige õiglasemaks ning samas nõustuvad sellega, et ta oma isa sidus kinni, sest too neelas alla oma pojad õigusevastaselt ja sellega, et too oma isa kohitses teiste selliste asjade pärast, minu peale aga on vihased, et ma oma seadust rikkunud isa syydistan, ja nii nad räägivad vastupidist jumalate ja minu kohta.
S. Kas mitte sellepärast, Euthyphron, ei syydistata mind riiklikus kuriteos, et iga kord kui keegi midagi sellist jumalate kohta räägib, on mul raske sellega nõustuda? Kas mitte samade asjade pärast, nagu näib, ei väidetagi, et olen eksinud. Nyyd aga, kui sullegi, kes sa hästi tunned selliseid asju, tundub samuti, siis on paratamatu, nagu näib, ka mul tagasi tõmbuda. Sest mida ytleksin mina, kes ma ise tunnistan, et ei tea nende kohta midagi? Kuid ytle mulle Zeus Sõpruse nimel, kas sa arvad, et see on tõepoolest nii juhtunud.
E. Jah, Sokrates, ja neist veel imelisemaid asju, mida paljud ei tea.
S. Kas sa arvad et jumalate vahel on tõesti ka sõda yksteise vastu ja hirmsat vaenu ning lahinguid ja palju muud sellist, mida räägivad luuletajad ja mida meile on kirjult kujutanud head kunstnikud nii muudes pyhakohtades kui ka peplosel, mis on täis selliseid tikandeid ja mis viiakse Panathenaiadel yles Akropolile? Kas ytleme, et see on tõsi, Euthyphron?
E. Mitte ainult see, Sokrates, vaid nagu ma äsja ytlesin, räägin ma ka palju muud jumalikest asjadest sulle, kui sa vaid tahad, mida kuuldes, usu mind, et hämmastud.
VII. S. Ma ei imestaks sugugi. Kuid räägi mulle neist teine kord, kui on aega, nyyd aga pyya selgemini rääkida sellest, mida äsja sult kysisin. Sest, sõber, sa ei seletanud mulle piisavalt varem, kui ma kysisin, mis asi see vaga on, vaid rääkisid mulle, et see näiteks on vaga, mida sa praegu teed - syydistad isa mõrvas.
E. Ja ma räägin tõtt, Sokrates.
S. Võib-olla. Aga, Euthyphron, sa ytled ju ka palju muid asju olevat vagad. E. Ja nad ongi.
S. Kyllap mõistad, et mitte seda ei palunud ma sult, et sa mulle seletaksid yhe või kaks paljudest vagadest asjadest, vaid tollesama idee, mille tõttu kõik vaga on vaga. Sest sa ytlesid, et riivatud asjad on riivatud ning vagad asjad asjad on vagad mingi yhe idee tõttu, või ei mäleta sa?
E. Mäletan.
S. Õpeta mulle siis nyyd sedasama ideed, mis ta iganes on, et ma teda arvesse võttes ja kasutades eeskujuna võiksin öelda, et mis iganes sellest, mida sina või keegi teine teeb, on samasugune, on vaga, mis aga pole samasugune, selle kohta ma seda ei ytleks.
E. Kui sa soovid, Sokrates, siis seda ma sulle ka ytlen.
S. Just seda ma soovingi.
7 E. Niisiis: see, mis on jumalatele meeltmööda, on vaga, aga see, mis pole meeltmööda - riivatu.
S. Suurepärane, Euthyphron, nii nagu ma lootsin sind vastavat, nii sa nyyd ka vastasid. Kuid kas seejuures ka õieti, seda ma kyll ei tea, aga on selge, et sa seletad ära, kuidas on see tõsi, mida sa räägid.
E. Aga muidugi.
VIII. S. Lase käia siis, uurigem, mida me ytleme. Nii asi kui ka inimene, kes või mis on jumalastarmastatu, on vaga, kuid jumalastvihatu on riivatu: need ei ole samased, vaid vaga on kõige vastandlikum riivatule, kas pole nii?
E. Just nii ongi.
S. Ja sulle näib, et see on õieti öeldud?
E. Arvan nii, Sokrates [sest nii olen ma öelnud].
S. Kas mitte ka seda ei öelnud sa, Euthyphron, et jumalad mässavad ja on yksteisega tylis ning nende vahel on vaen yksteise vastu?
