CXVII.
SENECALT LUCILIUSELE
Sa annad mulle palju tööd ning sunnid mulle enese teadmata peale suure ja ebameeldiva tüli, esitades küsimusekesi, mille lahendamisel pole mul võimalik ei oma mõttekaaslaste soosingut kaotamata neist lahku lüüa ega ka südametunnistusele viga tegemata nõus olla. Sa küsid, kas on õige see, mida väidavad stoikud, et tarkus on hüve, kuid tark olla hüvet ei tähenda. Esitan kõigepealt, mida sellest arvavad stoikud, seejärel söandan oma otsusega välja tulla. (2) Meie omadele tundub, et see, mis on hüve, peab olema ka keha, kuna selles, mis on hüve, avaldub toimiv jõud. Kuid kõik, mis toimib, on keha. Mis on hüve, see tuleb kasuks, kuid tulemaks kasuks peab ta kuidagi toimima; kui ta toimib, siis ta on keha. Tarkuse nimetavad nad hüveks, seega peavad nad ta paratamatult ka kehaliseks kuulutama. (3) Kuid "tark olla" pole nende meelest samas seisundis. See olevat kehatu ja teise, see tähendab tarkuse kaasnähtus; niisiis ta ka ei toimi ega tule kasuks. "Kuidas siis," öeldakse, "kas me ei ütle, et "tark olla" on hüve?" Ütleme, kuid pidades silmas seda, millest ta tuleneb, see tähendab tarkust ennast.
TERVITUS.(4) Kuula ära, mida teised selle peale vastuväiteks ütlevad, enne kui ma hakkan oma erinevat ja lahkulöövat seisukohta esitama. "Sel viisil osutub," ütlevad nad, "et ka "õnnelikult elada" pole hüve. Kas nad tahavad või mitte, kuid neil tuleb vastata, et õnnelik elu on hüve, kuid "õnnelikult elada" hüve ei ole." (5) Lisaks seatakse meie omadele vastu seegi: "Te tahate targad olla, niisiis on "tark olla" soovimisväärne asi; kui ta on soovimisväärne asi, siis ta on hüve." Meie omad on sunnitud sõnu väänama ja "soovimisväärsele" (expetendo) ühe silbi vahele panema, mille lisamist meie keel ei luba. Mina panen ta juurde, kui sa seda sallid. "Soovimisväärne," ütlevad nad, "on hüve ise, soovitu (expetibile) aga on see, mis saab meile osaks, kui me hüve kätte oleme saanud. Teda ei taotleta kui hüvet, kuid ta lisandub taotletavale hüvele."
(6) Mina arvan teisiti, ja minu meelest on meie koolkondlased selleni laskunud seetõttu, et nad juba algusest peale on kinni kammitsas ega saa õpetuslauset muuta. Meil on tavaks omistada suurt tähtsust sellele, mida kõik inimesed eeldavad, ja tõe tunnistuseks on meie jaoks see, kui miski kõigile tundub ühtmoodi. Nagu me jumalate olemasolu järeldame muu hulgas sellest, et kujutlus jumalaist on omane kõigile, et kusagil pole sedavõrd seadusist ja kommetest väljapoole jäävat hõimu, et ta ei usuks mingite jumalate olemasolu. Hingede igavest kestust käsitledes on meie silmis tunduv kaal inimeste üksmeelel, kes allilmlasi kas kardavad või austavad. Kasutan selle üldise veendumuse ära: sa ei leia kedagi, kelle meelest poleks hüve niihästi tarkus kui ka "tark olla". (7) Ma ei toimi nõnda, nagu tavatsevad teha võidetud, et pöördun rahva kui kõrgeima kohtuniku poole: hakkame võitlema oma relvadega.
