MÄRKUSED

Käesolev tõlge järgib väljaannet: L. Annaei Senecae Ad Lucilium Epistularum moralium quae supersunt. Iterum edidit Otto Hense. Lipsiae, Teubner, 1914. (L. Annaei Senecae Opera quae supersunt; Vol. III). Üsna mitmel korral on aga väljaandja raskesti mõistetavale tekstile eelistanud käsikirjalisi lugemeid. Nendele juhtudele viitab märkus: "Tõlge käsikirja järgi". "Tekst rikutud" tähendab tekstiosa, mis tekstoloogide meelest pole usaldusväärne, kuigi hädaga pooleks saab seda pidada ka täisväärtuslikuks. Sagedasim märge — "Teksti rikutuse tõttu põhineb tõlge konjektuuril" — tähendab seda, et tõlke aluseks on parandatud tekst. Seejuures tuleb arvestada, et kõigil nimetatud juhtudel pole olukord kaugeltki ühesugune; "parandus" võib tähendada kontekstist lähtuvat oletust, kuid ta võib piirduda ka vaevumärgatava kohendusega. Lühiduse eesmärgil jääb see erinevus märkuses esile toomata.

Võrguversiooni toimetaja märkus: õige märkuse kuvamine võib dokumendi suuruse tõttu mõni sekund aega võtta. Tehes klõpsu kommentaari numbril, saab tagasi vastava koha juurde tekstis.

1. Mainitud autori isiku kohta saab teha vaid oletusi.

2. Jutt on pidulikust talitusest, mispuhul täisealiseks saanu viidi Kapitooliumile, kus ta kanti kodanike nimistusse.

3. Aastat tähistasid roomlased selleks aastaks valitud konsulite nimede järgi.

4. Jutt on Caligulast (37–41), kelle vastases vandenõus etendas juhtivat osa pretoriaanide tribuun Chaerea.

5. Stoa filosoof, Panaitiose (ca 185–109 e.Kr.) õpilane. [Tagasi: märkus 8, 18]

6. Kleanthes (331–251 e.Kr.) ja Zenon (ca 336 – ca 264) — stoa filosoofia algatajad.

7. Neid Epikurose õpilasi mainib ka Diogenes Laertios.

8. Vt. märkust nr. 5.

9. Gladiaatorite võitlus jagunes kaheks etenduseks. Hommikul võitlesid nad metsloomadega, keskpäeval aga omavahel. Kahe etenduse vaheajal etendati miime.

10. "Korraliste paaride" all mõeldakse gladiaatoreid täies relvastuses. Postulatiusteks nimetati kõige kuulsamaid võitlejaid, keda lasti areenile publiku nõudmisel (postulare ‘nõudma’).

11. Põlevate tõrvikute ja mõõkadega peletati taganenud gladiaatoreid areenile tagasi.

12. Mõnikord sunniti areenil võitlema ka surmamõistetud kurjategijaid.

13. Marcus Porcius Cato (234–149 e.Kr.), tsensorina kuulsaks saanud kreeka mõjude tõrjuja, ning Laelius, teise ajaarvamiseelse sajandi riigitegelane, tähendasid roomlase silmis kunagise vooruslikkuse ületamatuid kehastusi. [Tagasi: märkus 27]

14. Jutt on Rooma-ainelisest näidendist, mida etendades kandsid näitlejad toogasid.

15. Miimide autor, tegutses 1. saj. e.Kr. [Tagasi: märkus 23]

16. Koturnil esinesid näitlejad-traagikud, sandaalides etendati komöödiaid.

17. Megara koolkonna tähtsaim filosoof (4. saj. e.Kr.), Zenoni õpetaja, kes elu kõrgeimaks sihiks pidas apatheia, kannatusest vaba seisundi saavutamist. [Tagasi: märkus 21]

18. Vt. märkust nr. 5.

19. Üks nendest, kellelt Seneca sai oma filosoofilise koolituse.

20. Vanema stoa filosoofia tähtsaim arendaja ning levitaja (ca 280–206 e.Kr.).

21. Vt. märkust nr. 17.

22. Väejuht (337–283 e.Kr.), kes oma sõjalise tegevusega taotles Makedoonia Aleksandrist mahajäänud ja osadeks lagunenud hiigelriigi ümberjaotust.