E. Nii ma ytlesin.
S. Kuid mis, mu parim, põhjustab vaenu ja viha või mispärast tekivad vastuolud? Vaadakem sedamoodi. Kas siis, kui mina ja sina läheksime lahkhelli arvude pärast: kumb on suurem? Kas teeks lahkheli sellise asja pärast meid vaenlasteks ning paneks yksteise peale viha kandma või saaksime sellistest asjadest kiiresti lahti hakates arvutama?
E. Loomulikult.
S. Kas ka mitte siis, kui suuruse ning väiksuse pärast arvamused lahku läheksid ei lõpetaks me mõõtmisega kiiresti lahkheli?
E. Nii see on.
S. Ning pöördudes kaalumise juurde, nagu ma arvan, jõuaksime lahenduseni raskema ja kergema suhtes ?
E. Kuidas siis mitte?
S. Kuid mille pärast me tylitseksime vastastikku, ning mille suhtes ei suudaks otsusele jõuda ja saaksime vaenlasteks ning kannaksime viha? Võib-olla pole see sulle kohe mõistetav, kuid jälgi, mida ma räägin, kas pole need õiglus, ebeõiglus, ilus, inetu, hea ja halb, mille suhtes me arvamused lahku lähevad ja mitte suutes rahuldavale lahendusele tulla, saame yksteisele vaenlaseks, mil iganes me saame, nii mina kui sina kui ka kõik teised inimesed?
E. Just selline ongi see lahkheli, Sokrates, ja nende asjade yle.
S. Kuidas siis jumalatega on, Euthyphron, kas nad lahkhelli minnes ei lähe mitte nende samade asjade pärast lahkhelli?
E. Paratamatult.
S. Ning jumalatest siis, auväärne Euthyphron,peavad yhed yhtesid ja teised teisi õiglaseks sinu jutu järgi ning ilusateks ja inetuteks ning headeks ja halbadeks: ja nad ei tylitseks mitte sugugi teineteisega, kui nad ei läheks nende asjade suhtes lahkhelli, kas pole nii?
E. Õiget juttu räägid.
S. Kas pole nii, et mida iganes keegi peab heaks ja õiglaseks, seda ta ka armastab, neile vastupidiseid aga vihkab?
E. Loomulikult.
S. Samu asju aga, nagu sa ytled, peavad yhed õiglaseks, teised ebaõiglaseks: nende
8pärast pahuksisse minnes aga tylitsevad ja sõdivad yksteisega, kas pole nii?
E. Nii see on.
S. Neidsamu asju niisiis, nagu paistab, vihatakse jumalate poolt ja armastatakse ning jumalastarmastatu ja jumalastvihatu oleks seesama.
E. Paistab nii.
S. Ning järelikult vagad ja riivatud asjad oleksid yhed ja samad, Euthyphron, selle jutu järgi.
E. Võimalik.
IX. S. Kuid sa ei vastanud sellele, mida ma kysisin, sa imeline, sest ma ei kysinud seda, mis võiks sama olles olla vaga ja riivatu, sest, nagu tundub, võib jumalastarmastatu olla ka jumalastvihatu, nii et, Euthyphron, see mida sa nyyd teed oma isa nuheldes - poleks midagi imelikku, kui sa seda tehes teed Zeusile meeldivat, kuid Kronosele ja Uranosele halba, ning Hephaistosele armsat, kuid Herale halba, ning kui keegi teine jumalaist mõne teisega tylis on selle pärast, siis nende suhtes samamoodi. E. Kuid ma arvan, Sokrates, et selle pärast, kas tuleks õigust mõista selle yle, kes ebaõiglaselt kellegi tapab, ei ole ykski jumalatest teineteisega tylis.
S. Kuidas siis? Kas sa kedagi inimestest, Euthyphron, oled kunagi kuulnud vastu vaidlemas sellele, et ebaõiglaselt tapnu või ykskõik mida muud ebaõiglust teinu yle tuleb õigust mõista?
E. Mitte kuidagi ei lõpeta nad neis asjus vaidlemist, ei kohtutes ega ka mujal, sest olles teinud hulgaliselt ylekohut, teevad ja räägivad nad kõike, et vaid karistusest pääseda.
