1    Häbematus, kui seda määratleda, on hoolimatus au suhtes inetu kasu nimel, häbematu aga selline,
2    kes läheb esmalt selle juurde, kellele ta võlga tagasi ei ole maksnud, ja küsib laenu; seejärel, olles ohverdanud jumalatele, einestab ise kellegi teise juures, liha aga paneb soolatuna kõrvale.
3    Ja kutsunud juurde ka oma saatja-orja, võtab ta laualt liha ja leiba, annab talle ning ütleb kõigi kuuldes: "Lase hea maitsta, Tibeios."
4    Sisseoste tehes tuletab ta lihamüüjale meelde, et on talle kuidagi kasulik olnud, ja viskab kaalu kõrval seistes juurde võimaluse korral liha, kui aga ei saa, siis kondi supi tarvis; ja kui ta selle saab, on hästi, kui aga mitte, siis – rabanud laualt rupski – läheb ta samas naerdes minema.
5    Ja ostnud oma külalistele teatrikohad, vaatab ta koos nendega, ehkki ei ole oma osa andnud, järgmisel päeval aga toob kaasa ka pojad ja nende kasvataja.
6    Ja kui kellelgi on midagi soodsa hinnaga ostetud, nõuab ta, et ka talle osa antaks.
7    Ja läinud võõrasse majja, võtab ta laenuks otra, teinekord aga aganaid, ja sunnib laenajail need asjad ise enda juurde kohale toimetama.
8    Läinud saunas kuumaveepaakide juurde ning võtnud kopatäie, on ta ka varmas saunamehe kisa saatel end ise üle valama ja ütlema, et on pesnud, lahkudes aga: "Sa veel õiendad? Sulle ma tänu võlgu ei ole."

Eessõna · I · II · III · IV · V · VI · VII · VIII · IX · X · XI · XII · XIII · XIV · XV · XVI · XVII · XVIII · XIX · XX · XXI · XXII · XXIII · XXIV · XXV · XXVI · XXVII · XXVIII · XXIX · XXX