CXVI.
SENECALT LUCILIUSELE
Sageli on küsitud, kumb on parem: kas kirgede mõõdukus või nende täielik kaotamine? Meie koolkondlased ajavad nad minema, peripateetikud teevad mõõdukaks. Mina ei näe, mismoodi saaks haiguse mistahes parajus olla tervislik või kasulik. Ära karda, ma ei võta midagi ära sellest, mida sa endale ei taha keelata. Osutun heatahtlikuks ja sallivaks asjade suhtes, mille poole püüdled ja mida pead elu jaoks vajalikeks või kasulikeks või meeldivaiks; ära võtan ainult pahe. Sest keelates sul ihata, luban ma sul tahta, et sa sedasama teeksid kartmatumalt ja kindlamal otsusel, et sa naudinguidki tajuksid teravamalt; ja miks ei peaks nad sinuni suuremal määral jõudma, kui sa nende orjamise asemel hakkad neid kasutama?
TERVITUS.(2) "Kuid on loomulik," ütled, "et igatsus sõbra järele mind vaevab. Anna eluõigus nii põhjendatult langevaile pisaraile. On loomulik, et inimeste arvamused mõju avaldavad, et ebasoodsad arvamused teevad tuska. Miks ei anna sa mulle luba igati põhjendatud hirmuks halva arvamuse ees?" Ühelgi pahel ei puudu õigustus. Pole ühtki, mille algus poleks sünnis ja vabandatav, kuid hiljem hakkab ta voolama laiemalt. Sa ei saavuta tema lakkamist, kui oled tal lubanud alata. (3) Esialgu on iga kirg nõrk. Seejärel õhutab ta end ise ning kogub kaugemale arenedes jõudu; välistada on teda kergem kui välja tõrjuda. Kes eitaks, et iga kirg lähtub mingist loomulikust algpõhjusest? Loodus on meile ülesandeks teinud enda eest hoolt kanda, kui see hoolitsus aga ülemääraseks muutub, siis saab temast pahe. Loodus on hädavajalikud asjad naudinguga segustanud mitte selleks, et teda nõutaksime, vaid selleks, et naudingu lisandumine muudaks meeldivaks asjad, milleta me ei saa elada; omaette eesmärgiks muutunud nauding tähendab mõnulevust. Niisiis avaldagem talle vastupanu juba sisenemisel, kuna, nagu öeldud, kergem on teda mitte vastu võtta kui välja ajada.
(4) Sa ütled: "Luba mõningal määral kurvastada, luba mõningal määral karta." Kuid too "mõningal määral" läheb kaugele ega lõpe seal, kus seda tahad. Tark võib enda järele valvates hooletum olla, kuna ta oma pisarad ja naudingud peatab seal, kus aga tahab; meie jaoks aga, kuna meil tagasi jõuda pole kerge, on parem üldse mitte edasi minna. (5) Mulle näib, et suurepäraselt vastas Panaitios, kui keegi noorur temalt küsis, kas tark tohib armastada. Kuidas on targaga, ütles ta, seda saame näha, kuid minu ja sinu jaoks, kes me targaseisundist oleme veel kaugel, ei ole lubatav, et langeksime muutliku ja ohjeldamatu asja küüsi, mispuhul ennast tühiseks pidades hakatakse sõltuma teise meelevallast. Sest kui ta meid halvaks ei pane, siis õhutab meid ta headus, kui aga ära põlgab, siis süttib meis kõrkus. Kerge armastus on niisama kahjulik kui raskegi; kergus kütkestab meid, raskusega hakkame võitlema. Seepärast on parem, kui me oma nõrkusest teadlikena rahu säilitame. Ärgem usaldagem ebakindlat hinge veini või ilu või meelituse või teiste peibutavate asjade meelevalda.
(6) Mida Panaitios vastas armastuse kohta küsijale, seda ütleksin mina kõikide kirgede kohta. Eemaldugem libedalt pinnalt niipalju kui võimalik, sest ka kuival pinnal ei püsi me kuigi kindlalt.
(7) Siinkohal pöörad sa mu vastu selle, mida stoikuile üldiselt ette heidetakse: "Liiga palju lubate, liiga rangelt nõuate. Meie, väetid inimesed, ei suuda endale kõike keelata. Me kurvastame, kuid mitte palju, ihkame, kuid mõõdukalt, vihastame, kuid rahuneme kiiresti." (8) Kas tead, miks me seda ei suuda? Sellepärast, et me ei usu ennast suutvat. Kuid Heraklese nimel, tegelikult on asi teisiti. Kuna me oma pahesid armastame, siis me kaitseme neid ning kaotamisele me eelistame nende õigustamist. Tugevust on loodus inimesele piisavalt andnud; kui me teda vaid kasutaksime, kui me vaid kogu jõu enda kasuks tööle paneksime, või siis vähemalt teda enda vastu ei tarvitaks. Mittetahtmises on põhjus, suutmatus tuuakse ettekäändeks. Jää terveks.