S. Kas nõustuvad nad ka sellega, Euthyphron, et on teinud ylekohut, ning olles nõus sellega, siiski ytlevad, et nad ei pea karistust kandma?
E. Seda mitte mingil juhul.
S. Niisiis, ega nad kõike ka ei tee ja räägi:sest ma arvan, et seda nad ei julge ytelda ja selle yle vaielda nad ei söanda, et kuigi nad on ebaõiglust teinud, ei peaks nad karistust kandma. Ma arvan, et nad ytlevad, et polegi ebaõiglust teinud, kas pole nii?
E. Sa räägid tõtt.
S. Niisiis ei vaidle nad vastu sellele, et ebaõiglust teinu peab karistust kandma, kuid selle yle, kes on ebaõiglane ja kuidas ning millal ta seda teeb,nad siiski vaidlevad.
E. Sa räägid tõtt.
S. Kas mitte ei juhtu ka jumalatega samad asjad, kui nad tõesti mässavad õiglaste ja ebaõiglaste asjade pärast, nagu sina ytled, ning yhed väidavad teisi ebaõiglust tegevat, teised aga eitavad? Sest seda ei söanda keegi ei jumalate ega inimeste seast, sa imeline, öelda, et ebaõiglaselt toiminu yle ei tuleks õigust mõista.
E. Jah, seda sa, Sokrates, räägid yldjoontes õigesti.
S. Kuid ma arvan, Euthyphron, et iga teo yle vaidlevad vaidlejad, nii inimesed kui ka jumalad, kui jumalad tõesti vaidlevad: mingi teo suhtes lahkarvamusel olles, ytlevad yhed, et see on õiglaselt tehtud, teised aga, et ebaõiglaselt, kas pole nii?
E. Aga muidugi.
9 X. S. Tule siis, kallis Euthyphron, õpeta ka mind, et saaksin targemaks: mis on sulle tõendiks selle kohta, et kõik jumalad peavad ebaõiglaselt hukkunuks seda, kes olles päeviline, tappis inimese ja seotuna kinni tapetu peremehe poolt, jõudis köidikute tõttu surra enne , kui tema kinnisiduja sai nõuandjalt teada, mida temaga tuleks teha, ning et sellise inimese pärast on õige pojal isa yles anda ja teda mõrvas syydistada? Tule ja pyya mulle nende asjade kohta selgesti ära näidata, kuidas kõik jumalad kindlasti peavad sellist tegu õigeks, ning kui sa mulle selle kyllaldaselt ära näitad, ei väsi ma sind kunagi tarkuse pärast kiitmast. E. See pole kyll väike töö, Sokrates, kuid saaksin sulle seda vägagi selgesti tõestada.
S. Mõistan, sa pead mind vandekohtunikest juhmimaks, kuna on ilmne, et sa neile tõestad, et selline tegu on ebaõiglane ja et kõik jumalad selliseid asju vihkavad.
E. Vägagi selge, Sokrates, kui nad vaid kuulaksid, mida ma räägin.
XI. S. Kyllap kuulavad, kui sa neile vaid hästi näid rääkivat. Kuid sellele mõttele tulin ma sellal, kui sa rääkisid ja ma kaalutlesin omaette: kui Euthyphron mulle väga hästi ära õpetaks, et kõik jumalad peavad sellist surma ebaõiglaseks, mida rohkem olen ma siis õppinud Euthyphronilt selle kohta, mis on vaga ja mis riivatu? Sest see tegu, nagu näib, oleks jumalastvihatud, ent sellega ei määratletud, nagu äsja ilmnes, mis on vaga ja mis mitte, sest ilmnes, et see, mis on jumalastvihatud, on ka jumalastarmastatud. Nii et selles asjas jätan ma su vabaks, Euthyphron, kui tahad, pidagu kõik jumalad seda ebaõiglaseks ja kõik vihaku. Kuid kas me ei parandaks nyyd oma määratluses seda, et see, mida kõik jumalad vihkavad, on riivatu, see aga, mida armastavad, vaga, see aga, mida yhed armastavad, teised aga vihkavad, pole ei see ega teine? Kas ei tuleks meil nyyd sinu arvates piiritleda vaga ja riivatut sedamoodi?
