Tagasi

 
 

FÜSIOTERAAPIA, KUI UUS TERVISHOIU VALDA KUULUV ALA EESTIS

Priit Eelmäe, lektor MSc
TÜ spordibioloogia instituut

Ravivõimlemisega on tegeldud Eestis juba käesoleva sajandi teisest kümnest alates. Siis nimetati seda ortopeediliseks võimlemiseks, nõukogude ajal kandis see eriala nimetust ravikehakultuur. Siis oli taastusravi tinglikult jagatud ravikehakultuuriks – kehaliste harjutustega häirunud funktsiooni taastamine ja füsioteraapiaks – sooja- ja külmaravi ning elektriravi. Kusjuures prevaleerivaks oli viimane. Kaasaegses tervishoiu alases terminoloogias ühendab füsioteraapia mõlemat eelpoolmainitut. Eestis on eriala nimetus füsioteraapia kasutusel selle sõna õiges tähenduses väga harva, kuna ei ole selgelt määratletud füsioterapeudi ametinimetus ega töötatud välja kutsestandardit.

Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori järgi kuulub füsioteraapia tervishoiu ja sotsiaaltöö valdkonda, kood 85145. Ametite Klassifikaatoris kuulub füsioterapeut 2. pearühma “Tervishoiu tippspetsialistid”, kood 2229.


Füsioteraapia
on kehalistel harjutustel, asendravil, massaažil ja füüsikalistel meetoditel (sooja- ja külmaravi, mehhanoteraapia ning elektriravi) põhinev taastusravi osa, mille eesmärgiks on täielikult või osaliselt taastada tugiliikumisaparaadi või organsüsteemi funktsionaalne võime, et klient saaks paremini integreeruda normaalsesse elu- ja töökeskkonda. Maailmas tuntakse vastavat eriala nimetuste all physiotherapy, physical therapy või kinesitherapy. Füsioteraapia ülesanneteks on võimalike tervisekahjustuste ennetamine, liigeste liikuvusulatuse ning lihaste jõu ja vastupidavuse säilitamine või parandamine, häirunud funktsioonide taastamine ja kompenseerimine ning valu leevendamine. Füsioteraapia sisaldab endas teenuste osutamist olukordades, kus liikumine ja kehafunktsioonid on ohustatud vananemisprotsessist, vigastusest või haigusest. Füsioteraapia vajaduse määratlemine sisaldab nii üksikisikule kui ka grupile suunatud vaatlust, millega tehakse kindlaks olemasolevad ja potentsiaalsed kõrvalekalded normist, funktsionaalsed piirangud, puuded või teised tervist puudutavad olukorrad, mis tuvastatakse füsioterapeutilise uurimise abil, kasutades selleks spetsiifilisi teste ja mõõtmisi. Parimad võimalikud tulemused patsiendi jaoks saadakse hinnangute ja teraapia teostuse analüüsi ja sünteesi teel, milleks kasutatakse nn “kliinilist mõtlemist”.

Arenenud läänemaailmas töötavad füsioteraapia alal ainult füsioterapeut ja füsioterapeudi assistent. Viimaste koolitamine on Euroopas praeguseks valdavalt lõpetatud, kuna vastava eriala esindajate professionaalne tase on oluliselt madalam füsioterapeutide omast ning madala kutsealase kvalifikatsiooniga spetsialistide koolitamist ei peeta ravi kvaliteeti silmas pidades otstarbekaks.


Füsioterapeut
on erialase haridusega litsentsi omav vastutav spetsialist, kes tegeleb liigutuste funktsiooni hindamise ja taastamisega, kasutades selleks kehalisi harjutusi ja erinevaid füüsikalisi võimalusi. Samuti kohandab füsioterapeut abivahendeid ja nõustab klienti või tema lähedasi liigutusliku tegevusvõime säilitamisel või parandamisel.

Füsioterapeudi assistent on litsentsi omav spetsialist, kes töötab füsioterapeudi juhendamisel ja viib läbi tema poolt määratud protseduure.

