LXXV.

SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.

Sa kurdad, et mu kirjad on esitusviisilt hooletud. Kuid kes siis räägib korralikult peale selle, kes tahab rääkida tüütult? Milline oleks mu vestlus siis, kui koos istuksime või jalutaksime, sundimatu ja vaba, sellisena soovin näha ka oma kirju, mis ei tohi sisaldada midagi ebaloomulikku või kunstlikku. (2) Kui oleks võimalik, siis eelistaksin ma mõtete esitamiseks näitamist rääkimisele. Isegi vaieldes ei põrutaks ma jalaga vastu maad, ei vehiks käega ega kõrgendaks häält, vaid jätaksin selle kõik oraatoreile, rahuldudes sellega, et olen sulle edastanud oma mõtted, mida ma ei kaunistaks ega lamestaks. (3) Selles vaid tahaksin sind täielikult veenda, et ma kõike seda mõtlen, mida ütlen, ja mitte ainult ei mõtle, vaid armastan. Ühtmoodi suudlevad mehed armukest, teistmoodi lapsi, kuid selleski nii puhtas ja vaoshoitud kallistuses ilmneb tunne küllaldaselt.

Heraklese nimel, ma ei tahaks, et jutt nii suurist asjust oleks kuiv ja värvitu. Vaimukusest ju filosoofia ei keeldu. Kuid sõnadega palju vaeva näha siiski ei maksa. (4) Meie kõrgeim eesmärk seisnegu järgnevas: rääkigem, mida mõtleme ja mõelgem, mida räägime: sõnad olgu tegudega kooskõlas. Sõna on pidanud see, kes, sõltumata sellest, kas sa teda näed või kuulad, on alati seesama. (5) Saame näha, milline ta on, kui suur ta on, kui ta on ühtne. Meie sõnad ärgu lahutagu meelt, vaid toogu kasu. Aga kui ilukõnelise väljendusviisi saab kätte pingutusteta, kui ta ilmub iseenesest või maksab vähe vaeva, siis leidku ta kasutamist ning saatku kauneimaid asju. Olgu ta ainult säärane, et näitaks rohkem asja kui iseennast. Muud teadused jäävad täielikult mõistuse asjaks, see tegeleb hingega. (6) Haige ei nõua, et arst oleks sõnaosav, aga kui juhtub nõnda, et too, kes suudab terveks teha, oskab tehatulevast ka ilusasti rääkida, siis kuulab haige teda meeleldi. Ometi pole põhjust enese õnnitlemiseks ka siis, kui ollakse sattunud sõnaosava arsti otsa. See on ju sama, kui kogenud tüürimees on ühtlasi ka ilus. (7) Milleks minu kõrvu kõditad? Milleks lõbustad? Muud pead tegema: mind tuleb kõrvetada, lõigata, kahjulikust eemal hoida. Selleks oled kutsutud. Sa pead ravima iidset, tõsist, üldlevinud haigust. Sul on samapalju tööd nagu arstil taudi ajal. Sõnade kallal näed vaeva? Ole sellegi üle õnnelik, kui saad jagu asjadest. Nii palju on õppida, millal sa jõuad seda? Millal suudad õpitut omandada nõnda, et see ei saa kaduda? Millal hakkad õpitut rakendama? Pole ju nõnda, nagu muudel aladel, et piisab meeldejätmisest; õpitut tuleb järele proovida tegevuses. Õnnelik pole too, kes teab, vaid see, kes teeb.

(8) "Kuidas siis? Kas õnnelikkuses polegi mingeid astmeid? Kas tarka lahutab teistest kuristik?" Minu arvates ei. Sest edasijõudnugi jääb ikka veel rumalate hulka, kuigi teda nendest lahutab suur vahemaa. Ka edasijõudnute endi hulgas on suuri erinevusi. Nad jagunevad, vähemalt mõningate meelest, kolme rühma. (9) Esirühma moodustavad need, kel tarkust veel pole, kuid kes juba asuvad tema vahetus naabruses. Kuid ka lähedalolev jääb ikka veel väljapoole. Kes nad on, küsid. Kõik need, kes kirgedest ja puudustest juba lahti on saanud, kes on selgeks õppinud kõik tarviliku, kuid kelle eneseusaldus on õpitu vähese rakendamise tõttu ebapiisav. Oma hüvet ei saa nad veel kasutada, kuigi nad ei saa tagasi langeda ka sellesse, mille eest nad põgenesid. Nad on juba seal, kust pole tagasilangemist, kuid neile endile pole see veel teada; nagu ma sulle oma mäletamist mööda mingis kirjas olen kirjutanud: "nad ei tea, et nad teavad." Nad võivad juba oma hüvet nautida, kuid veel mitte seda alusena usaldada. (10) Mõningate määratluse kohaselt koosneb see edasijõudnute rühm inimestest, kes hinge haigustest on juba vabanenud, kuid mitte afektidest, mistõttu nad jäävad ikka veel ebakindlale pinnale, kuna pahelisuse ohust väljaspool asub vaid see, kes saab temast täiesti lahti, kuid täiesti lahti saab ainult inimene, kes pahe asemele võtab tarkuse.

