XXXIX.

SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.

Hoolikalt järjestatud ja väiksemahuliseks surutud filosoofia kokkuvõtte, mida sa soovid, ma muidugi koostan. Kuid pea silmas, kas õpetuse järjekindel esitus poleks sinu jaoks kasulikum sellest, mida praegu tavatsetakse nimetada breviaariumiks, muiste aga, kui ladina keelt räägiti, kutsuti summaariumiks. Esimene on vajalikum õppijale, teine teadjale. Esimene ju õpetab, teine tuletab meelde. Kuid ma aitan sind nende mõlema asjus. Sul pole põhjust nõuda, et ma seejuures viitaksin sellele või tollele; kes viitab tuntumale, on ise tundmatu.

(2) Kirjutan niisiis, mida sa soovid, kuid omal viisil. Seni jäävad sulle paljud autorid, kelle teosed sind loodetavasti küllaldaselt suunavad. Võta kätte filosoofide nimestik; juba see sunnib sind ärkama, kui sa näed, kui paljud on sinu heaks töötanud. Sa hakkad ka ise ihkama, et oleksid üks nende hulgast. Õilsas hinges on ju see parim, et teda saab õhutada auliste asjade poole. Madal ja räpane ei rõõmusta ühtki kõrge vaimuga meest; teda kutsub ja ülendab suurte asjade sära. (3) Nii nagu leek tõuseb otse kõrgusse, saamata liikuda längus või maa kohale surutult, ning samuti suutmatuna puhkuseks, nõnda on ka meie vaim liikumises, seda kiiremas ja tegusamas, mida ägedam ta oli algusest peale. Kuid õnnelik on too, kes selle püüdluse suunab parema poole; niimoodi asetab ta end saatuse volist ja võimust väljapoole. Edu muudab ta mõõdukamaks, ebaedu talutavaks ning ta põlgab seda, mis teistesse sisendab imetlust. (4) Suur hing ei hooli suurist asjust, eelistades mõõdukat ülepaisutatule. See on ju kasulik ja eluline. Too teine aga kahjustab oma ülevoolavusega. Nõnda vajutab vohav kasv vilja pikali, nõnda murduvad oksad kandami all, nõnda ei jõua ülemäärane viljakus küpsuseni. Seesama juhtub ka hingedega, millised rikub mõõdutu õnn, mida nad kasutavad mitte ainult teiste, vaid ka iseenda kahjuks.

(5) Missugune vaenlane on kedagi teotanud nõnda, nagu seda mõnede puhul on teinud nende endi naudingud? Nende ohjeldamatuse ja iha pöörasuse saab neile andestada vaid selle ühe pärast, et nad kannatavad seda, mida teevad. Ning see pöörasus ei laasta neid teenimatult. On ju paratamatu, et määratuks muutub iha, mis on ületanud loomulikkuse piiri. Sellel on ju lõpp, ihadest sündinud tühisusel pole piiri. (6) Vajalikke asju hinnatakse kasulikkusest lähtudes; kus leiad sa koha üleliigse jaoks? Niisiis sukelduvad nad naudinguisse, millest nad ei saa ilma olla, kui need on muutunud harjumuseks, ning on seetõttu üliõnnetud, kuna on jõudnud niikaugele, et neile see, mis on üleliigne, on muutunud hädavajaduseks. Seega orjavad nad naudinguid, tundmata neist rõõmu, ning armastavad oma pahesid, mis on pahedest ülim. See aga on lõpuni viidud õnnetus, kui häbiteod mitte ainult ei rõõmusta, vaid isegi meeldivad, ning ravimi jaoks kaob koht seal, kus kunagised pahed on muutunud kommeteks. Jää terveks.