Eestis töötavad praegu füsioteraapia alal väga erineva haridusega inimesed: Tartu Ülikoolis füsioteraapia eriala või liikumisravi eriharu lõpetanud, keskeriharidusega meditsiinitöötajad (valdavalt õed), kõrgharidusega kehalise kasvatuse õpetajad ja treenerid, arstid, massöörid jne. Ei saa lugeda normaalseks, et erialal, mis nõuab spetsiifilist eriharidust töötavad niivõrd erineva haridusega inimesed. Samuti on sõltuvalt töökohast erinevad füsioteraapia valdkonnas töötavate inimeste ametinimetused. Neist levinumad on ravikehakultuuri instruktor, ravivõimlemise instruktor, liikumisravi spetsialist, füsiaatria õde, taastusravi õde, elektriravi õde ja füsioterapeut.

Eesti Füsioterapeutide Liidu eestvedamisel on moodustatud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juurde töörühm, mille ülesandeks on füsioterapeudi kutsestandardi väljatöötamine. Vastav töörühm on tegelenud kutsestandardi koostamisega alates 2001 aasta maist ning selle tulemusena on valminud füsioterapeudi kutsestandardi projekt, mille kinnitamine peaks toimuma 2002 aasta esimeste kuude jooksul.


Füsioterapeudid leiavad tööd:

  • haiglates,
  • polikliinikutes,
  • taastusravi- ja tervisekeskustes,
  • sanatooriumides,
  • puuetega inimeste rehabilitatsioonikeskustes,
  • abivahendite- ja ortoosikeskustes,
  • vanade-, hoolde- ja koolkodudes,
  • spordiklubides,
  • erapraksises,
  • erialaliitudes jne.

Samuti võivad füsioterapeudid leida rakendust Sotsiaalministeeriumis, erivajadustega laste rühmades ja koolides, teaduslaborites jne.


Füsioteraapia jaguneb järgmisteks suuremateks valdkondadeks:

  • neuroloogiline füsioteraapia
  • skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia
  • ortopeedilis-manuaalne füsioteraapia
  • sisehaiguste füsioteraapia
  • pediaatriline füsioteraapia
  • geriaatriline füsioteraapia
  • spordifüsioteraapia
  • tööfüsioteraapia

Iseseisva valdkonna moodustab looma füsioteraapia


Füsioteraapia sisaldab:

  • füsioterapeutilist hindamist,
  • passiivseid ja aktiivseid kehalisi harjutusi,
  • massaaži,
  • elektrilist ravi,
  • soojaravi,
  • külmaravi,
  • vesiravi,
  • manuaalset mobiliseerimist,
  • õigete liigutusmustrite juhendamist,
  • abivahendite kohandamist,
  • asendravi,
  • erinevate haiguste raviks loodud spetsiifilisi teraapiameetodeid,
  • füsioterapeutilist nõustamist,
  • dokumenteerimist ja kommunikatsiooni jpm

 

Füsioteraapia protsessi olemus

Füsioteraapia on teenus, mida osutatakse füsioterapeudi poolt või viimase juhendamisel ja järelevaatuse all ning kätkeb endas füsioteraapia vajaduse ja füsioterapeutilise diagnoosi määratlemist, füsioteraapia planeerimist, selle teostamist ning nii patsiendi kui füsioteraapia protsessi hindamist.

Füsioteraapia vajaduse määratlemine sisaldab nii indiviidile kui ka grupile suunatud vaatlust, millega tehakse kindlaks olemasolevad või potentsiaalsed kõrvalekalded normist, funktsionaalsed piirangud, puuded või teised tervist puudutavad olukorrad, mis tuvastatakse füsioterapeutilise uurimise abil spetsiifiliste testide ja mõõtmistega ning tulemustele hinnangu andmine analüüsi ja sünteesi teel, kasutades selleks kliinilist mõtlemist.

Füsioterapeutiline diagnoos tuleneb patsiendi/kliendi uurimistulemustest ja hindamisest ning kujutab endast kliinilise mõtlemise tulemit. Seda võib väljendada liikuvuse düsfunktsioonina, kahjustuste, funktsionaalsete piirangute, puude või sündroomi kategooriate kasutamise teel.