Kas see, mis millelegi saab osaks, on väljaspool seda, millele saab osaks, või selles, millele saab osaks? Kui ta on selles, millele saab osaks, siis on ta keha niisama hästi kui toogi, millele saab osaks. Miski ei või ju osaks saada puudutuseta, see aga, mis puudutab, on keha. Kui ta osakssaamise järel on sellest väljaspool, siis ta on eemaldunud. Sellele, mis on eemaldunud, on omane liikumine. Millele on omane liikumine, see on keha. (8) Sa ju ei looda, et ütleksin: üks asi on jooks, teine joosta, üks on kuumus, teine kuumutada, üks on valgus, teine valgustada. Olen nõus, et nad on erinevad, kuid nad pole erinevatelt aladelt. Kui tervis on vahepealne, siis on seda ka terve olla; kui ilu on vahepealne, siis on seda ka ilus olla. Kui õiglus on hüve, siis on seda ka õiglane olla. Kui kõlvatus on pahe, siis on seda ka kõlvatu olla, täpselt nagu, Heraklese nimel! — seegi, et kui rähmavool silmist on häda, siis on häda ka see, et silmist rähma voolab. Võta teadmiseks, et üht nendest ei saa teiseta olla. Kes on tark, sellel on tarkus; kellel on tarkus, see on tark. Selles, et milline on üks, selline ka teine, on kahtlus võimatu nii väga, et mõningaile tunduvad nad ühe ja samana.
(9) Meeleldi aga küsiksin seda: kui kõik on kas pahed või hüved või vahepealsed, siis milliste hulka neist kuulub "tark olla"? Teda hüveks pidamast nad keelduvad, pahe pole ta kindlasti, seega on ta vahepealne. Kuid vahepealseks või erapooletuks me nimetame seda, mis võib osaks saada samahästi halvale kui tublile, nagu näiteks raha, ilu, suursugune päritolu. See, et tark ollakse, võib osaks saada ainult tublile; niisiis pole ta vahepealne. Kuid see, mis ei või osaks saada halvale, pole ka pahe; niisiis on ta hüve. See, mis saab kuuluda ainult tublile, on hüve. "Tark olla" saab kuuluda ainult tublile, niisiis on ta hüve. (10) "Ta on vaid tarkuse kaasnähtus," öeldakse. Kuid kas see, millele annad nimeks "tark olla", on tarkuse tegija või tema saaja? Mõlemal juhul on ta keha. Sest keha on niihästi see, mis saab, kui ka too, mis teeb. Kui ta on keha, siis on ta hüve. Sest olemaks keha jäi tal puudu vaid ühest, sellest, et ta polnud kehaline.
(11) Peripateetikud arvavad, et tarkus ja tark olla omavahel mingil moel ei erine, sest kummaski neist sisaldub ka teine. Kas tõesti arvad, et tark saaks olla keegi peale selle, kel on tarkus? Kas tõesti arvad, et kellelgi, kes on tark, pole tarkust?
(12) Muistsed dialektikud tegid siin vahet, nende kaudu jõudis see vahetegemine stoikuteni. Seletan, milles ta seisneb. Üks asi on põld, teine aga põllu omamine. Miks ka mitte, sest põllu omamise korral on tegemist omaniku, mitte põlluga. Nõnda osutubki, et üks asi on tarkus, teine aga tark olla. Arvan, et nõustud nende lahutamisega kaheks: see, mida omatakse, ja too, kes omab; omatakse tarkust, omab aga see, kes on tark. Tarkus tähendab täiuslikku ja ülima ning kõrgeima astmeni viidud mõtlemisvõimet; ta on ju elu kunst. Mida tähendab tark olla? Ma ei saa öelda: "täiuslik mõtlemisvõime"; tark olla on see, mis saab osaks täiusliku mõtlemisvõime haldajale; niisiis on üks asi hea mõtlemisvõime, teine aga võrdub umbes hea mõtlemisvõime omamisega.