E. Mis seda takistaks, Sokrates?
S. Minu poolt mittemidagi, Euthyphron, kuid sina uuri omalt poolt, kas seda eeldades saad sa mulle õpetada kõige hõlpsamalt seda, mida lubasid.
E. Siiski ytleksin minagi, et see on pyha, mida kõik jumalad armastavad, ning vastupidi, see, mida kõik jumalad vihkavad, on riivatu.
S. Kas ei peaks me siis taas mõtisklema selle yle, Euthyphron, kas on õige seda öelda või jätame ta sinnapaika ja võtame ta ise nii vastu ning ka teised teevad nii, kui vaid keegi ytleks, et midagi on niimoodi, nõustutaks, et on? Või peab uurima, mida rääkija räägib?
E, Peab uurima: kuid mina arvan siiski, et olen nyyd õigesti öelnud.
10 XII. S. Peagi, mu kallis, saame paremini teada. Mõtle sellise asja yle: kas vaga armastatakse jumalate poolt sellepärast, et ta on vaga, või on ta vaga sellepärast, et teda armastatakse?
E. Ma ei mõista, mida sa räägid, Sokrates.
S. Siis pyyan ma selgemini öelda. Me ytleme ju, et on midagi kantavat ja kandvat ning aetavat ja ajavat ning nähtavat ja nägevat. Ning sa mõistad, et kõik sellised asjad on erinevad teineteise suhtes ning kuidas nad erinevad on.
E. Tundub kyll, et ma mõistan.
S. Kas pole siis olemas ka mingi armastatu ja sellest erinev armastav?
E. Kuidas siis mitte?
S. Ytle siis mulle, kas see, mida kantakse on sellepärast kantav, et teda kantakse või millegi muu pärast?
E. Ei, just selle pärast.
S. Ning see mida aetakse seega, sellepärast, et teda aetakse, ning nähtav sellepärast, et teda nähakse?
E. Aga muidugi.
S. Järelikult pole nii, et kuna miski on nähtav, siis sellepärast teda ka nähakse, vaid vastupidi - kuna nähakse, sellepärast on nähtav; ega ka kuna on aetav, seetõttu aetakse, vaid kuna aetakse, selle tõttu on aetav; ega ka kuna on kantav, kantakse, vaid kuna kantakse, on kantav. Kas on ilmselge, Euthyphron, mida ma tahan öelda? Ma tahan seda öelda, et kui miski synnib või miski kannatab, ei synni ta seetõttu, et on syndiv, vaid seetõttu, et synnib, on syndiv; ega ka kannata mitte seetõttu, et on kannatav, vaid kuna kannatab, on kannatav; või ei nõustu sa sellega?
E. Nõustun.
S. Kas pole ka armastatu millekski saav või millegi poolt mõjutatav?
E. Aga muidugi.
S. Ja niisiis on sellega samamoodi nagu varasematega: mitte seetõttu, et ta on armastatu ei armastata teda selle poolt, kelle poolt armastatakse, vaid ta on armastatu sellepärast, et teda armastatakse?
E. Paratamatult.
S. Mida me siis ytleme vaga kohta, Euthyphron? Kas mitte seda et teda armastatakse kõikide jumalate poolt, nagu on sinu arvamus?
E. Jah.
S. Kas sellepärast, et see on vaga, või millegi muu pärast?
E. Ei, vaid sellepärast.
S. Niisiis, kuna see on vaga, siis seda armastatakse, mitte aga nii, et kuna armastatakse, siis sellepärast on see vaga?
E. Paistab nii.
S. Aga siis, kui midagi armastatakse jumalate poolt, on see armastatav ja jumalastarmastatu?
E. Kuidas siis mitte?
S. Niisiis ei ole jumalastarmastatu vaga, Euthyphron, ega ka vaga jumalastarmastatu, nagu sina ytled, vaid yks on teisest erinev.
E. Kuidas siis, Sokrates?
S. Kuna me nõustume sellega, et vaga armastatakse sellepärast, et ta on vaga, aga mitte pole vaga sellepärast, et teda armastatakse: on ju nii?
E. Jah.
XIII. S. Ning et jumalastarmastatu, kuna seda armastatakse jumalate poolt, sellesama armastatuse pärast ongi jumalastarmastatu, mitte aga nii, et kuna see on jumalastarmastatu, siis seetõttu on armastatud.
