XLII.

SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.

Kas ta juba pani su uskuma, et on tubli mees? Kuid nõnda kiiresti pole võimalik ei tubliks meheks saada ega teda ära tunda. Kas sa tead, keda ma praegu tubliks meheks nimetan? Seda teisejärgulist. Sest too teine sünnib vahest nagu fööniks kord viiesaja aasta tagant. Ja pole ime, et nad sünnivad suure vaheaja möödudes; keskpäraseid ja rahvahulgale kohaseid toob saatus sageli ilmale, erakordseid aga soovitab ta just harvaesinevuse läbi. (2) Tema aga on veel kaugel sellest, mida enesest kuulutab. Ja kui ta teaks, kes on tubli mees, siis ta ei usuks seda endast praegu ja võib-olla lakkaks isegi lootmast, et suudab selleks saada. "Kuid ta mõtleb halbadest halvasti." Seda teevad ka halvad ise, ja pole suuremat kõlvatuse hukkamõistu kui see, et ta ei meeldi iseendale ja oma poolehoidjaile. (3) "Kuid ta vihkab neid, kes äkitselt saadud suurt võimu ohjeldamatult kasutavad." Ta teeks sedasama, kui ta sedasama suudaks. Jõuetuse tõttu jäävad paljud pahed varjatuks, kuid jõudude piisavuse korral ei osutuks nad vähem söakaiks kui need, mis õnn juba päevavalgele on toonud. Neil puuduvad vahendid oma kõlvatuse esitamiseks. (4) Nii võib isegi mürgist madu ohutult puudutada, kui ta on külmast jäik; mürk ei puudu tal ka siis, kuid see on tarretunud. Paljude julmusel, auahnusel ja toredusearmastusel puudub vaid saatuse soosing, et söandada võrdsustumist kõige halvematega. Kui oled tähelepanelik, saad teada, et nad soovivad sedasama; anna neile vaid suutmist, kuipalju nad tahavad. (5) Mäletad, kui sa kedagi väitsid olevat oma võimuses, ütlesin mina, et ta on lendlev ja kerglane, et sa ei hoia teda jalast, vaid sulest. Kas ma valetasin? Udusulest hoiti teda, mille ta jättis ja põgenes. Sa tead, milliseid vempe ta sulle hiljem mängib, kui palju üritab seda, mis kukub talle endale kaela. Ta ei näinud ette, et võõraste hädaohtude kaudu satub ta ise hädaohtu. Ta ei mõtelnud, kui koormavaiks osutuvad asjad, mida ta taotles, isegi kui nad poleks üleliigsed.

(6) Selle puhul niisiis, mida taotleme, mille poole suure vaevaga püüdleme, peame vaatama, kas see on täiesti üleliigne või pigem kahjulik. Mõned asjad on üleliigsed, mõned täiesti väärtusetud. Kuid sellest ei saa me täpselt aru ning meile tundub see tasuta, mille saame ülikallilt. (7) Selles just avaldub meie nürimeelsus, et ostetuks peame ainult seda, mille eest maksame raha; seda nimetame tasuta saaduks, mille peale kulutame ennast. Mida me osta ei tahaks, kui ostuhinnaks tuleks anda meie maja või mõni kena või viljakas maatükk, mille omandamiseks oleme ülivalmis, kui sellega kaasub mure, hädaoht, häbitunde ja vabaduse ja aja ohverdamine; nii armetult odav on igaüks iseenda silmis. (8) Tehkem siis kõigi oma otsuste ja toimingute puhul sedasama, mida tavatseme teha iga kord, kui oleme tulnud mõne kaubitseja juurde: paneme tähele, millise hinnaga loovutatakse see, mida ihkame. Sageli on hind ülikallis, kuid selle eest ei anta midagi. Võiksin sulle näidata paljusid asju, mis omandatuna ja vastuvõetuna röövisid meilt vabaduse; kuuluksime iseendale, kui nad poleks meie omad.

(9) Selle üle niisiis mõtle endamisi järele, ja seda mitte ainult siis, kui tegemist on juurdekasvuga, vaid ka kaotuse puhul. "See läheb kaduma." Kas ta polnud väljastpoolt tulev? Ilma temata elad sa niisama kergelt, nagu seni elasid. Kui ta kuulus sulle kaua, siis kaotad sa ta küllastununa, kui mitte kaua, siis kaotad enne, kui temaga jõudsid harjuda. "Su varandus kahaneb." Koorem ju ka. "Lugupeetus kahaneb." Kadedus samuti. (10) Vaata üle see, mis meid meeletusse ajab, millest loobume ohtraid pisaraid valades — sulle selgub, et raske pole mitte kahju, vaid kujutlus kahjust. Keegi ei tunne kadumist, vaid mõtleb seda. Kes omab ennast, pole midagi kaotanud. Aga kui vähestele saab see osaks, omada ennast? Jää terveks.