XCII.

SENECALT LUCILIUSELE
TERVITUS.

Minu arvates oleme ühel meelel selles, et väliseid asju peab keha jaoks soetama, et keha tuleb hinge auks hooldada, et hinges on teenindavad osad, mille abil liigume ja toitume ning mis on meile antud tähtsaima enda pärast. Selles tähtsaimas on miski ebamõistuslik, on ka mõistuslik. Üks teenib teist; see on ainus, mis ei suhestu muuga, vaid suhestab kõik endaga. Sest ka too jumalik mõistus on kõigele juhtijaks, olemata ise kellegi alluvuses; samasugune on ka meie mõistus, kuna ta tollest pärineb.

(2) Kui selles omavahel nõustume, siis oleme ühel meelel selleski, et õnneliku elu ainsaks tingimuseks on meie täiuslik mõistus. Tema ju ainsana ei lase kaotada söakust, avaldab saatusele vastupanu; mistahes olukorras tagab ta meile häirimatuse. Ainult see on ju hüve, mille küljest ei saa midagi ära murda. Õnnelik on see, ütlen, keda ükski asi ei muuda väiksemaks. Ta püsib tipus, toetumata millelegi muule peale iseenda. Sest keda mingi abivahend toetab, see võib kukkuda. Kui teisiti on, siis pääseb meis mõjule paljugi, mis pole meie oma. Kuid kes tahaks oleneda saatusest, või milline mõistlik inimene imetleb end asjade pärast, mis talle ei kuulu?

(3) Mis on õnnelik elu? Muretus ja alatine hingerahu. Seda võimaldab hingesuurus, võimaldab visa järjekindlus õigesti otsustamisel. Mismoodi selleni jõutakse? Kui kogu tõde tundma õpitakse. Kui tegutsedes säilitatakse korda, mõõtu, sündsust, süütut ja head tahet, mis mõistusest juhindudes temast kunagi ei tagane, pälvides üheaegselt armastust ja imetlust. Lühidalt, et sulle nappi formuleeringut esitada: targa mehe hing peab olema säärane, nagu see oleks kohane jumalale. (4) Mida saaks soovida see, kellele kõik auline osaks on saanud? Sest kui mitteaulised asjad saaksid midagi lisada parimale seisundile, siis seisneks õnnelik elu nendes, millistest lahus teda ei ole.²⁰⁴ Ja mis oleks näotum ja rumalam kui mõistusliku hinge hüve põimimine ebamõistuslikust?

(5) Mõnede arvates saab ülim hüve siiski veel suureneda, kuna juhuslikkuste vastupanu avaldamise korral pole ta piisavalt täielik. Isegi Antipater, üks selle koolkonna suuri alusepanijaid, ütleb, et ta omistab mõningast osa välisele, kuid ülimalt vähe. See aga, nagu näed, tähendaks päevavalgusega rahuldumist vaid siis, kui lisandub ka mõne tulukese valgus. Mis tähtsust saaks selles päikese heleduses olla sädemel? (6) Kui ainult aulisega pole sa rahul, siis tahad sa paratamatult lisada juurde kas tolle hingerahu, mida kreeklased kutsuvad a)oxlhsi/an, või naudingu. Nendest esimese saaks kuidagimoodi veel vastu võtta. Saab ju vaim sel puhul vabana kõigest koormavast jälgida kõiksust ja miski ei kalluta teda kõrvale looduse vaatlemiselt. Too teine, nauding, on karilooma hüve. Mõistuslikule lisame ebamõistusliku, aulisele mitteaulise! Selle jaoks²⁰⁵ annab elule väärtuse keha kõditamine; (7) miks siis kõhklete ütlemast, et inimesel on hea, kui ta suulael on hea? Ja säärase, kelle jaoks ülim hüve seisneb lõhnades, värvides ja helides, arvad sina, ma ei ütlegi meeste, vaid inimeste hulka? Kasigu ta sellest kauneimate ja jumalaist järgmiste olendite hulgast, ühinegu söödast rõõmu tundva mõistuseta loomaga!