(13) "On looduslikke kehasid," öeldakse, "nagu see näiteks on inimene, too aga hobune." Nendele kehadele osutuvad siis omaseks liigutused, milles väljenduvad nende hingelised liikumised. Nendes on midagi erilist ja kehadest lahutatut. Ma näen näiteks jalutavat Catot. Seda näitavad mulle meeled, vaim usub seda. See on keha, mida ma näen, millele mu silmad ja vaim on suunatud. Nõnda siis ütlen: "Cato jalutab". "See pole keha," öeldakse, "mida antud juhul kõnega tähistan, vaid miski keha avaldav, mida mõned nimetavad ütluseks, teised väljenduseks, kolmandad öelduks. Nii mõistame ka tarkusest rääkides selle all midagi kehalist, ning öeldes "ta on tark" räägime kehast. Kuid on suur vahe, kas räägid temast või temaga seostuvast". (14) Võtkem praegu omaks, et neid on kaks — veel hoian ma oma arvamuse tagasi —, kes keelaks, olgugi ta teine, teda sellegipoolest hüveks pidamast? Äsja ütlesin, et üks asi on põld, teine põllu omamine. Miks ka mitte, sest loomult on erinevad too, kes omab, ja see, mida omatakse; see on maa, too on inimene. Kuid käsiloleval juhul on mõlemad loomult samased: nii see, kel on tarkus, kui ka tarkus ise. (15) Ülalmainitud juhul on see, mida omatakse, ja too, kes omab, omavahel erinevad; praegusel juhul aga on omatav ja omaja samased. Põldu hallatakse õiguse, tarkust loomuse põhjal. Põldu saab võõrandada ja teisele anda, tarkus omanikust ei lahku. Niisiis ei toimi sa õigesti, kui omavahel erinevaid asju kõrvutad. Algul ma ütlesin, et võivad olla kaks, kusjuures nad mõlemad on siiski hüved, nagu kaht tähendavad tarkus ja tark, kuid sul tuleb tunnistada, et hüved on mõlemad. Nagu miski ei takista hüveks pidamast niihästi tarkust kui ka tarkuse omajat, nõnda ei takista miski ka seisukohta, et hüvet tähendab niihästi tarkus kui ka tarkust omada, see tähendab tark olla. Targaks saada tahan selleks, et olla tark.
(16) Kuidas siis? Kas see pole hüve, milleta toogi pole hüve? Teie igatahes ütlete, et tarkust pole tarvis vastu võtta, kui teda ei saa kasutada. Mida tähendab tarkust kasutada? Tark olla. See on temas kõige väärtuslikum, mille kõrvaldamise järel muutub ta tarbetuks. Kui piinad tähendavad häda, siis on häda ka piinatud olla; sedavõrd, et nemadki ei tähenda häda, kui võtad ära selle, milleks nad on määratud. Tarkus on mõtlemisvõime täiuslik seisund, tark olla tähendab täiusliku mõtlemisvõime kasutamist; kuidas saaks selle kasutamine mitte hüve olla, mis kasutamiseta poleks hüve? (17) Küsin sinult: kas tarkust tuleb taotleda? Tunnistad seda. Küsin: kas tarkuse kasutamist tuleb taotleda? Tunnistad seda. Sa ju keeldud teda vastu võtmast, kui sul keelatakse teda kasutada. See, mida tuleb taotleda, on hüve. Tark olla tähendab tarkuse kasutamist, nagu kõnekunsti puhul on kasutuseks sõnaosav kõnelemine ning silmade puhul on selleks nägemine. Niisiis tähendab tark olla tarkuse kasutamist, tarkuse kasutamist aga tuleb taotleda. Tark olla väärib niisiis taotlemist, kuid taotlemist väärides on ta hüve.
(18) Juba ammu mõistan ise end hukka, kuna jäljendan neid, keda süüdistan, ning raiskan sõnu ilmselge asja peale. Sest kes kahtleks, et kui palavus on häda, siis on seda ka palavuse all kannatamine? Et kui külm on häda, siis on seda ka külmetamine? Et kui elu on hüve, siis on seda ka elamine? Kõik sedalaadi asjad seostuvad tarkusega väliselt, nad ei asu temas endas. Meie aga peame kestvalt ta enda juurde jääma. (19) Ka siis, kui tuleb tahtmine ringi uidata, on tal meie jaoks avaraid ja ruumikaid eraldumiskohti; uurigem jumalate loomust, taevakehade ainet, nii erinevate tähtede ringkäiku, seda, kas nende liikumine meiegi asju suunab, kas kõik kehad ja hinged saavad oma tungi sealt, kas seegi, mida nimetatakse juhuslikkuseks, pole viimati seotud kindla seadusega, nii et miski selles maailmas ei saa teoks ootamatult või ettenähtud korrast kõrvale jäädes. Need asjad on küll kaugel kommete kujundamisest, kuid nad kosutavad hinge ning ülendavad ta käsitletavate asjade suuruseni; nood aga, millest äsja rääkisin, nõrgestavad ja alandavad teda, ning nad ei terita, nagu teie arvate, vaid õhendavad. (20) Taeva pärast, kas tõesti peame oma nii vajaliku hoole, mis tuleb suunata suuremale ja paremale, raiskama asjale, mis võib-olla on õige, kuid päris kindlasti kasutu? Mis kasu on mul teadmisest, et tarkus on üks asi, tark olla teine? Mis kasu on mul teadmisest, et üks on hüve, teine pole? Toimin hea õnne peale, heidan liisku, mida soovida: sulle saab osaks tarkus, mulle "tark olla"; nii oleme võrdsed.
