Tagasi

 
 

KEHALINE AKTIIVSUS JA TÖÖVÕIME LASTEL

Jaan Loko
Tartu Ülikool, kehakultuuriteaduskond

 

Igapäevases ja tööalases tegevuses, olenemata elukutsest, puutud sa pidevalt kokku vajadusega rakendada kehalisi võimeid (vastupidavust, jõudu, kiirust). Siit tulenebki mõiste kehaline töövõime. Iga liigutustegevus on seotud teatud võimete rakendamisega. Terminiga kehaline töövõime tähistatakse inimese potentsiaalset võimet avaldada pingutust igasuguse režiimiga lihastöö puhul. Igasugune professionaalne tegevus (nii vaimne kui ka kehaline) eeldab teatud kehalise töövõime olemasolu. Igapäevases elus kasutab inimene väikese osa oma kehalisest töövõimest.

Kehaline töövõime on kompleksne näitaja, mis sõltub peamiselt:

  • tervislikust seisundist,
  • kehaehituslikest iseärasustest,
  • aeroobsete ja anaeroobsete energiatootmise mehhanismide võimsusest, mahust ja efektiivsusest,
  • lihasjõust ja-vastupidavusest,
  • närvi-lihaskoordinatsioonist,
  • liikumisaparaadi seisundist,
  • kesknärvisüsteemi püsivusest ja võimsusest.

Toodud kehalise töövõime komponentide arengu tase erinevatel inimestel on suuresti varieeruv. See sõltub pärilikkusest ja välistingimustest (kehalise aktiivsuse iseloom, elurežiim, spordiga tegelemine jt.). Suurimat mõju kõigile töövõime komponentidele avaldab üldine tervislik seisund.

 

Kehalise aktiivsuse mõju organismi arengule.

Regulaarne kehaline aktiivsus on tunnustatud kui terve eluviisi üks tähtsamaid komponente. Kehalise aktiivsuse kõige olulisem väärtus on südame-veresoonkonna tegevuse aktiviseerimine, organismi parem varustamine hapnikuga ja lihasaparaadi tugevdamine. Liikumisest põhjustatud kiirem vere tsirkulatsioon tagab kudede varustamise nii hapnikuga kui ka vajalike toitainetega. Tekib täiesti uue kvaliteediga energiavahetus. Loid vereringe on paljude haiguste põhjuseks. Regulaarne kehaline aktiivsus kaitseb paljude terviserikete vastu: seljavigastused, veresoonkonna haigused, seedetrakti haigused, emotsionaalne püsimatus, vigastuste vältimine, rasvumine, osteoporoos, kõrgvererõhutõbi, vanadusnõtrus jt. Hea tervise tagamiseks on vajalikud nii kehaline aktiivsus kui ka kehaline tublidus.

Kehaline aktiivsus seisneb tavaliselt päevases liigutuste hulgas, mida mõõdetakse kulutatud energiahulga kaudu. Kehaline tublidus näitab aga kui hästi me suudame sooritada liigutusülesandeid. Seda hinnatakse liigutusvõimete testide tulemuste kaudu. Kehalise aktiivsuse ja spordi mõju peamised suunad lasteeas:

  • kehaline tublidus ja aktiivsus mõjutavad otseselt laste ja noorte tervist kasvueas;
  • treenimine lapseeas kutsub organismis esile füsioloogilisi ja biokeemilisi muutusi, mis avaldavad positiivset mõju tervisele täiskasvanuna;
  • kehaline aktiivsus ja spordiga tegelemine lapseeas võivad muutuda regulaarseks täiskasvanuna ja omada pidevat tervistavat mõju;
  • uuringud on näidanud, et kehaline aktiivsus ja tublidus lapseeas kuuluvad ka täiskasvanute elustiili.

Vaatmata kehalise aktiivsuse üldtunnustatusele ja positiivsele mõjule laste kasvamisele ja arengule, on laste aktiivsus sageli väiksem soovitatust. Paljud lapsed ja noored ei täida kehalise tubliduse saavutamiseks vajalikke standardprogramme. Need programmid peaksid täitma kahte peamist ülesannet:

- arendama sihipäraselt kehalist võimekust,
- tagama teatud kehalise võimekuse taseme ja aktiivse elulaadi kogu eluks.

Kehalise aktiivsuse programmid lastele ja noortele on väga populaarsed, muutudes sageli sihipäraseks sporditreeninguks. Kehalisel tublidusel, spordil ja aktiivsel elustiilil on ajalooliselt olnud inimese üldise heaolu tagamisel sama suur tähtsus kui moraalsetel ja intellektuaalsetel omadustel. Regulaarne kehaline aktiivsus ja sport mõjutavad otseselt emotsionaalset seisundit lapseeas. Kehaline aktiivsus aitab vähendada stressi, ängistust ja depressiooni, mis on peamised probleemid puberteediperioodil. Osavõtt spordist tõstab enesehinnangut, enesedistsipliini ja kohusetunnet ka vaimsete võimete arendamisel.