Füsioteraapia planeerimine algab füsioteraapia vajaduse selgitamisega ning lõpeb tavaliselt füsioteraapia plaani väljatöötamisega, millel on mõõdetav lõppeesmärk Füsioteraapia planeerimine toimub koostöös patsiendi/kliendiga, tema perekonnaga või teiste erialade spetsialistidega., Juhul kui füsioterapeutilisest abist jääb väheks patsiendi optimaalsel tervenemisel võib viia füsioteraapia planeerimine erinevate spetsialistide teenuste kasutamiseni.

Füsioteraapia teostatakse ja kohandatakse selleks, et saavutada kokkulepitud eesmärke. Füsioteraapia sisaldab tugi- liikumisaparaadi, organsüsteemide funktsionaalsete võimete parandamist; füüsikalisi, elektroterapeutilisi ja mehhaanilisi vahendeid, kehalisi harjutusi, abivahendite ja seadmete kasutamist; patsiendile orienteeritud instrueerimist ja nõustamist, dokumenteerimist ja kommunikatsiooni. Füsioteraapia eesmärgiks on täielikult või osaliselt taastada, funktsionaalsed piirangud, kõrvalekalded normist, vigastused, haigused puuded, et klient/patsient saaks paremini integreeruda normaalsesse elu- ja töökeskkonda.

Füsioterapeutiline hindamine muudab vältimatuks korduva vaatluse teostamise tulemuste hindamise huvides.

Füsioteraapia olulisteks osadeks on samuti füsioterapeutiline konsultatsioon ja nõustamine, mille eesmärgiks on toetada kliendi tervise taastamist. Füsioterapeutiline konsultatsioon on suunatud otse kliendile ning nõustamine tema lähedastele ja teistele taastusravi protsessis osalevatele meeskonna liikmetele.


Füsioteraapia on raviteenuste osutamise süsteemi lahutamatu osa. Füsioterapeudid praktiseerivad sõltumatult teistest tervishoiu teenuste pakkujatest ning võtavad osa interdistsiplinaarsetest rehabilitatsiooni/ habilitatsiooni programmidest taastamaks nende isikute optimaalset funktsiooni ja elukvaliteeti, kellel esineb liikumise piirang või puue. Füsioterapeudid järgivad oma isiklikku eetiliste tõekspidamiste koodeksit.

Füsioterapeutide ülesanne on:

  • Tervise ja heaolu edendamine nii isiku kui ka laiema avalikkuse/ühiskonna tasandil.
  • Kõrvalekallete, funktsionaalse piiratuse ja puuete ärahoidmine isikutel, kellel esineb risk liikuvuse muutumiseks tervisest või meditsiiniga seotud faktoritest tulenevatel põhjustel, ühiskondlik-majanduslike stressorite tõttu ja elustiili tegureid arvesse võttes.
  • Füsioteraapia teenuse pakkumine taastamaks liikumiseks hädavajalike kehaosade terviklikkust ning parandamaks elukvaliteeti nendel isikutel ja isikutegruppidel, kellel esineb häireid või kõrvalekaldeid liikumistes funktsionaalse piiratuse või puude tulemusena.


Arenenud läänemaailmas ja ka Eestis on vajadus füsioterapeutide järele suurenenud.
Seda enam, et enne 1990 aastat Eestis füsioterapeute spetsiaalselt ei koolitatud. Praegu koolitatakse akrediteeritud õppekava alusel Eestis füsioterapeute ainult Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. Füsioteraapia eriala bakalaureuseõppe kava on Eesti Kõrghariduse Hindamise Nõukogu poolt akrediteeritud ja vastab rahvusvahelistele standarditele. Füsioteraapia õppekava on interdistsiplinaarne. Õppetöö läbiviimisse on kaasatud peale kehakultuuriteaduskonna õppejõudude ka arstiteaduskonna ja teiste teaduskondade õppejõud, samuti praktiseerivad füsioterapeudid. Õppetöö toimub TÜ kehakultuuriteaduskonna ja arstiteaduskonna baasides, samuti TÜ Kliinikumis ja teistes Eesti tervishoiuasutustes. Tulevased füsioterapeudid saavad vajalikud teadmised läbi ulatusliku akadeemilise ja kliinilise hariduse. Alates 1999 aastast korraldab TÜ füsioteraapia lektoraat täiendõpet füsioteraapia alal, mis on suunatud eelkõige inimestele, kes töötavad füsioteraapia alal kuid ei ole läbinud vastavat õpet.

