#tudengielu | Universitas Tartuensis
AAA

#tudengielu

Hilda-Maria Klettenberg, klassikalise filoloogia 1. aasta tudeng
Kui olin umbes 12-aastane, vaatasin sellist telesarja nagu “Ühikarotid” ning ju vist sealt tulid ka kõik minu eelarvamused. Arvasin, et ühikas elamine on õudne. Aasta tagasigi poleks arvanud, et ühiselamus elama hakkan. Esimest korda mõtlesin selle peale tõsisemalt, kui olin ülikooli õppima tuleku kinnitanud. Taotluste saatmine ühikakohtadele algas nädal aega hiljem. Sellel ajal tegin natuke kodutööd: uurisin erinevaid ühiselamuid, küsisin nõu vanematelt tuttavatelt, kes juba elasid ühikas, ning lõpuks leppisin kokku sõbrannaga, kellega plaanisime ühte tuppa saada. Taotluste saatmine algas südaööl ning kogu lehekülg (campus.ee) oli sel ajal ülekoormatud. Mul oli avaldus varem täidetud, et täpselt 00-i saabudes saaks kohe saata, kuid ülekoormuse tõttu läks see teele alles 7-8 minutit hiljem. Nii jäin ka järjekorras automaatselt umbes 600. kohale. Jäin ilma kohtadest ühikates, kuhu algselt soovisin. Õnneks tuli paari päeva möödudes kiri, kus pakuti kohta teisse ühikasse koos sõbrannaga.
Teve Rajamets, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 1. aasta tudeng
Kuu aega on ülikoolis käidud ja praegu on küll veel päris tore. Kodutöid on aga üsna palju. Ma olen alati olnud pigem selline mitte väga virgas kodutööde tegija ja muidugi armastan ma asju viimasele hetkele jätta. Aga juba esimese kuuga ülikoolis olen end veidi parandada suutnud, tegin ühe töö lausa neli päeva varem valmis. Veits ikka oli uhke tunne.
Hilda-Maria Klettenberg, klassikalise filoloogia 1. aasta tudeng
Minu jaoks on Tartu võõras suurlinn, kuhu olen sattunud piisavalt vähe, et vabalt orienteeruda. Enamasti olen käinud ainult perega muuseumides või klassiga teatris ning ühest kohast teise saamiseks pole pidanud oma pead kasutama. Esimene nädal uues linnas omapead (koos sõbrannaga) oli hirmus, sest kõik oli võõras. Ei teadnud, kuhu poole ülikoolgi jääb, rääkimata veel kõigest muust. Eksimine oli igapäevane. Öeldakse, et vigadest õpitakse ja siinkohal peab see väga hästi paika, sest nüüdseks on koolitee peas ja kaugemalegi minemine ei tekita probleeme.
Teve Rajamets, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 1. aasta tudeng
Esimesed kolm elunädalat on Tartus möödunud nagu linnutiivul. Siinkohal tuleb ilmselt edastada tänusõnad minu imelisele korterikaaslasele ning vahvatele kursakatele. Tänu neile pole ka esimesed kodutööd ületamatutena tundunud. Esimene hinne “arvestatud” infootsingu eest on ka käes, seega ühe pai sain endale ära teha.