Karakteri loomise eelduseks on teadlik lihtsustamine, mille puhul pälvib tähelepanu mingi üks omaduste grupp, mis jätab varju teised isikuomadused. Kuna tegelaskujud kirjanduses on paratamatult suuremal või vähemal määral stiliseeritud, siis on nende nimetamine karakteriks õigustatud – kirjanik kujutab oma tegelasi valitud olukordades, kindlast vaatekohast, s.o. teose kontseptsioonist ja ideest lähtuvalt. Kirjanduslik karakter tähendabki üldjoontes sama, mis teose tegelaskuju või kangelane. Ta on pandud toimima teose eesmärkidest johtuvalt ja kõik ebaoluline on kõrvale jäetud. Selles mõttes on karakter tüübi esindaja – ta on tinglik võrreldes elu mitmekesisusega. Sealjuures on üksikolukorrad antud nii, et tüübi suhtes olulised jooned teravdatult esile tuleksid.
Kirjanduslike karakterite olemust ja funktsiooni on antiikajal teoreetiliselt käsitlenud mitmed autorid. Vaadeldi seda, kuidas tegelased kuulajatele-lugejatele mõjuvad (nt. Aristoteles Poeetikas). Euroopa kirjanduses osutus eriti mõjukaks Horatiuse poeem Luulekunstist, eriti see osa, kus kirjeldatakse müütidest pärit tegelaskujude esitamist. Horatiuse järgi peab tegelaste kõne vastama teose iseloomule ja kujutatava tegelase loomusele. Tüüpidena nimetab Horatius muistseid kangelasi, vanamehi, noormehi, võimukat pereema, askeldavat teenijannat, kaupmeest, põllumeest, Kolchise, Assüüria, Teeba või Argose elanikku (Luulekunstist 114-118). Nagu näha, on siin tüüpide määratlemisel arvestatud mitmete tingimustega: vanus, tegevusala-elukutse, rahvus ja paikkondlik päritolu. Achilleus peaks selle järgi olema energiline, kergestiärrituv, kangekaelne, võitlushimuline, samas kui Orestest peaks kujutama kurvana ja Medeiat metsiku ning alistumatuna (Luulekunstist 120-124). Nii ilmuvad tüüpikujundavad põhimõtted ka kirjandusteoste tegelaste juures.
Kreeka kirjanduse ajalugu tema algusest peale vaadeldes paistab, et seal on kangelaste kujutamise juures iseloomulikuks jooneks nende terviklikkus ja monoliitsus. Selline jämedajooneline karakteriesitus tundub alahindavat tegelase siseelu, ja tekib küsimus, kas n.-ö. hingeprobleemid antiikautoritele üldse huvi pakkusid.
Sündmustiku ja karakterite vahekord tegevuskäigu suunamisel on tänapäeva pilguga vaadates probleemiks eriti eepose ja draamaz^anrite puhul. Sündmuste areng, mis nendes tihti on traditsiooni (müüdi) poolt ette antud, määrab enamasti selle, mida kangelased teevad. Väga harva kohtab isiku- või enesekirjeldustesse süüvimist. Nii tunduvad eepose- ja tragöödiategelased marionettidena, kellele pole sündmuste keerisesse heidetuna jäetud valikuvõimalusi. Kui aga küsida, kas selliseid tegelasi võiks pidada tüüpkujudeks, siis oleks vastus eitav. Kuigi psühholoogilise toimejõu näitamine ja romantiline hingevaatlus pole eeposes ja tragöödias esiplaanil, on seal tegelased ometi individualiseeritud. Sophoklese Elektra pole seesama, mis Aischylose Elektra, ja Homerose Achilleus on hoopis midagi muud kui Euripidese Achilleus. Antiikaja karakterikujutamises avaldus huvi inimloomuse vastu, ja seega ei ole mõtet vaadata seal kirjandustegelasi kui ainult tüüpide esindajaid.