23. Värss pärineb Publiliuselt (vt. märkust nr. 15).

24. Filosoof-küünik (4. saj. teine pool e.Kr.), kelle õpilaseks hakkas Zenon, stoa filosoofia algataja.

25. Stoa filosoof (1. saj. e.Kr.).

26. Üks Seneca õpetajaist. [Tagasi: märkus 77]

27. Vt. märkust nr. 13.

28. Enne väljakandmist asetati surnukehad välisukse juurde.

29. Teksti rikutuse tõttu põhineb tõlge konjektuuril. [Tagasi: märkus 44, 48, 52, 53, 64, 69, 75, 95, 122, 128, 132, 144, 146, 151, 153, 159, 161, 169, 187, 198, 203, 205, 207, 211, 213, 216, 221, 223, 225, 237, 243, 247, 257, 267, 269, 286, 292, 293, 294, 297]

30. Süüria leegioni ülemana mainib Pacuviust Tacitus (Annaalid, II, 79).

31. Ta elu on lõppenud. (Kr. k.)

32. Aeneis, IV, 654.

33. Lünk tekstis.

34. Vihje jooksule ja hüpetele teatud rahvapidustustel.

35. Riideid puhastades leotasid vanutajad neid uriinis, ning nendel tallates hüppasid õhku, et sõtkumine oleks tõhusam.

36. Seletust nendele nimedele pole leitud.

37. Kuulsa Ateena inimvihkaja nime kandvad kehvad söömaajad üksinduses.

38. Erilised kambrid Rooma rikaste majades, kus "harjutati" vaesust.

39. Kreeklased tähistasid aastaid ühe arhondi nime, roomlased konsulite nimedega.

40. Aeneis, VIII, 364–365.

41. Hea mäluga ori, kelle kohustuseks oli isandale ette öelda külaliste ja tänaval vastusattunute nimesid. [Tagasi: märkus 54]

42. Tõlge käsikirja järgi. [Tagasi: märkus 47, 81, 110, 111, 120, 138, 204, 209, 214, 227, 246, 295]

43. Filosoof küünikute koolkonnast, keda Seneca kõigist oma kaasaegseist on enim kiitnud.

44. Vt. märkust nr. 29.

45. Aeneis, IX, 446–449.

46. Üks Epikurose õpilasi.

47. Vt. märkust nr. 42.

48. Vt. märkust nr. 29.

49. Publius Rutilius Rufus (ca 154–74 e.Kr.), Rooma riigitegelane, filosoof-stoik. Õigusvastaselt pagendatuna elas Mütileenes, kus tegeles filosoofiaga, seejärel Smürnas. Kui Mariuse pooldajate vastu sõjakäigule asuv Sulla tegi Rutiliusele ettepaneku koos temaga Rooma tagasi pöörduda, filosoof keeldus.

50. Rooma riigitegelane, oli enne Mariust roomlaste juht sõjas Jugurthaga, pälvides lisanime Numidicus. Sisepoliitiliste lahkhelide tõttu siirdus 100 e.Kr. pagulusse Rhodose saarele.

51. Rooma esiajaloo legendaarne kangelane, kes Roomat piiravate etruskide laagrisse siirdudes püüdis tappa Porsennat, nende kuningat.

52. Vt. märkust nr. 29.

53. Vt. märkust nr. 29.

54. Vt. märkust nr. 41.

55. Muusade arvule vastavalt koostasid Aleksandria õpetlased üheksat väljapaistvaimat lüürikut hõlmava kaanoni, millesse kuulusid: Sappho, Alkaios, Anakreon, Alkman, Stesichoros, Ibykos, Simonides, Pindaros, Bakchylides.

56. Aeneis, III, 71.

57. Aeneis, VI, 78–79.

58. Tundmatuks jäänud isik.

59. Filosoof-peripateetik Augustuse ajast.

60. Kõnemees ja tragöödiate autor, kelle mõningates värssides nähti vihjet Tiberiuse isiku pihta. Süüdistatuna majesteedi solvamises läks luuletaja 34. a. vabasurma.