(21) Näita mulle parem kätte, millist teed mööda saaksin tarkuseni jõuda. Ütle, mida pean vältima, mida taotlema, milliste õpingutega tuleb mul kinnitada kõikuvat hinge, kuidas hoida endast kaugel see, mis mind tõukab ja õigelt teelt kõrvale viib, kuidas saada jagu nii paljudest hädadest, kuidas tõrjuda õnnetusi, mis mulle otsa sööstavad, ja kuidas neid, mille otsa mina sööstan. Õpeta, mismoodi taluda ahistust ägamata, ja õnne, nii et teine ei ägaks; mismoodi mitte oodata ülima piirini jõudnud elu möödapääsmatut lõppemist, vaid lahkuda oma äranägemise kohaselt. (22) Miski ei tundu mulle näotum surma soovimisest. Sest kui sa elada tahad, miks soovid surra? Või kui ei taha, miks palud jumalailt seda, mille nad sulle on annetanud juba siis, kui sa sündisid? On ju ette nähtud, et ükskord tuleb sul surra ka siis, kui sa seda ei taha; surra vabatahtlikult on sinu võimuses. Üks on su jaoks möödapääsmatu, teine on lubatud.
(23) Neil päevil lugesin ühe sõnaosava mehe, tõesõna, vastikut sissejuhatust: "Oh, kui juba rutem sureks!" Mõistuseta inimene, sa soovid asja, mis on su võimuses. "Oh, kui juba rutem sureks!" Küllap oled nende õhkamiste saatel raugaikka jõudnud. Mis muidu peaks olema takistuseks? Keegi ei hoia sind kinni, lahku, millal meeldib. Vali mis tahes looduse osa ja käsi endale väljapääs võimaldada. Need on mõistagi elemendid, mille kaudu seda maailma valitsetakse: vesi, muld, õhk; nad kõik on niihästi elu põhjuseks kui ka teeks surma juurde. (24) "Oh, kui juba rutem sureks!" Mida too "rutem" peab tähendama? Millisele päevale ta määrad? See võib juhtuda varem, kui sa tahad. Need sõnad tähendavad vaimunõtrust ja selle vastikuse läbi püütakse saavutada kaastunnet; ei taha surra see, kes surma soovib. Jumalailt palu elu ja tervist; kui oled heaks arvanud surra, siis on surmast saadav kasu see, et lakkad teda soovimast.
(25) Sellega tegelgem, mu Lucilius, sellega kujundagem hinge! Seda tähendab tark olla, selles väljendub tarkus, mitte aga tühistes arutlustes, mis harjutavad tarbetut vaimupeenust. Saatus on esitanud sulle nii palju küsimusi, sina aga, neid veel lahendamata, hakkad juba targutama. Kui rumal see on, kui sa võitluseks märguannet saades hakkad peksma õhku! Jäta need mängurelvad, on tarvis noid, millega võitlus otsustatakse. Selgita, kuidas oleks võimalik, et hinge ei häiriks ükski kurbus, ükski hirm; selgita, kuidas peaksin vabanema salajaste ihade koormast. Tehtagu midagi! (26) "Tarkus on hüve, tark olla hüve ei ole." Nii saab teoks, et tark olla osutub meie jaoks võimatuks, et kõik me õpingud, kuna nad tegelevad tarbetuga, naerdakse välja.