Aretê oli see sisemine alus, mis motiveeris tegelaste käitumist, muutis selle individuaalseks ja moodustas inimliku toimimisajendi osa. Positiivne tegelane juhindus loomutäiusest, negatiivne selle vastandist, pahelisusest. See oli inimlik tasand sündmustikus. See, et samas kirjandusteoses tegutsesid ka jumalikud jõud, ei välistanud inimliku toimejõu olemasolu. Kui eeposes oli inimlik osa intuitiivselt tajutav, siis klassikalises kirjanduses tõuseb see teadlikult esile ja kujuneb Aristotelese eetikas selgelt struktureeritud eetosemõisteks.
Eeposetegelased
Omadused, mis domineerisid varasemas kreeka kirjanduses kirjandustegelaste puhul, kannavad esmajoones sõdurivapruse ideed. Eeposest esitatakse kangelastena neid, kelle eetos avaldub raskustega silmitsi seistes. Silmapaistvamad kangelased kehastavad julguse ja ülluse ideed, füüsilist tublidust ja moraalset täiuslikkust, mis koondub mõistesse kalokagathia ('üllas headus'). Selles suhtes seisavad Homerose eeposte kangelased (ja ka tragöödiakangelased) tavainimese võimetest ja väärtustest kõrgemal. Nende viha on ägedam ja armastus kirglikum kui argielus sobiv – see teebki neist kangelased. Au on see, mille nimel nad on valmis kõik ohverdama, ka oma elu. Au riivamine viib kättemaksu või enesetapuni. Kangelaseetose mõõteskaala on erinev tavainimese omast: see, mis kangelasele on loomulik, tundub hariliku inimese juures äärmuse ja liialdusena. Tegelastel on eeposes kindlalt määratletud ja piiritletud omadused, mida nad rakendavad kas edukalt või edutult ja millest seejärel sõltub ka nende kirjanduslik saatus. Hektor peab võitlema vaenlaste vastu ka siis, kui peaks hukkuma, sest seda oodatakse temalt kui kangelaselt ning ta enda hing ei lepi muuga (Ilias 6.441-446). Argus on kangelaskarakteri kõige selgemaks vastanduseks. Kuid ka eepostes võib tegelaste loomus mängida erinevat rolli. Juba antiikajal peeti Iliasele rohkem iseloomulikuks tegevuse ja pathos'e esitamist, Odüsseiale aga eetose kujutamist.
Tragöödiakangelased
Tragöödiakangelased on tinglikud selles mõttes, et ilmuvad draamateose raames ühes kriitilises situatsioonis. Emotsionaalne ja isikuline taust on seal minimaalne. Vastuseta jäävad paljud küsimused, mis tekiksid, kui püüda mõista tegelaste käitumist tegeliku elu mõisteid kasutades. Tragöödiakangelaste maailma põhimõtted juhinduvad sellistest põhiomadustest nagu julgus, uhkus, põhimõttekindlus ja väärikus. Nende kangelaseetika jätab kõrvale tavainimese arutluse praktilisest kasust, ohutusest jne.
Tragöödiate interpreteerimisel on olnud põhiküsimuseks see, kuivõrd on tegelaskujude olemus mõjutatud müüdisüz^eest. Tragöödiakirjanik alustab traditsiooniliste tegelaste ja sündmustikuga. Ta pidi looma sellised lavakujud, kelle tegevus ja tunded langeksid kokku või vähemalt ei oleks vastuolus tegudega, mis on müüdiga ette antud. Tuli töötada ühes kindlas suunas: tegevus – motiiv – tegelase iseloom. Peategelased kuulusid müütilisse minevikku, olles kuningad, sangarid ja kohati isegi jumalikud olendid. Paljusid neist olidki ateenlased harjunud austama jumalatena (Theseus, Herakles jne.). Laval pidi nende üleloomulik ja legendaarne olemus põimuma inimliku küljega. Tragöödialavale ei saanud ilmuda ebamaised sümbolid, vaid seal pidid tegutsema inimlikult lähedased ja mõistetavad kangelased, kellele kaasa elati, kuigi inimtüüpidena olid nad tõstetud tavakogemusest, -olustikust ja -keskkonnast kõrgemale. Samas olid nendega seotud tunded ja moraaliprobleemid vaatajale arusaadavad (kaotusvalu, õiglustunne, ülekohtu eest kättemaksmine, kaastunne nõrgemate vastu, inimväärikuse eest väljaastumine jne.).