Problemaatiline on lapse- ja noorukiea kehalise aktiivsuse mõju täiskasvanu tervisele. Kas lapse ja noorukieas saavutatud treeninguefekt püsib täiskasvanuna või kaob selle mõju? Kas täiskasvanul, kes oli kehaliselt aktiivne noorena, on väiksem risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse? Oletatakse, et sporditreening kasvuaastatel suurendab südame-veresoonkonna funktsionaalset võimekust ja inimese kehalist võimekust, mis võib püsida kogu adultse (täiskasvanu) perioodi. Kui see väide on õige, siis peaks lapseeas sporditreeninguga saavutatud kehalise võimekuse tase omama jätkuvat mõju kehalisele tublidusele ja tervisele täiskasvanuna. Loomulikult kehaliste võimete tase vanuse suurenedes täiskasvanueas vananedes väheneb.

Indiviidid, kes noorena aktiivselt tegelesid spordiga, on täiskasvanuna tavaliselt kõrgema kehalise võimekusega kui mittesportlased. Neil on kõrgem maksimaalne hapnikutarbimine, madalam vererõhk, suurem südamemaht, suurem kopsude eluline mahutavus võrreldes samaealiste mittesportlastega. Kehalise võimekuse säilimine on aga võimalik, kui endine sportlane jätkab treeninguid täiskasvanuna. Enamik uuringuid on näidanud, et lapseeas omandatud aeroobne võimekus säilib kõrgemana (võrreldes mittesportlastega) ka siis, kui täiskasvanuna enam ei treenita. Ei ole kindel, kas see on regulaarse sporditreeningu mõju lapseeas või on võimekuse kõrgem tase täiskasvanuna põhjustatud geneetilistest iseärasustest. Võimalik, et treeninguteks valiti võimekamad ja seesama võimekus avaldus ka täiskasvanu-eas. Seega ei saa kindlalt väita, et lapseeas sporditreeningu tulemusena saavutatud kehalise töövõime kõrge tase omab jätkuvat mõju täiskasvanule.

 

Kehaline treening ja vaimne tervis

Regulaarne kehaline aktiivsus ja osalemine spordis mõjutavad otseselt laste vaimset tervist. Kehaline aktiivsus aitab vähendada lapse- ja noorukieas kergesti tekkivat stressi, ängistust ja depressiooni. Regulaarsel kehalisel aktiivsusel on tähtis osa kehakaalu jälgimisel, kuna see aitab vähendada rasva hulka ja suurendada rasvavaba massi hulka organismis. Rasvunud noored, kes kehalise aktiivsusega taotlevad kehakaalu vähendamist, tõstavad oma enesehinnangut ja eneseusaldust.

Koolieas seisab laps vastamisi ühe kõrgemate nõudmistega, mille täitmise edukus sõltub suuresti tema individuaalsest töövõimest. Töövõimet mõõdetakse tehtud töö hulga, kvaliteedi, intensiivsuse ja kestuse kaudu. Eristatakse vaimse ja kehalise töö võimet.

Töövõime taseme määravad mitmesugused seesmised ja välimised faktorid:

  • füsioloogilised (vanus, tervislik seisund, toitumine, üldine koormus, puhkus),
  • psüühilised (enesetunne, meeleolu, temperament jne),
  • füüsilised (valgustus ruumis, müra, õhutemperatuur jne, mis kõik mõjutavad organismi tundeorganite kaudu),
  • sotsiaalsed (käsud, keelud, nõudmised, kiitus, laitus jne).

Loomulikes elu- ja töötingimustes on need neli lapse töövõimet mõjutavat faktorite gruppi omavahel seotud. Nende mõju tundmaõppimine ja arvestamine võimaldab vältida nii konfliktsituatsioone kui ka nendest lähtuda võivat laste väärkohtlemist.


Töövõime ja lapse vanus
. Arvukad uuringud on näidanud, et igasuguse tegevuse korral töövõime lastel alaneb kiiremini ja järsemini kui täiskasvanutel. Väsimuse aste on seda suurem, mida noorem on laps. Väikesed lapsed väsivad väga kiiresti. Nende vaimset väsimust on aga väga raske määrata, kuna nad võivad keelduda tööst erinevatel põhjustel.

Vaimse väsimuse probleem ja selle määramine muutuvad tähtsaks koolieas. Kooliikka jõudnud lastel on hästi arenenud närvirakkude pidurdus, mis kaitseb neid ülemäärase pingutuse ja üleväsimuse eest. Seepärast esineb selles eas ainult esmaseid vaimse väsimuse tunnuseid. Vanuse suurenedes on õpilased võimelised jätkama tööd kuni töövõime märkimisväärse languseni. Töövõime ja väsimusele vastupanu võime kasv kulgeb lainekujuliselt. Vanused 7-8, 13-14 ja 16 aastat on kriitilised perioodid lapse arengus, mil esineb suhteline töövõime langus ning kõrgendatud väsimus. Sensitiivsetel perioodidel (10-13 ja 14-16) ilmneb aga kõrgendatud tundlikkus väliskeskkonna mõjude suhtes ning väliskeskkonna faktorid avaldavad siis lapse arengule optimaalset mõju. Kriitilistel perioodidel võib nende mõju olla neutraalne või isegi negatiivne.