61. "Peripateetik" tuletub kreeka verbist peripateô ‘jalutan’.

62. Senaator, kes Caligula käsul tapeti.

63. Esimesel sajandil tegutsenud Rooma ajaloolane.

64. Vt. märkust nr. 29.

65. Aeneis, VIII, 364–365.

66. Käistega tuunikat arvati kohaseks eelkõige naistele.

67. Rooma sõjameestele.

68. Ovidius, Metamorfoosid, XIII, 824.

69. Vt. märkust nr. 29.

70. Ariston Chioselt (3. saj. e.Kr.), Zenoni õpilane.

71. Autor toob ära gladiaatorite vande.

72. Aeneis, II, 494; "jõud" esineb konjektuurina.

73. Muude allikate jaoks tundmatuks jäänud filosoof.

74. Ilias, III, 221 jj.

75. Vt. märkust nr. 29.

76. Järgnevalt mainitakse mitmeid 1. saj. riigitegelasi ja kõnemehi.

77. Vt. märkust nr. 26.

78. Aeneis, VIII, 352.

79. Neliteist isterida olid teatreis määratud ratsanikele.

80. Aatriumis hoiti oma esivanemate kujusid.

81. Vt. märkust nr. 42.

82. Vihje kuulsale sofismile: mida sa pole kaotanud, sul on; sarvi pole sa kaotanud, niisiis on sul sarved.

83. Teine kuulus sofism, milles nõuti vastust küsimusele, kas valetab see, kes enda kohta ütleb, et valetab.

84. Caligula vabakslastu.

85. Konsuli ametit pidanu.

86. Tekst rikutud. [Tagasi: märkus 133, 177, 230, 252, 254]

87. Lünk tekstis.

88. Aeneis, IX, 641.

89. Aeneis, VIII, 385–386.

90. Euripides, Foiniiklannad, 481.

91. Messala, Marcus Valerius Corvinus (64 e.Kr–8 p.Kr) — kõnemees ja filoloog, Augustuse kaaskondlane, kelle ringkonda kuulusid teiste hulgas ka Tibullus ja Ovidius. Valgius Rufus — õpetlane ja luuletaja, konsul aastal 12 e.Kr.

92. Kuumaveeallikate poolest kuulus kuurort Itaalia läänerannikul.

93. Linn Niiluse suudmes, Aleksandria elanike puhkepaik.

94. Seneca seostab sõna filêtêz verbiga fileô (‘armastan’).

95. Vt. märkust nr. 29.

96. Parthenope = Napoli; Puteoli = kaubasadam Baia lähedal; Nesida — saareke Puteoli lähedal.

97. Aeneis, VI, 3 ja III, 277.

98. Asinius Gallus (40 e.Kr.–33 p.Kr.), väljapaistev kõnemees ja riigitegelane, kes hukkus keiser Tiberiuse viha ohvrina.

99. L. Aelius Seianus (20 e.Kr.–33 p.Kr.), pretoriaanide pealik ja keiser Tiberiuse soosik, kes hiljem keisrivõimu haaramise katses süüdistatuna hukati.

100. Üks Seneca sõpru.

101. Purskkaev Roomas.

102. Värss Varro Atacinuse mittesäilinud poeemist "Argonautika".

103. Aeneis, II, 726–729.

104. Georgica, III, 146–150.

105. Aeneis, XII, 709–711.

106. Aeneis, XI, 467.

107. Silmas peetakse Vergiliust, kes kunagisi suurluuletajaid Enniust ja Acciust varju jättes oli tõusnud esikohale.

108. Cicero säilinud teostes seda sõna (essentia) ei ole. Kreeka ousia tähendab niihästi olemist kui ka olemust.

109. Pärsia preestrid.

110. Vt. märkust nr. 42.

111. Vt. märkust nr. 42.

112. Aeneis, VI, 278.

113. Rooma filosoof Caesari ja Augustuse ajast.

114. Aeneis, VI, 513–514.

115. Juuger = umbes veerand hektarit.

116. Catilina vandenõu, I.

117. Vihje Homerose värssidele: Ilias, XIX, 228–229 ja XXIV, 602–603.

118. Üks Seneca sõpru.