Maailmas toimub füsioterapeutide koolitamine nii ülikoolides kui ka ametikõrgkoolides. Tuginedes Maailma Füsioterapeutide Liidu (WCPT) Euroopa regiooni 2000 aasta andmetele toimub üle 50% füsioteraapia alasest koolitusest juba praegu akadeemilisema suunitlusega bakalaureuseõppe tasemel. Nominaalne õppeaeg on minimaalselt 3 ja maksimaalselt 4 aastat. Euroopas võrdsustatakse füsioteraapia eriala diplomit litsentsiga ja vahetult pärast lõpetamist kantakse kõigi lõpetanute nimed vastava riigi sotsiaal- või tervishoiuministeeriumi erialade registrisse. See annab võimaluse võtta tööle ainult litsentseeritud füsioterapeute. Kahjuks meil Eestis selline süsteem veel puudub, ja seetõttu on tekkinud olukord, kus füsioteraapia erialal töötavad atesteerimata (litsentseerimata) inimesed, kellel puudub vastav haridus.

Euroopa Liidu maades võetakse füsioteraapia erialale saja tuhande elaniku kohta vastu keskmiselt 7,5 uut õppijat aastas. Eestis on vastav näitaja kõigest 1,3. Asja teeb veel hullemaks see, et kahekümnest vastuvõetus on ainult 15 riigi tellimus. Füsioterapeute on Euroopa Liidu maades saja tuhande elaniku kohta keskmiselt 105,4. Eestis on füsioteraapia alal töötavaid inimesi üldse kokku ligikaudu 300. See teeb saja tuhande elaniku kohta 20. Sealjuures paljud neist ei oma vastavat haridust (tabel 1).

 

Tabel 1. Füsioterapeutide arv ja koolitamine erinevates Euroopa Liidu maades Euroopa Füsioterapeutide Liidu (1998) ja Eesti Füsioterapeutide Liidu andmetel.

Riik

 

Rahva arv miljonites

Füsioterapeute

Vastuvõtt aastas

Õppeaeg aastates

 

 

Kokku

100 000 elaniku kohta

Kokku

100 000 elaniku kohta

Austria

8,04

4 000

50

330

4,1

3

Belgia

10,13

26 000

257

3 500

34,6

3-4

Holland

15,42

22 000

143

1 151

7,5

4

Iirimaa

3,57

1 185

33

60-65

1,7-1,8

4

Inglismaa

58,27

30 000

51

1 700

2,9

3-4

Island

0,27

350

130

20

7,4

4

Itaalia

57,24

45 000

79

2 400

4,2

3

Kreeka

10,44

3 000

29

250

2,4

3,5

Norra

4,29

6 200

145

290

6,8

3+1

Prantsusmaa

58,02

47 000

81

1 466

2,5

3-4

Rootsi

8,81

10 000

114

500

5,7

3

Saksamaa

81,55

50 000

61

5 000

6,1

3

Soome

5,09

9 170

180

500

9,8

4

Taani

5,21

6 378

122

507

9,7

3

EUROOPAS KESKMISELT

 

105,4

 

7,5

 

EESTI

1,5

~300

20

15+5

1,3

4

 

Eestis on füsioteraapia valdkonnas töötavaid inimesi ühendavaks kutseliiduks Eesti Füsioterapeutide Liit (EFL). Kokku kuulub EFL-i ~240 liiget. EFL tegeleb füsioterapeutide ja ravivõimlemise spetsialistide atesteerimise, liidu liikmete huvide kaitsmisega, eriala propageerimise ja legaliseerimisega, täiendusseminaride korraldamisega ja muu vajalikuga, mis aitab eriala edendada. Alates 1996 aastast on EFL Euroopa Füsioterapeutide Liidu (Standing Liaision Committee of Physiotherapists within the E.C.) vaatlejaliige ja alates 1999 aastast Ülemaailmse Füsioteraapia Konföderatsiooni (World Confederation for Physical Therapy) liige.

 

  Tagasi