(8) Hinge mõistuseta osal on kaks osa: üks vahva, auahne, taltsutamatu, kirgedes paiknev, teine madal, lõtv, naudinguile andunud; tolle ohjeldamatu, kuid parema, igatahes vahvama ja meheväärsema nad hülgavad, teist seevastu, jõuetut ja kõlvatut, peavad nad õnneliku elu jaoks hädavajalikuks. (9) Käskides mõistusel teda orjata, on nad üllaima olendi ülima hüve muutnud madalaks ja väärituks, pealegi veel segaloomuliseks, koletuks ja erinevaist ning halvasti ühtuvaist osadest koosnevaks. Sest, nagu ütleb meie Vergilius, Scylla

pealt oli kuis inimlaps ja kauni rinnaga neitsi
rüpeni välja, kuid alt merevärd temas jälk tuli ilmsiks:
kõht kala koletu ning seda jätkamas saba delfiini.²⁰⁶

Sellele Scyllale on külge liidetud vähemalt metsikud loomad, hirmuäratavad ja kiired, kuid millistest koletistest on nood moodustanud tarkuse? (10) Inimese suurim kunst on voorus ise; sellega ühendatakse kõlbmatu ja lõtv liha, mis on osav ainult toitu vastu võtma, nagu ütleb Poseidonios. Too jumalik voorus kaob libedusse ja tema kõrgemaile, auväärseile ja taevastele osadele põimitakse külge loid ja jõuetu lojus. Too teine rahu ei anna küll ise hingele midagi juurde, kuid ta eemaldab takistused; nauding aga lagundab ja nõrgestab igasuguse jõu. Kust leida nii mittesobivat kehade ühendust? Kõige tugevamale asjale lisatakse kõige jõuetum, kõige tõsisemale vähe tõsine, kõige pühamale verepilastuseni ohjeldamatu.

(11) "Kuidas siis," öeldakse, "kui voorusele ei kujune takistuseks hea tervis ja rahu ja valude puudumine, kas sa neid siis ei taotle?" Miks ei peaks ma neid taotlema? Mitte et nad hüved oleksid, vaid sellepärast, et nad on loodusega kooskõlas, ja sellepärast, et ma valin nad hea otsuse põhjal. Mis oleks siis nendes hüve? Ainult see, et hästi on valitud. Sest kui ma valin sobiva riietuse, kui ma jalutan nõutaval määral, kui ma lõunastan nagu peab, siis pole hüveks lõunasöök või jalutuskäik või riietus, vaid mu kavatsus säilitada igas asjas mõistusega kooskõlastuvat mõõtu. (12) Veel lisan ma juurde: inimene peab taotlema puhta riietuse valimist. On ju inimene looduslikult puhas ja väga valiv olend. Niisiis pole hüve puhas riietus iseenesest, vaid puhta riietuse valik, kuna hüve pole asjas, vaid valimise viisis. Aulised on meie teod, mitte see, mida tehakse. (13) Sedasama, mis ma riietuse kohta ütlesin, arva mind ütlevat ka keha kohta. Sest sellegi on loodus hingele otsekui riietuse ümber pannud, ta on hinge kate. Kuid kes oleks riideid kunagi kapi järgi hinnanud? Tupp ei muuda mõõka heaks või halvaks. Niisiis vastan sulle sedasama ka keha kohta: võtan küll tervise ja jõu, kui antakse valida, kuid hüveks osutub mu otsus nende kohta, mitte nad ise.