119. Aeneis, IV, 158–159.

120. Vt. märkust nr. 42.

121. Aeneis, V, 344.

122. Vt. märkust nr. 29.

123. Regulus, Marcus Atilius — Rooma mereväe ülem Esimese Puunia sõja ajal; mitmete võitude järel sai temast kartaagolaste vang, kellena ta aastaid hiljem olevat surnuks piinatud.

124. Aeneis, I, 94–96.

125. Jutt on Rooma varasema ajaloo kangelastest.

126. Lünk tekstis.

127. Aeneis, III, 72.

128. Vt. märkust nr. 29.

129. Augustuse teine naine, tema tütre Julia ema.

130. Preetor aastal 16, keda süüdistati keiser Tiberiuse vastases vandenõus.

131. Numiidia kunigas Juba liitus pompeiaanlastega Põhja-Aafrikas, kus need koondusid, et jätkata võitlust Caesariga. Pärast lüüasaamist Utika lähedal lõpetasid Juba, Cato ja Scipio enesetapuga.

132. Vt. märkust nr. 29.

133. Vt. märkust nr. 86.

134. Hõimud pärslaste impeeriumi kirdeosas.

135. Vergilius, Ekloogid, I, 6–7.

136. Vergilius, Ekloogid, I, 9–10.

137. Aeneis, IX, 641.

138. Vt. märkust nr. 42.

139. Tundmatuks jäänud filosoof.

140. Aeneis, VI, 103–105.

141. Värss pärineb tundmatust teosest.

142. Tähendus: veel eluajal, kuna surnul pole omandit.

143. Aeneis, VI, 376.

144. Vt. märkust nr. 29.

145. Aeneis, I, 203.

146. Vt. märkust nr. 29.

147. Üks rusikavõitlejate võitlusviise.

148. Kõigi vabaduse saanute nimed kanti kodanike nimistusse.

149. Katke Acciuse tragöödiast "Atreus".

150. Värsside autor tundmatu.

151. Vt. märkust nr. 29.

152. Aeneis, VI, 261.

153. Vt. märkust nr. 29.

154. Decimus Junius Brutus (85–43 e.Kr.).

155. Aeneis, VIII, 297 ja VI, 400–401.

156. Aeneis, VI, 95–96.

157. Oletamisi peetakse seda mingiks piiramisel kasutatud masinaks.

158. Roomat veega varustanud kraavidest üks tuntumaid.

159. Vt. märkust nr. 29.

160. Aeneis, I, 432–433.

161. Vt. märkust nr. 29.

162. Üks Makedoonia Aleksandri kiiruse poolest kuulus jooksja.

163. Aeneis, VII, 808–811.

164. Platoni akadeemia juhtijad pärast rajaja surma. Speusippos aastail 347–339 e.Kr. ja Xenokrates a. 339–314.

165. "…sa ei uputa". Kellegi Rhodose tüürimehe laialt tuntuks saanud sõnad.

166. Pärsia kuningas (530–522 e.Kr.), Egiptuse vallutaja.

167. Rooma väejuht Teise Puunia sõja ajal.

168. Satiirid, I, 2, 27.

169. Vt. märkust nr. 29.

170. Georgica, II, 58.

171. Georgica, I, 215–216.

172. Seneca lähedane sõber.

173. Kuivatatud viigimarjad olid tavapäraseks uusaastakingiks.

174. Aeneis, VII, 277–279.

175. See tähendab: kas hakata gladiaatoriks või metsloomadega võitlejaks areenil. Varanduse läbilöönud noorte meeste puhul polnud säärane lõpetus harv.

176. Georgica, I, 53–58.

177. Vt. märkust nr. 86.

178. Filosoof-stoik (2. saj. e.Kr.), Panaitiose õpetaja.

179. Georgica, I, 336–337.

180. Georgica, I, 424–426.

181. Sepad valmistasid terava otsaga pulgakesi, millega geomeetrid joonestasid kujundeid.

182. Aleksandria grammatik Augustuse ajal.

183. Aristarchos Samothrakest (217–145 e.Kr.), väljapaistev filoloog, Aleksandria raamatukogu juhataja.

184. Apion, Didymose õpilane ja Seneca vanem kaasaegne, käis Aleksandria saatkonna liikmena Caligula ajal Roomas. Tema väite mõistmiseks peab teadma, et kreeklased väljendasid arve tähtedega. "Iliase" esimese sõna (mênin kahe esimese tähe summa on 48, seega siis arv, mille moodustab Homerose mõlema poeemi laulude koguhulk.