Kuigi ka tragöödiakangelased esindavad tavamaailmaga võrreldes teistsuguseid ja üldistatumaid kujusid, on nad siiski põhimõtteliselt erinevad näiteks komöödiates esinevatest tüpiseeritud tegelastest. Põhjuseks on see emotsionaalne mõju, mida kumbki z^anr peab vaatajates tekitama. Traagiliste sündmustega tekkiv kaasaelamine (Aristotelese mõttes kaastunne ja hirm, Poeetika 11.1452b1) ilmub siis, kui tegemist on inimlikus mõttes lähedase, individualiseeritud kannatusega. Seevastu mõjuvad koomiliselt just tüübid, mitte üksiknähtused (Poeetika 9.1451b11 jj.). Naljakas on see, milles tuntakse ära mingi üldine pahe või ebakõla, mitte isiklik viga või puudujääk – viimane võib olla tõsine asi ja mõjuda koguni traagiliselt.
Komöödia
Inimtüübid kuuluvad esmajoones komöödiamaailma. Tüüpide puhul saab vaataja jätta end kõrvalseisja rolli ja distants, mis tekib tegelaskuju ning tema enda vahele, võimaldab vabalt naerda juhtunu üle. Koomiline efekt tekib sagedamini nähtuste teravdatud esitamisega, stereotüüpide loomisega ja nende rikkumisega. Antiikajal mõisteti seda, et koomilise efekti loob nähtus, mis on inetu või moondunud, kuid ei ärata samas sügavat kaastunnet või viha (Cicero, Kõnemehest 2.236-239). Huumor kui koomilise olemuslik osa viitab juba oma tähendusega millelegi tüüpilisele. Huumori mõiste alusekski on sõna, mis osutab temperamenditüüpidele: antiikaja teooria kohaselt kujunevad need vedelike (ld. humor) erineva vahekorra tõttu inimeses. Hippokratese traditsioonis kujundasid neli kehavedelikku inimese iseloomutüübi, tema tunnete, vaimuomaduste ja käitumise eripära. Vastavalt valitsevale vedelikule oldi sangviinik – keevavereline (ld. sanguis 'veri'), koleerik – ärrituv, 'sapine' (kr. cholê 'sapp'), flegmaatik – uimane, tuim (kr. phlegma 'lima'), melanhoolik – raskemeelne, meeleheitel (kr. melaina cholê 'must sapp'). Selle teooria järelkajana tähistab ka kaasaja keeltes vedelikku ja tuju sarnane sõna: ing. humo(u)r, pr. humeur, humour. Humoraalteooria on mõjutanud oluliselt kirjanikke karakterite loomisel. Komöödiatüüpide puhul domineeribki üks kindel 'tuju', millega liialdamine annab naljaka tulemuse.
Antiikkomöödia tegeles argisemate sündmustega kui tragöödia – seda nii vanas, keskmises kui uues komöödias Kreekas ning ka rooma komöödias. Igapäevaelul põhineva tegevuse puhul sai karakter seda vabamalt suunata. Komöödias toimuvadki sündmused kohati ootamatult ja lausa suvaliselt – komöödia on täis võimatuid võimalusi. Nii antiikkomöödias kui ka hilisemates komöödialiikides oli tähtsal kohal improvisatsioon tegevuses, mis kombineerus püsitüüpide esitamisega.
Ajaliselt langeb Inimtüüpide sünd vana ja uue kreeka komöödia vahele ja eelneb rooma komöödiale. Kuigi Theophrastose tüüpides on püütud näha otsest seost uusatika komöödiaga ja eriti Menandrose loominguga, paistab siiski tõenäolisemana, et mõlemad lähtuvad ühisest alusest ja et nendevaheline seos tugineb pigem ühisel lähenemisel inimloomusele. Samu toimemehhanisme võib jälgida traditsioonilistes folkoloorivaldkondades ning rituaaliski.