(14) "Tark on küll õnnelik," öeldakse, "kuid tolle ülima hüve saavutab ta vaid siis, kui ka looduslikud abivahendid on tema käsutuses. Õnnetu ei saa see küll olla, kel voorus on, kuid täiesti õnnelik see pole, kel puuduvad looduslikud hüved, nagu tervis ja liikmete vigastamatus." (15) Mis tundub vähemusutav, nimelt et suurimais ja pidevais valudes saab keegi olla mitte õnnetu, vaid isegi õnnelik, seda tunnistad; seda aga, et ta on täiesti õnnelik, mida uskuda on kergem, eitad. Aga kui voorus suudab saavutada, et ei olda õnnetu, siis saavutab ta kergemini, et ollakse täiesti õnnelik. Õnnelikku lahutab ju üliõnnelikust väiksem vahe kui õnnetut õnnelikust. Kas siis see, mille tugevus hädadest väljakistu paigutab õnnelike hulka, ei suuda lisada puudujäävat, et muuta täiesti õnnelikuks? Kas ta nõrkeb mäeharjale jõudes? (16) Elus on meeldivused ja ebameeldivused, mõlemad meist väljaspool. Kui tubli mees kõikide ebameeldivuste rõhumisele vaatamata pole õnnetu, kuidas ta siis täiesti õnnelik pole, kui mõned meeldivused puuduvad? Sest nagu ebameeldivuste koorem ei rõhu teda õnnetuks, nõnda ei tõmba teda meeldivuste puudus ülima õnne tasandilt alla, kuna meeldivusteta on ta niisama üliõnnelik, nagu ta ebameeldivuste koorma all pole õnnetu, sest kui hüve saab väheneda, siis saab selle temalt ka ära võtta. (17) Äsja ütlesin, et tuluke ei anna midagi juurde päikesevalgusele. Varjutab ju selle valgus kõik, mis helendab temast lahus. "Aga mõned asjad," öeldakse, "ei lase ka päikesel paista." Kuid päike jääb puutumatuks ka varjamise korral, ja olgugi miski ees, mis ei lase teda näha, ta on töös, jätkab oma ringkäiku. Kui ta läbi pilvede paistab, siis pole ta väiksem ega aeglasem kui selgest taevast paistes, kuna on suur vahe, kas miski varjab ainult või tõkestab.

(18) Niisamuti ei võta eesolevad varjajad midagi ära vooruselt; ta ei jää väiksemaks, ainult särab vähem. Meile võib-olla ei avane ta ühesuguse ja säravana, kuid ta jääb samaks ning laseb nagu peitunud päike oma jõul varjatuses toimida. Seega suudavad hädad, kahjustused ja solvangud vooruse vastu sama vähe kui pilv päikese vastu.

(19) Leidub neid, kelle arvates väheõnnelike kehaliste eeldustega tark pole ei õnnetu ega õnnelik. Ka siin eksitakse. Võrdsustatakse ju sel puhul juhuslikkused voorustega ja aulistele omistatakse sama palju kui aulisusest ilmaolevaile. Kuid mis oleks jälgim, mis oleks vääritum auväärse põlatavaga võrdsustamisest? Auväärsed on nimelt õiglus, kohusetunne, ustavus, vahvus, mõistlikkus; tühised seevastu on need, mis sageli saavad suuremal määral osaks kõige tühisematele: tugevad ja vastupidavad ja terved sääred, käsivarred, hambad. (20) Pealegi, kui puuduliku kehaehitusega tark pole ei õnnetu ega õnnelik, vaid vahepealne, siis osutub ta elugi sääraseks, mida pole vaja ei taotleda ega vältida. Kuid mis oleks rumalam väitest, et targa elu ei tule taotleda? Või mis oleks nii väljaspool usutavust, nagu väide, et on säärane elu, mida pole vaja ei taotleda ega vältida? Ja veel: kui keha kahjustused ei muuda õnnetuks, siis nad võimaldavad õnnelikkust. Sest millel pole jõudu seisundit halvemaks muuta, see ei saa ka parimat seisundit katkestada.

(21) "Meile on teada külm ja kuum," öeldakse, "nende vahele jääb leige; nii on ka mõni õnnelik, teine õnnetu, mõni pole ei õnnelik ega õnnetu." Tahan sulle meile vastuseatud võrdkuju kehtetuks teha. Kui sellesse leigesse segan rohkem külma, siis ta muutub külmaks; kui rohkem kuuma juurde valan, siis ta lõpuks muutub kuumaks. Aga kui sellele, kes pole ei õnnetu ega õnnelik, lisan juurde kui tahes palju õnnetusi, siis ta ei muutu õnnetuks, nagu te ütlete; niisiis pole see võrdkuju rakendatav. (22) Kujutle lõpuks inimest, kes pole ei õnnetu ega õnnelik. Lisan talle pimedaksjäämise — ei muutu õnnetuks, lisan põduruse — ei muutu õnnetuks, lisan rängad ja pidevad valud — ei muutu õnnetuks. Kelle elu nii paljud hädad õnnetuks ei muuda, sellelt ei võta nad ka õnnelikku elu ära.