185. Pyrrhoni õpilane ja Epikurose õpetaja.

186. Parmenides (6. saj. e.Kr.), eleaatide koolkonna rajaja ning olemise ühtsuse õpetaja.

187. Vt. märkust nr. 29.

188. Silmas peetakse kuulsate apooriate autorit.

189. Loetletakse Sokratesest lähtuvaid koolkondi.

190. Koolkond, mis sai nime oma rajaja, Aristippose, Sokratese õpilase kodulinna Küreene järgi.

191. Caesari ajal tegutsenud skeptikute koolkonna rajaja.

192. Aeneis, I, 342.

193. Georgica, I, 144.

194. Georgica, I, 139–140.

195. Nõnda nimetati hiinlasi, kellega kaubeldes saadi siidi.

196. Ovidius, Metamorfoosid, VI, 55–57.

197. Suursugune sküüt, kes seitsme targa ajal olevat külastanud Kreekat ja keda hiljem antiikne traditsioon idealiseeris.

198. Vt. märkust nr. 29.

199. Georgica, I, 125–128.

200. Seneca sõber, keda muud allikad ei maini.

201. Praegune Lyon, asutatud 44 e.Kr. Tulekahju täpne aeg jääb vaieldavaks.

202. Aleksandria kõnemees, kelle Caecar tõi sõjavangina Rooma.

203. Vt. märkust nr. 29.

204. Vt. märkust nr. 42.

205. Vt. märkust nr. 29.

206. Aeneis, III, 426–428.

207. Vt. märkust nr. 29.

208. Aeneis, V, 363.

209. Vt. märkust nr. 42.

210. Aeneis, IX, 483.

211. Vt. märkust nr. 29.

212. Ajaloolane Caesari ajal.

213. Vt. märkust nr. 29.

214. Vt. märkust nr. 42.

215. Kuulus kõnemees, kes 56 e.Kr. esines süüdistuskõnega Caesari käsilase Vatiniuse vastu, keda Caesari ja Pompeiuse mõjutusel kaitses Cicero.

216. Vt. märkust nr. 29.

217. Sokratese õpilane.

218. Väejuht, Augustuse lähim abiline.

219. Herakles olevat jõudnud maailma ääreni läänes, Liber (Bakchos, Dionysos) idas.

220. Asjade loomusest, I, 54–57.

221. Vt. märkust nr. 29.

222. Paljudes käsikirjades: "Muutunud pole mitte naiste loomus, vaid elu".

223. Vt. märkust nr. 29.

224. Aeneis, VIII, 442.

225. Vt. märkust nr. 29.

226. Peetakse silmas varanduse määra, mis andis õiguse kuuluda ratsaniku seisusse.

227. Vt. märkust nr. 42.

228. Marcus Junius Brutuse (85–42 e.Kr.) kreekakeelne traktaat "Kohasest" pole säilinud.

229. Terentius, Enesepiinaja, 77.

230. Vt. märkust nr. 86.

231. Georgica, III, 75–84.

232. Riigitegelane ja filosoof-stoik 2. saj. e.Kr., Panaitiose õpilane.

233. See kõmuline lugu juhtus 62. a. lõpul. Protsessil tunnistajana esinenud Ciceros nägi Clodius (tapeti 52. a.) edaspidi oma surmavaenlast ning tribuuniks saades saavutas tema pagendamise.

234. Käsikirjades ka viide: "Cicero kirjad Atticusele, I raamat".

235. Pidustused jumalanna Flora auks toimusid 28. aprillist 1. maini.

236. Aeneis, II, 428.

237. Vt. märkust nr. 29.

238. Konsul aastail 282 ja 278 e.Kr., kes pärimuse kohaselt olevat keeldunud suurest altkäemaksust, millega teda püüdis ahvatleda kuningas Pyrrhos.