Theophrastos on oma inimtüüpide puhul kasutanud komöödia arhetüüpe. Tüüpilised tegelased, nn. püsimaskid kujunesid välja juba rituaalis, milles esitati periooditi muutumatul kujul kindlaid sündmusi ja tegevusi. Kui müsteeriumirituaalis tähistasid nad tõsist tegevust, siis komöödias tegeldi tavaelu jäljendava naljaka sündmustikuga. Seal esinevad tüübid koondusid kindlate põhitunnuste järgi, milleks võis olla amet, sugu, vanus, iseloom jne., nt. vanade-noorte ja meeste-naiste tüüpkujud. Need võisid omakorda jaguneda eetose eri külgede järgi. Eetose kujundamine (kr. ethopoiia) oli kreeka komöödia aluseks. Nii näiteks võis vanamees esineda uues komöödias üheksa tüübi kujul (range isa, heatahtlik vanahärra, õel kitsipung jne.). Noormehe puhul on eristatud 11 tüüpi (Cornford 1993: 176). Nendes tüüpides koondusid inimloomuse üldised, universaalsed jooned, mis tulevad ilmsiks eri aegadel ja eri kohtades. Pollux, Onomastikon 4.143 annab pika loetelu uue komöödia maskidest, mille laiem liigitus hõlmab viit rühma (vanamees, noormees, ori, vanamutt, noor naine), mis jagunevad omakorda alarühmadeks. Välimuse ja karakteri järgi jagunevad need omakorda mitmeks väiksemaks alarühmaks. Nii võib liigitada näiteks noormehi maa- ja linnatüüpideks, kes erinevad juba oma välimuse poolest. Esimene on tõmmu, paksude huulte ja püstise ninaga, teine, linnamees, on valge naha, peenemate näojoonte ja pikemate juustega. Hea ja halb komöödiakirjanik erinesid antiikkomöödias just oskuse poolest luua terviktüüpe, mis olid veenvad ja vaimukad ning mis tegelikkusega seostudes lõid koomilise efekti (Cornford 1993: 177). Vana komöödia tüüpmaskid kannavad endas mitmeid universaalseid jooni, mis esinevad nii Theophrastosel kui ka hilisemates komöödiavormides. Need koonduvad kindlate tegevuste ja käitumistavade ümber nagu silmakirjatsemine, ärplemine ja veiderdamine (Silk 1990: 163). Mitmed vana komöödia tegelaskujud meenutavad ka Theophrastose tüüpe (nt. rõvetseja).
Erinevatel perioodidel esinevad komöödiates sellised kujud nagu vanamees – kas toriseja, pahur või mühaklik; vanamutt – inetu, joodik ja meeste tagaajaja; õpetlane, pedant – elukauge teoretiseerija ja moraliseerija; parasiit, priileivasööja – meelitaja ja pugeja; kiitleja – oma oskuste ja saavutustega ärpleja; ori – osav sehkendaja. Eriti 4. sajandist peale (keskmine ja uus-atika komöödia) seostusid kreeka komöödiatüübid ka teatud tegevusalade ja elukutsetega. Oli kindel viis, kuidas kujutada näiteks kokka või sõdurit. Ori oli tihti osav ja kaval, vanamees toriseja ja tõrges, parasiidid libekeelsed meelitajad. Karakteri ja kõne seos oli komöödiategelaste puhul eriti ilmne. Teises sõnale toetuvas z^anris, retoorikas, tauniti komöödiavõtetele lähedast karakterite esitamist (Quintilianus, Kõnekunstiõpetus).
Theophrastose tüüpidega sarnaseid tegelasi esines ka teistes koomilise z^anri alaliikides, näiteks rooma komöödias ja sellele eelnenud kirjanduseelsetes vormides. Miim ja atellaan kujutasid tüüpmaske, mis paistsid silma jämeda huumori, traditsiooniliste ja korduvate koomikavahendite poolest. Farsielemendid, püsikarakterid ja kordusmotiivid olid selle rahvaliku z^anri populaarsuse allikaks. Kõige levinum kuju rooma komöödias oli kaval ori, kelles koondusid kiitleja, valetaja, meelitaja ja osava intrigeerija jooned.