E. Õigust räägid.
S. Aga kui jumalastarmastatu ja vaga, kallis Euthyphron, oleksid seesama, kui vaga
11oleks armastatud sellepärast, et ta on vaga, siis ka jumalastarmastatut armastatakse tema jumalastarmastatuks olemise pärast, kui aga jumalastarmastatu oleks jumalastarmastatu armastatuse tõttu jumalate poolt, oleks ka vaga armastatuse tõttu vaga: nyyd sa näed, et peab olema vastupidi, kuna nad on teineteisest täiesti erinevad. Yks on selline, et on armastatav sellepärast, et teda armastatakse , teist aga armastatakse sellepärast, et ta on armastatav. Ja tundub, Euthyphron, et kysituna, mis on vaga, ei taha sa mulle selle olemust ilmutada, vaid räägid mingist mõjust selle suhtes, sellest, mis selle vagaga juhtunud on: et teda armastavad kõik jumalad; kuid mis see on, seda sa ei rääkinud. Niisiis kui sul midagi selle vastu pole, siis ära varja mu eest, vaid räägi uuesti algusest peale, mis siis on vaga, armastavad teda siis jumalad, või ykskõik, mis talle osaks saab - me ei tohiks sellepärast tylli minna. Ytle mulle otse välja, mis on vaga ja mis riivatu.
E. Kuid Sokrates, ma ei mõista, kuidas sulle rääkida seda, mida ma silmas pean. Sest mida me ka otsustame, käib see kuidagi ringi ning ei taha jääda sinna, kuhu me ta asetame.
S. Sinu poolt räägitu, Euthyphron, näib olevat nagu esiisa Daidalose poolt tehtu. Kui mina seda öelnud ja arvanud oleksin, pilkaksid sina samuti mind, et minu suguluse tõttu temaga jooksevad teod sõnades minema ja ei taha paigale jääda sinna kuhu nad pannakse. Nyyd aga - kuna need väited on sinu omad, on meil vaja mingit muud nalja. Sest nad ei taha ju paigale jääda, nagu sulle endalegi näib.
E. Mulle näib kyll, et just sedasama nalja läheb vaja öeldu kohta, sest mitte mina pole neid ringi käima pannud, nii et nad oma kohale ei jää, vaid tundub, et sina oled Daidalos: sest minu poolest oleksid nad jäänud niisamuti.
S. Tundub siis, mu sõber, et ma olen tollest mehest veel osavamaks muutunud, kuivõrd tema tegi ainult oma teosed paigalpysimatuteks, mina aga lisaks enda omadele, nagu näib, ka võõrad. Ning seejuures on minu kunsti juures kõige nutikam veel see, et ma vastu tahtmist olen tark. Sest ma tahaksin pigem, et mu sõnad jääksid paigale ning pysiksid liikumatutena, kui et Daidalose tarkusele lisaks Tantalose rikkust saada. Kuid aitab sellest. Kuna mulle tundub, et sa annad järele, on minulgi soov sulle näidata, kuidas sa mind võiksid õpetada vaga suhtes ning ära sa siis vara ära väsi; sest vaata - kas sulle ei tundu paratamatu, et kõik vaga on õiglane?
E. Tundub kyll.
12 S. Kas siis ka kõik õiglane on vaga, või on kõik vaga õiglane aga kõik õiglane vaga ei ole, vaid osa sellest on vaga, kuid osa ka midagi muud?
E. Ma ei järgi su mõttekäiku, Sokrates.
S. Ja tõesti - sa pole sugugi vähem minust noorem, kuivõrd sa minust targem oled, kuid nagu ma räägin, oled sa suure tarkuse tõttu hajameelne. Kuid, sa õnnis mees, võta end kokku, kuna pole sugugi raske taibata, mida ma räägin: sest ma räägin vastupidist sellele, mida luuletas luuletaja, kes on luuletanud:

Zeusi, loojat, kes kõik asjad teinud ju on, ei
taha sa kutsuda, sÚst kus on kartus, seal on ka häbi.

Mina niisiis erinen sellest luuletajast - kas ytlen sulle kuidas?