(23) Kui tark, nagu te ütlete, ei saa õnnelikust õnnetuks muutuda, siis ei saa ta muutuda ka mitte-õnnelikuks. Sest kuidas saaks peatuda see, kes on hakanud libisema? Seesama, mis ei lase tal täiesti alla veereda, hoiab teda tipus. Kas tõesti ei saa õnnelikku elu hävitada? Isegi kahandada teda ei saa, ja seepärast on voorus tema saavutamiseks küllaldane. (24) "Kuidas siis," öeldakse, "kas see tark, kes on kauem elanud, keda pole kõrvale kallutanud ükski valu, pole õnnelikum sellest, kes on alati võidelnud saatuse hädadega?" Vasta mulle: kas ta on parem ja aulisem? Kui mitte, siis pole ta ka õnnelikum. Et elada õnnelikumalt, tuleb elada õigemini; kui õigemini ei saa, siis ka õnnelikumalt mitte. Voorust suurendada ei saa, niisiis mitte ka õnnelikku elu, mis voorusest tuleneb. Voorus on ju nii suur hüve, et ta neid tillukesi lisandusi ei tunne, nagu eluea lühidus, valu ja igasugused kehalised kahjustused. Sest nauding pole seda väärt, et ta sellest hooliks.

(25) Mis on vooruses erakordne? Tulevast mitte vajada ja oma päevi mitte arvestada; ükskõik kui lühikese aja jooksul saavad talle osaks igavesed hüved. Meie silmis on see uskumatu ja inimloomuse piiridest väljuv, kuna me oma pahedele vooruse nime andes mõõdame tema ülevust oma nõrkuse mõõdupuuga. Kuid kas ei näi võrdselt uskumatu see, et keegi ülimaid piinu taludes ütles: "Õnnelik olen." Ometi kuuldi neid sõnu naudingu enda töökojas. "See on mu viimne ja kõige õnnelikum päev," ütkes Epikuros, kui teda vaevas küll põietõbi, küll rikutud kõhu leevendamatu valu. (26) Miks peaks siis vooruse hooldajate jaoks usutamatum olema see, mida leitakse ka nende juurest, keda on käsutanud nauding? Ka need mandunud ja madalahingelised ütlevad, et ülimates valudes, ülimates hädades pole tark ei õnnetu ega õnnelik. Kuid see on usutamatum usutamatust. Sest ma ei näe, kuidas saaks oma tipust kukutatud voorus mitte täielikult alla veereda. Ta peab õnne kas võimaldama, või siis ta ei saa sellest võimest ilmajäetuna takistada õnnetuks muutumisel. Püstiolevana ei saa teda minema saata; ta peab jääma kaotajaks või võitjaks.

(27) "Ainult surematuile jumalaile," öeldakse, "saab osaks voorus ja õnnelik elu, meile aga jääb mingi vari ja sarnasus nondest hüvedest. Me läheneme nendele, kuid ei saa neid kätte." Kuid mõistus on jumalatele ja inimestele ühine: nendel on ta täiuslik, meil täiustamist võimaldav. (28) Lootusetuseni viivad meid meie pahed. Teisena järgneb targale too, kelles parima säilitamiseks on vähe püsivust, kelle otsus ikka veel ebakindlana kõigub. Ta ihkab teravat silma ja kõrva, head tervist, mitte vastikult mõjuvat ja jõudu säilitavat keha, siis veel pikemat eluiga. (29) Nende abil võib ta veeta elu, mida ei tule kahetseda, kuid ebatäiuslikus mehes on mingi kurjuse jõud, kuna ta vaim on liikuv ja korrapäratu; see ilmne ja ässitav pahelisus viib heast seisundist eemale.²⁰⁷ Ta pole veel hea, kuid muutub heaks; kui aga kellelgi on midagi headusest puudu, siis ta on halb. Kuid vaid see,