239. Tekstoloogide enamus kaldub siinkohal nägema kirja lõpetust. Järgneb katke teisest kirjast, mille algus on kadunud.

240. Fabianus Papirius, stoik Sextiuse, Augustuse-aegse Rooma filosoofi rühmitusest, keda Seneca mujal (Dialoogid, 10, 10, 1) on arvanud "tõeliste ja muistsete filosoofide" hulka.

241. Asinius Pollio (76 e.Kr. – 4 pKr), väljapaistev riigitegelane, kõnemees ja luuletaja.

242. Vergilius, Ekloogid, I, 73.

243. Vt. märkust nr. 29.

244. Aeneis, XII, 646.

245. Gnaeus Naevius (surnud 201 e.Kr.), üks esimesi Rooma luuletajaid.

246. Vt. märkust nr. 42.

247. Vt. märkust nr. 29.

248. Aeneis, IV, 3–4.

249. Seneca naine.

250. Seneca vanem vend.

251. Aeneis, III, 282.

252. Vt. märkust nr. 86.

253. Aeneis, VI, 277.

254. Vt. märkust nr. 86.

255. Aeneis, I, 458.

256. Ardeatino väli, soisuse tõttu ebatervislik, jäi Roomast 12 km kaugusele.

257. Vt. märkust nr. 29.

258. Asjade loomusest, I, 304.

259. Aeneis, VI, 274–275.

260. Vihje talitustele, mida jumalate Suure Ema auks toimetasid Früügia kohitsetud preestrid.

261. Georgica, III, 284.

262. Georgica, III, 66–68.

263. Aeneis, VI, 275.

264. Rahva kui kõrgeima instantsi poole pöördumise õigus oli süüdimõistetuil, kellele määrati raskeimad karistusmäärad.

265. 1. saj. ajaloolane, kelle teosed pole säilinud.

266. Ülestähendused, mida tegid preestrid-pontifeksid.

267. Vt. märkust nr. 29.

268. Georgica, III, 260–261.

269. Vt. märkust nr. 29.

270. Metamorfoosid, I, 595.

271. Asjade loomusest, II, 55–56.

272. Kreeka rändfilosoofidele.

273. "Peamine" (hegemonikon), stoitsistlik mõiste, mida võib tõlgendada "seesmiseks juhtijaks".

274. Vihje "Aeneise" avavärsile, mis algab sõnadega: "Relvi ma laulan ja meest". "Kuus jalga" vihjab heksameetri kuuele värsijalale.

275. Osa käsikirju esitab Caelianuse asemele Caecilianuse. Sel juhul võiks selle nime taga näha teise ajaarvamiseelse sajandi rooma komöödiakirjanikku.

276. Kaspia mere lõunarannikul elanud hõimud.

277. Augustust.

278. Vanim Rooma seadustekogu, mille koostamine paigutatakse 5. saj. keskele e.Kr.

279. Väljapaistvad kõnemehed vabariigi lõpuajast.

280. Riigimehed, kes tegutsesid 3. saj. lõpul e.Kr.

281. Georgica, IV, 212–213.

282. Aeneis, I, 327–328; 330.

283. Ovidius, Metamorfoosid, II, 1–2, 107–108.

284. Tundmatust allikast pärinevad värsid.

285. Katke Euripidese mittesäilinud tragöödiast "Danae".

286. Vt. märkust nr. 29.

287. "Tapetavate nimistusse" kuulunute varanduse omandamisega kogus Crassus tohutu varanduse, et siis hiljem pidada rikkaks vaid neid, kes suudavad ülal pidada tervet armeed. Licinius oli Augustuse rikas vabakslastu.

288. Horatius, Satiirid, I, 2, 114–116.

289. Satiirid, I, 3, 11–16.

290. Filosoof-stoik, kes tegutses 2. saj. e.Kr.

291. Georgica, I, 250–251.

292. Vt. märkust nr. 29.

293. Vt. märkust nr. 29.

294. Vt. märkust nr. 29.

295. Vt. märkust nr. 42.

296. Georgica, I, 176–177.

297. Vt. märkust nr. 29.