Mis aga siis, kui sa teada saad, et uuritakse sedagi, kas tulevane tarkus on hüve? Kas tõesti saab siis kahelda selles, et aidad ei taju tulevast lõikusesaaki, et lapsepõlv ei mõista saabuva nooruse jõudu ja tugevust? Esialgu pole haigel tulevasest tervisest mingit kasu, täpselt nagu jooksja ja maadleja jõudu ei taasta paljude kuude järel saabuv puhkus. (27) Kes ei teaks, et tulevane pole hüve just sellepärast, et ta on tulevane? Sest hüve peab igal juhul kasu tooma, kuid kasu tuua saab ainult kättejõudnu. Kui ta kasu ei too, siis ta pole hüve, kui toob, siis on ta juba kätte jõudnud. Tulevikus saab minust tark — see osutub hüveks siis, kui olen selleks saanud, seni ta pole hüve. Algul peab midagi olema, milline ta on, see selgub hiljem. (28) Mismoodi, ütle palun, saaks hüve olla see, mida pole olemas? Kuidas aga saaks sulle millegi mitteolemist veelgi veenvamalt tõestada, kui ma olen ütelnud: see on tulevane? Ilmneb ju, et see, mis tuleb, pole veel kätte jõudnud. Kevad tuleb, kuid ma tean, et praegu on talv; suvi tuleb, kuid ma tean, et suve veel pole. Ta tuleb — see on mu jaoks veenvaimaks tõendiks, et ta pole veel käes. (29) Loodan olla tark, kuid seni pole ma tark. Kui too hüve mulle kuuluks, siis oleksin juba sellest pahest lahti. See, et muutun targaks, on tulevane; selle põhjal võid mõista, et ma tark veel ei ole. Ma ei saa olla korraga tolle hüve ja selle pahe juures. Need kaks ei ühine, ning selsamal inimesel ei saa pahe ja hüve üheaegselt esineda.
(30) Jätkem kõrvale need kavalad tühiasjad ja tõtakem selle poole, mis meile mõningast abi annab. Kes sünnitava tütre jaoks ämmaemandat otsib, see ei hakka lugema kuulutust mängude ja nende järgnevuse kohta; kes oma põleva maja poole jookseb, see ei hakka vaatama mängutahvlit, et teada saada, mismoodi vangivõetud kivike saaks vabaks. (31) Kuid Heraklese nimel, sinuni jõuavad kõikjalt sõnumid põlevast kodust ja ohusolevaist lastest ja piiramisseisundis isamaast ja varanduste riisumistest; lisa sellele veel laevahukud, maavärinad ja kõik muu kardetav. Ning kõige selle keskel on sul mahti tegelda asjadega, mis vaimu ainult lõbustavad? Sina uurid, mille poolest erinevad omavahel tarkus ja tark olla! Säärase raskuse sinu pea kohal rippudes põimid sa kokku ja harutad lahti sõlmi! (32) Nii ohtralt ja heldelt pole loodus meile aega andnud, et osa sellest võiks ära raisata. Ja pane tähele, kui palju aega läheb raisku ka kõige hoolsamail: osa ajast võtab igaühelt ta tervis, osa lähedaste tervis, osa hõivavad hädavajalikud, osa riiklikud toimetused, osa elust tuleb eraldada unele. Mis kasu on, kui suurel osal sellest nii piiratud ja tõtlikust ja meid minemaviivast ajast lastakse minna tühja?
(33) Lisa siinkohal, et ennast lõbustama harjub vaim meelsamini, kui end ravima, et ta muudab filosoofia meelelahutuseks, sellal kui see on ravivahend. Ma ei tea, milline erinevus on tarkuse ja "tark olla" vahel; tean ainult, et minu jaoks pole tähtsust, kas ma seda tean või ei tea. Ütle mulle, kas muutun siis targaks, kui olen selgeks õppinud, milline erinevus on tarkuse ja "tark olla" vahel? Miks hoiad mind kinni tarkade sõnade, mitte aga tarkade tegude keskel? Muuda mind vahvamaks, muuda kindlamaks, muuda saatusega võrdseks, muuda temast ülemaks! Kuid ülemaks saan muutuda siis, kui kogu püüdluse olen suunanud sellele, mida õpin. Jää terveks.