kelle kehas on voorust ja vahvust,²⁰⁸

on võrdne jumalatega; nende poole ta püüdleb, pidades meeles oma päritolu. (30) Kellegi jaoks pole autu üritada tõusu sinna, kust ta laskus. Milles on põhjus, et su arvates pole midagi jumalikku selles, kes on jumala osa? Kõik see, mis meid ümbritseb, on ühene ja jumal; oleme tema liidulised ja liikmed. Meie hing suudab teda mahutada, suudab temani jõuda, kui pahed ei rõhuks. Nagu meie kehahoid on püstine ja taevasse suunatud, nõnda ka hing, kes võib sirutuda kui kõrgele tahes, kelle loodus on kujundanud selleks, et ta sooviks jumalatega võrdset. Ja kui ta oma jõudu kasutades avardab end võimaldatud määrani, siis ei tõuse ta tippu võõraid teid mööda. (31) Suur vaev oleks minna taevasse, tema aga pöördub sinna tagasi. Jõudes sellele teele läheb ta julgelt, kõike põlgava ja rahast mitte hoolivana; kuld ja hõbe väärivad ta silmis seda pimedust, kus nad lebasid, ja ta ei hinda neid sära põhjal, mis pimestab harimatute silmi, vaid endise kõntsa järgi, millest nad eraldas ja välja kaevas meie saamahimu. Ta teab, ütlen, et rikkused asuvad mitte seal, kuhu neid kogutakse; vaimu tuleb täita, mitte rahalaegast.

(32) Tema valitsegu kõiki asju, talle kuulugu kogu loodus, nii et jumalate kombel kõike hallates ning oma valdusi ida ja lääne lõppudega piirates, vaataks ta oma rikkuste kõrguselt põlgusega rahajõmmidele, kellest igaüks on pigem tusane võõra, kui rõõmus endalekuuluva pärast.

(33) Säärase kõrguseni jõudes hooldab ta kehagi kui möödapääsmatut koormat, kuid ei armasta teda ega allu sellele, keda valitsema ta on määratud. Keegi pole vaba, kui ta keha orjab. Sest sellegi valitsus on isemeelne ja nõudlik, rääkimata juba teistest isandatest, kes keha ülemäärase hooldamise korral ilmuvad.

(34) Kehast väljub hing kas rahulikult või sööstab välja, tundmata huvi selle vastu, mis saab mahajäetust hiljem. Nagu me ei hooli mahalõigatud juustest või habemekarvadest, nõnda väljub too jumalik hing inimesest, ja see, kuhu toimetatakse ta endine pelgupaik, kas sööb selle tuli või katab muld või kisuvad lõhki metsloomad — on tema jaoks niisama tähtsusetu nagu emakook pärast lapse sündi.²⁰⁹ Kas kannavad laiba laiali linnud või hävib ta "merekoertele antuna saagiks",²¹⁰ mis tähtsust on sellel tema jaoks, kes on lakanud olemast? (35) Kuid ka inimeste keskel viibides ei karda tark surmajärgseid ähvardusi nendelt, kellele on vähe seda, et neid kardetakse surmani. Mind ei kohuta, ütleb ta, ei konks ega teotamiseks väljavisatud laip, mis tükkideks kistuna mõjub nägijaile jälgilt. Kelleltki ei palu ma viimase au osutamist, kellegi hooleks ei jäta ma oma jäätmeid: loodus hoolitseb selle eest, et keegi ei jääks matmata. Kelle metslus välja on visanud, selle matab aeg. Suurepäraselt ütleb Maecenas:

Ei kalmukünkast ma hooli, küll jäätmed sängitab loodus.

Võiks arvata, et nõnda ütles kõrgelt vöötatu. Vaim oli tal ju suur ja mehelik, kuid õnnestumised vöötasid selle lahti. Jää terveks.