(11) Mis vahe on hinge haiguse ja afekti vahel, seda olen juba sageli öelnud. Meenutan sulle nüüdki: haigused on iidsed ja panetanud pahed nagu ahnus või auahnus, mis pärast hinge endasse mähkimist on muutunud tema igavesteks pahedeks. Ühesõnaga, haigus on visa väärarvamus, mille kohaselt tuleb väga taotleda seda, mida taotlema peaks pisut. Või, kui teistsugust sõnastust eelistad, lõpetagem nõnda: ülemäärane rõhuasetus kergelt taotletavale või taotlemist sootuks mitteväärivale, või siis: mõningal määral hinnatava või täiesti väärtusetu kõrgelthindamine.

(12) Afektid on hinge taunitavad liikumised, äkitsed ja esilekutsutud, mis sagedaste ja hooletuisse jäetuina põhjustavad haiguse, nagu üksik ja veel mitte püsivaks muutunud katarr põhjustab köha, pidev ja aegunud katarr aga tiisikuse. Niisiis on kõige kaugemale edasijõudnud väljaspool haigusi, kuid afekte tunnevad ka täiusele ülilähedal olijad.

(13) Teise rühma moodustavad need, kes hinge suurimad pahed ja puudused on maha jätnud, kuid nõnda, et nad pole oma ohutuse täielikud peremehed. Nad võivad nimelt endisesse tagasi langeda.

(14) Kolmas rühm on väljaspool paljusid ja suuri pahesid, kuid mitte väljaspool neid kõiki. Ahnusest on ta pääsenud, kuid viha tunneb veel ikka. Meelasus teda enam ei häiri, auahnus aga küll. Enam ei ihka, kuid ikka veel kardab. Ning hirmu puhulgi on ta mõnes suhtes kindel, teinekord annab järele. Surma põlgab, valu kardab. (15) Siinkohal mõelgem veidi: hästi läheb meil siis, kui jõuame esimeste hulka, heade loomulike eelduste ning püsivate ja pingsate püüdluste korral saavutatakse teine aste, kuid isegi selle kolmanda rühma värvi ei maksa ära põlata. Mõtle sellele, kui palju pahesid näed sa enda ümber, pane tähele, et ühelgi kõlvatusel ei puudu näide tegelikkusest; kui palju häbitus iga päevaga kasvab, kui palju eraelus või avalikkuses patustatakse. Mõistad siis, et oleme piisavalt saavutanud, kui me ei kuulu halvimate hulka.

(16) "Kuid mina," ütled sa, "loodan end suutvat jõuda ka kõrgema astmeni." Soovin seda meile selleks liiga palju, et söandaksin lubada; oleme hõivatud. Vooruse poole püüdleme pahedesse mässituna. Häbi öelda: aulist hooldame ainult jõude olles. Aga kui suur tasu ootaks meid, kui oma tegemistele ja ülivisadele pahedele teeksime lõpu? Ei tõukaks meid iha ega hirm. (17) Hirmudest puutumatuina, naudinguist rikkumatuina poleks meil hirmu ei surma ega jumalate ees. Me teaksime, et surm pole halb, et jumalad pole kurjad. Kahjustaja on niisama nõder nagu see, keda ta kahjustab; parimail kahjustav jõud puudub. (18) Kui kunagi pääseksime sellest kõntsast tollesse ülevasse kõrgusse, ootaksid meid hingerahu ja eksitusi mittetundev täielik vabadus. Sa küsid, milline see on. Mitte karta inimesi, mitte karta jumalaid; mitte soovida häbistavat, mitte soovida liigset; omada enda üle suurimat võimu. Muutuda iseenda omaks on hindamatu hüve. Jää terveks.