E. Aga muidugi.
S. Ma ei arva, et "kus on kartus, seal on ka häbi", sest paljud näivad mulle nii haigusi kui vaesust kui ka paljut muud sellist kartes kartvat, kuid yldsegi mitte häbenevat seda, mida kardavad: kas sulle ei näi nii?
E. Aga muidugi.
S. Kuid seal, kus on häbi, seal on ka kartus: kui on keegi, kes tunneb häbi ja kartust mingi teo pärast, kas ta ei karda ja pelga seejuures kurja kuulsust?
E. Kardab kyll.
S. Niisiis ei ole õige rääkida: kus on kartus, seal on ka häbi, vaid kus on häbi, seal on ka kartus, pole ju tõesti igalpool, kus on kartust ka häbi. Sest ma arvan, et kartus on häbist laiem mõiste kuna häbi on osa kartusest nii nagu paaritu arv arvudest, nii et pole nii, et kui on arv, siis on ta ka paaritu, vaid kui on paaritu, siis on ta arv. Ehk järgid sa nyyd mu mõttekäiku?
E. Aga muidugi.
S. Sedasama silmas pidades kysisin ma ka siis, kas seal, kus on õiglane, seal on ka vaga, või seal, kus on vaga, seal on ka õiglane, ja seal, kus on õiglane pole kõikjal vaga: sest vaga on osa õiglasest. Kas oleme nõus, või näib sulle teisiti?
E. Ei, just nii. Mulle tundub, et sa räägid õigust.
XIV. S. Vaata siis, mis sellega kaasneb. Sest kui vaga on osa õiglasest, tuleb meil ilmselt avastada, milline osa õiglasest on vaga. Kui sa nyyd kysiksid minult midagi äsja räägitust, nagu et milline osa arvudest on paaris ja milline võiks selline arv olla, ytleksin ma, et mitte see, mis ei lähe pooleks, vaid see, mis võrdselt poolituks, või ei näi sulle nii?
E. Näib kyll.
S. Pyya siis ka sina mulle niiviisi õpetada, milline osa õiglasest on vaga, et võiksin Meletosele öelda, et ta mulle ylekohut ei teeks ja ei syydistaks jumalakartmatuses, sest ma olen juba piisavalt sinult õppinud, mis on vaga ja pyha ja mis mitte.
E. Tõesti, mullegi näib nõnda, Sokrates, et pyha ja vaga on õiglusest see osa, mis puutub jumalatest hoolimisse, ylejäänud osa õiglusest on see, mis puutub inimestest hoolimisse.

13 XV. S. Mulle tundub, Euthyphron, et sa räägid õigesti, kuid natuke on midagi veel puudu. Ma ei saa kuidagi aru, millist hoolimist sa silmas pead. Kyllap ei arva sa, et milline ka oleks teistest hoolimine, samasugune on hoolimine jumalatestki. Sest me ytleme ju näiteks, et hobuste eest ei oska mitte kõik hoolt kanda, vaid ratsanik: on ju nii?
E. Aga muidugi.
S. Ilmselt on siis ratsakunst hobustest hoolimine.
E. Jah.
S. Ega ka koertest oska ju kõik hoolida, vaid ainult jahimees.
E. Nii see on.
S. Ilmselt on siis jahipidamine koertest hoolimine.
E. Jah.
S. Ning veisekasvatus veistest.
E. Aga muidugi.
S. Ning siis on ka vagadus ja pyhadus jumalatest hoolimine, Euthyphron. Kas arvad nii?
E. Arvan kyll.
S. Kas pole nii, et igasugune hoolimine on suunatud samale eesmärgile? See oleks nii: hoolitsetavale on see kuidagi hea ja kasulik, nii nagu sa näed, et hobused saavad kasu ja muutuvad paremaks hoolitsetuna ratsaniku poolt: või ei näi sulle nii?
E. Näib kyll.
S. Ning koerad saavad ilmselt kasu jahimeestelt ning veised veisekarjustelt ja kõik teised niisamuti saavad kasu; või arvad sa, et hoolitsetavale tuleb hoolitsusest kahju?
E. Zeusi nimel, muidugi mitte.
S. Vaid kasu?
E. Kuidas siis mitte?
S. Niisiis vagadus, olles jumalatest hoolimine, on kuidagi kasuks jumalatele ja teeb jumalaid paremaks? Ning sina, kas sa nõustud sellega, et kui sa midagi vaga teeksid, muudaksid kellegi jumalatest paremaks?