Theophrastose tüüpidele sugulasi otsides võib viidata miimile. Miim oli rahvalik lavaz^anr, janditaoline lugu, milles kujutati koomilise liialduse ja farsi vormis igapäevaelu stseene. Miimide tegevus toimus enamasti kodumiljöös, kus esinesid sellised püsitüübid nagu abielumees, tema truudusetu naine, naise armuke ja toatüdruk. Miimil ja komöödial oli palju ühist, kuigi komöödia kuulus n.-ö. päriskunsti maile, miim omandas aga kirjandusliku vormi alles 1. saj. e.Kr. Miimi peeti koomilise meelelahutuse labasemaks liigiks, kus kasutati vulgaarset kõnepruuki ja kujutati halbade või veidrate tegevusalade esindajaid: vargaid, võõramaa tohtreid või muid imelikke tüüpe (Athenaios, Õpetlaste lauakõned 14.621d-f). Theophrastost sidus selle z^anriga tüüpmaskide idee, kuid jantlikku eesmärki ta ilmselt ei taotlenud. Pruugib vaid meenutada, et prassimist ja liiderdamist ta oma tüüpide juures ei näita.
Romaan
Kreeka romaanis esinevate tegelaste karakterijoonte ulatus on lai. Nii võib seal kohata tegelasi melodramaatilisest armastaja-stereotüübist kuni eluliste ja individualiseeritud tegelasteni välja. Antiikromaanis oli keskseks armastusintriig ja seal tegutses tavaliselt seikluste keerisesse sattunud noormees, kes mitmete äparduste ja arusaamatuste järel siiski õnnelikult pääses ja oma armastatud südamedaami leidis. Romaanis allusid tegelased z^anrinõuetele erineval määral. Ühe äärmusena võib kohata tegelaskujusid, kellel peaaegu täielikult puudub individuaalsus – nende peaülesanne piirdub sündmustiku käigu illustreerimisega (nt. Chaireas nimikangelasena Charitoni romaanis või Theagenes Heliodorose Aithiopikas). Samas on ka teisi, kes toimisid sündmustiku raames individualiseeritud karakteritena (nt. Eumolpus Petroniuse Satiriconis). Kreeka romaanist ilmneb tõsiasi, et karakterite kujutamine sõltub ka autori sotsiaalsest hoiakust ja vaadetest moraalile. N.-ö. kindlameelsemad autorid, rangete moraali- ja usuvaadetega (Heliodoros, Xenophon) kujutavad tegelasi jäigemate ja skemaatilisematena kui paindlikuma ja skeptilise hoiakuga autorid (nt. Petronius, Longos, vt. Anderson 1984: 70). Teatud tüüpe kujutati romaanis lihtsustatult, nii olid barbarid alati halvad ja kurjad.
Theophrastose tüüpidega võrreldes on romaanis rohkem võimalusi karakterijoonte kujutamiseks. Erinevate sündmuste rida ja ajaline mõõde annavad seal võimaluse luua tegelasest avarama tervikpildi. Romaanis saab tegelast iseloomustada mitmekülgsemalt: temast räägivad teised tegelased, ta räägib endast ise ja lisaks kommenteerib autor esitatud mõtteavaldusi. Kõik see puudub Theophrastosel. Tema inimtüübid kujutavad endast kirjanduslike tegelaste suhtes nagu mingit ekstrakti – kontsentreeritud väljavõtet, nii nagu ka kirjanduslik kangelane on autori soovil kujundatud ekstrakt reaalelus esinevatest inimloomustest.
Kirjandusliku karakteri määratlus: karakter ja eetos < Karakter ja kirjanduslikud tegelased > Inimesekäsitlus filosoofias: Platon, Aristoteles, stoikud