E. Zeusi nimel, mina mitte.
S. Ka mina, Euthyphron, ei mõtle, et sa nii arvad, kaugel sellest. Kuid sellepärast ma kysisingi, mida sa pead jumalatest hoolimiseks, sest ma ei oletanud, et sa niimoodi arvad.
E. Ja täitsa õige, Sokrates, sest nii ma kyll ei arva.
S. Olgu nii, aga milline jumalatest hoolimine oleks siis vagadus?
E. Selline, Sokrates, millega orjad oma isanda eest hoolitsevad.
S. Mõistan, see oleks ilmselt mingi jumalate teenimine.
E. Aga loomulikult.
XVI. S. Kas sa oskad öelda, kas arstide teene ei seisne juhtumisi mingi tulemuse saavutamises? Kas sa ei arva, et tervise saavutamises?
E. Arvan kyll.
S. Kuid kas siis ka laevaehitajate teene seisneb mingi tulemuse saavutamises?
E. On selge, Sokrates, et selleks on laev.
S. Ning majaehitajate teene seisneb majades.
E. Jah.
S. Ytle siis, mu parim, millise tulemuse saavutamises seisneks teene jumalaile? On selge, et sa tead seda, kuna sa väidad, et tead inimestest kõige paremini jumalikke asju.
E. Ning ma räägin tõtt, Sokrates.
S. Ytle siis ometi Zeusi nimel, mis on too erakordselt kaunis tulemus, mille jumalad saavutavad meie teeneid kasutades.
E. Palju head, Sokrates.
14 S. Aga nii, mu sõber, on ka väejuhtidega, kuid siiski ytleksid sa kergesti, et nende peamine tulemus on sõjas võidu saavutamine, või pole see nii?
E. Kuidas siis mitte?
S. Ma arvan, et ka talupojad saavutavad palju häid tulemusi; kuid siiski on nende pyydluste peamine tulemus toit, mis tuleb maast.
E. Aga muidugi.
S. Aga kuidas siis? Mis on neist paljudest headest tulemustest, mida jumalad saavutavad, nende töö peamine tulemus?
E. Ma ju ytlesin sulle veidi aega tagasi, Sokrates, et oleks tohutu töö täpselt mõista, kuidas kogu see asi on. Ma ytlen sulle tõesti lihtsalt seda, et kui keegi oskaks jumalatele meeldivalt rääkida ja ka toimida palvetades ja ohverdades, need oleksidki vagad teod ning needsamad teod päästavad nii isiklikud kodud kui ka riikide yhisomandid - kuid neile meeldivatele vastupidised asjad on jumalavallatud, mis siis ka kõik pea peale pööravad ja hävitavad.
XVII. S. Sa oleksid võinud mulle, Euthyphron, palju lyhemalt vastata peamisele minu kysimusest, kui oleksid tahtnud. Kuid sul pole isu mind õpetada - see on selge. Ka nyyd, kui sa juba selle peal väljas olid, loobusid sa. Kui sa oleksid sellele vastanud, oleksin juba piisavalt sinult vagadust õppinud. Nyyd aga - kuna armastaja peab armastatavale järgnema, kuhu iganes too suunduks - milleks sa siis pead vaga ja vagadust? Kas mitte teatud oskuseks ohverdada ja palvetada?
E. Pean kyll.
S. Eks ole ju siis ohverdamine jumalatele kinkimine ning palvetamine jumalatelt palumine?
E. Just nii, Sokrates.
S. Sellest järeldub, et vagadus on jumalatelt palumise ja neile andmise oskus.
E. Sa oled väga hästi mõistnud, Sokrates, mida ma ytlesin.
S. Sest ma olen sinu tarkuse kirglik õpilane, mu sõber, ning panen hoolega tähele, et midagi kõrvust mööda ei läheks, mida iganes sa räägid . Kuid ytle mulle, mis on see teenus jumalatele? Kas sa väidad, et neilt palumine ja neile andmine?
E. Seda ma ytlen.
XVIII. S. Kas poleks siis õigesti palumine see, kui paluda neilt seda, mida me neilt vajame? E. Mida muud?
S. Ning omakorda õigesti andmine see, kui neile vastu anda seda, mida nad juhtuvad meie käest vajama? Sest poleks ju sugugi mõistlik andjal tuua kingitust, mida yldsegi ei vajata.
E. Sa räägid tõtt, Sokrates.
S. Niisiis oleks vagadus, Euthyphron, mingi jumalate ja inimeste vaheline teineteisega kauplemise kunst.
E. Jah, kauplemise kunst, kui sulle on meeldivam seda niiviisi nimetada.
S. Aga mulle ei meeldiks see ju sugugi, kui see ei peaks õige olema. Kuid räägi mulle, mis kasu võiks olla jumalatel kinkidest, mida nad meie käest saavad? Sest see, mida
15nad annavad, on kõigile selge: meil pole ju mitte midagi head, mida nemad meile poleks andnud; kuid mis kasu on neil sellest, mida nad meie käest saavad? Või kaupleme me nendega niivõrd suure kasuga, et me saame kõik hea nende käest, nemad aga meie käest mitte midagi?
E. Kas sa arvad, Sokrates, et jumalail on kasu sellest, mida nad meie käest saavad?
S. Aga mis need asjad siis on, Euthyphron, mis on meie poolt kingiks jumalatele?
E. Mida muud pead sa neiks, kui austust ja ohvrikinke ning, nagu ma äsja ytlesin, meeldivus.
S. Kas vaga on siis meeldiv, Euthyphron, ning yldsegi mitte kasulik ega kallis jumalatele?
E. Mina arvan kyll, et see on kõigest kõige kallim.
S. Niisiis, tundub jällegi, et vaga on see, mis on jumalatele kallis.
E. Aga muidugi.
XIX. S. Ja seda öeldes sa veel imestad, et su sõnad ei näi sugugi paigal pysivat vaid jalutavat - kuigi sa syydistad mind neid Daidalosena jalutama panemises, oled sa ise palju osavam Daidalosest, pannes nad ka ringis käima? Või ei taipa sa, et meie jutt on ringi käies jõudnud jälle samasse kohta tagasi? Ehk sa mäletad, et varem räägitus ei tundunud vaga ja jumalastarmastatu meile sugugi yhe ja samana, vaid teineteisest erinevana; või ei mäleta sa?
E. Mäletan kyll.
S. Kas sa siis nyyd aru ei saa, et sa väidad jumalatele kallist olevat vaga? On see siis midagi muud kui jumalastarmastatu, või pole nii?
E. Aga muidugi.
S. Kas pole siis nii et, kas polnud see, millega me äsja nõustusime, õige, või kui see oli õige, siis oleme nyyd valel arvamusel.
E. Tundub nii.
XX. S. Niisiis peame me jälle algusest peale uurima, mis on vaga, sest mina ei anna enne vabatahtlikult järele, kui mõistan. Aga ära ole pahane mu peale, vaid kasuta igal moel oma mõistust, et räägiksid vähemalt nyydki tõtt. Sest sina tead, kui keegi inimestest yldse teab, ja sind ei tohi, nagu Proteustki, enne minema lasta, kui oled vastanud. Kui sa aga ei teaks selgesti, mis on vaga ja mis riivatu, ei oleks sa kyll kunagi pyydnud oma vanamehest isa sulase pärast mõrvas syydistada, ning oleksid kartnud ka end jumalatest ohustatud olevat, kui sa seda õieti ei teeks, ning saaksid ka inimeste poolt häbistatud. Kuid nyyd ma tean hästi, et sa arvad selgesti teadvat, mis on vaga ja mis mitte: ytle siis, suurepärane Euthyphron, ning ära varja, milleks sa seda pead?
E. Tõesti teine kord, Sokrates, sest praegu on mul kuhugi kiire ja aeg on minna.
S. Mida sa teed, kallis sõber! Sa lähed ära ning röövid mult suure lootuse, mis mul oli, et õppides sinult, mis on vaga ja mis mitte, vabanen ma Meletose syydistusest,
16näidates talle, et tänu Euthyphronile olen jumalike asjade suhtes juba targaks saanud ning ei toimiks enam teadmatuse pärast läbimõtlematult ega teeks uuendusi neis asjus, vaid hakkaksin elama teist elu võimalikult hästi.


Tõlge Sven-Erik Soosaar © 1995