Vaimse töö võime seos vanusega
. Kooliaja saabudes on lastel suhteliselt madal vaimse töö võime, mis vanusega hakkab pidevalt suurenema. Eriti intensiivne on kasvutempo esimestel õppeaastatel. Esimesel õppeaastal (vanuses 7-8 aastat) vaimse töövõime näidud arenevad paralleelselt: töö maht 37% ja kvaliteet 42%, võrreldes õppeaasta alguse näitudega 8-9-aastaselt arengutempo aeglustub, moodustades mahu osas 27% ja kvaliteedi osas 8%. 9-10-aastaselt töö mahu tõus on endiselt väike (22%), järsult paraneb aga kvaliteet (52%). 10-11- kuni 11-12-aastaselt töövõime mahu näitaja uuesti tõuseb (32%-27%), seejärel aga järsult langeb, moodustades 3-7%. Saabub nn kriitiline periood, mil seiskub ka töö kvaliteedi kasv (4-6%).

Enamikus vanuseperioodides vaimse töö kvantitatiivne ja kvalitatiivne külg arenevad üheaegselt. Selle tagab kõrgema närvitegevuse täiustumine: närviprotsesside liikuvuse suurenemine ja erutuvuse rütmi omandamine, uute ajutiste seoste kujunemise kiirenemine jne. Intensiivseim närviprotsesside tugevnemine toimub vanuses 8-12 aastat (28%) ja vanuses 15-17 aastat (26%). Seevastu 12-15-aastaselt märkimisväärset arengut ei toimu (4%).


Füüsilise töö võime seose vanusega
. Seoses morfoloogiliste tunnuste - keha pikkus, rindkere ümbermõõt jt – kasvuga toimub ka lihasmassi suurenemine. Vanuses 8-15 aastat moodustab lihasmass 27-32% kehakaalust, suurenedes kuni 44%-ni 17-18-aastaselt. Lihasmassi suurenemisega kaasneb ka lihasjõu suurenemine ja lihaste võime kestvaks tööks. Eriti intensiivne lihaste töövõime areng toimub 11-12-aastaselt. 14-aastaselt moodustab vastupidavuse tase 70% ja 16-aastaselt 80% täiskasvanu tasemest. Seejuures 14-16-aastaselt tekib väsimus täiskasvanutest kuni kaks korda kiiremini, lihasjõu taastumise kiirus selles vanuses on aga peaaegu sama suur kui täiskasvanutelgi. Samas vajavad noored taastumiseks täiskasvanutest tunduvalt rohkem aega.

Lihaste töövõime vanuselised iseärasused on lahutamatult seotud kõrgema närvitegevuse iseärasustega ja mõjutavad töö tootlikkust. Mingi töö omandamiseks kulub 14-aastasel kaks korda rohkem aega kui täiskasvanul. Sama töö tootlikkus ajaühikus on 65-70% täiskasvanu tootlikkusest.


Töövõime ja lapse sugu
. Enamik õpilaste vaimse töövõime uurijaid on jõudnud järeldusele, et tüdrukutel ja poistel olulisi erinevusi töövõimes ei ole. On ka vastupidiseid arvamusi, mis tuginevad tütarlaste keskmiselt kõrgematele hinnetele koolis ja mõnede ülesannete kvaliteetsemale lahendamisele nende poolt. On viidatud ka sellele, et puberteedieelsel ja puberteediperioodil on tütarlastel vaimse töövõime tase oluliselt madalam kui poistel. Hilisemad uuringud vaimse töövõime ja selle seisundi dünaamika kohta ei kinnita sooliste erinevuste esinemist.

Närviprotsesside liikuvus areneb nii poistel kui tüdrukutel enamvähem ühetaoliselt, olles intensiivsem vanuses 8-12 ja 15-17 aastat. Ka liigutusanalüsaatori funktsioon areneb täiesti võrdselt, kusjuures suuremad nihked esinevad nooremas, märkimisväärne aeglustumine keskmises koolieas ja peaaegu täielik seiskumine vanemas koolieas.

Teatud vanuseperioodides on tütarlastel lihaste töövõime näitajad madalamad kui poistel. Nooremas koolieas erinevused peaaegu puuduvad, järkjärgult aga suurenevad: nii moodustab tütarlastel 9-aastaselt füüsiline vastupidavus 90% poiste vastupidavusest, 16-aastaselt aga ainult 68%. Intensiivne kehaliste võimete areng toimub tütarlastel vanuses 10-13 aastat, 13-14-aastaselt areng seiskub, võib esineda ka tagasilangust; 14-16-aastaselt areng jätkub, aga mitte nii intensiivselt kui vanuses 10-13 aastat, ja seejärel alates 16 eluaastast stabiliseerub.

Poistel toimub intensiivseim kehaliste võimete areng vanuses 12-15 aastat, jätkudes madalama tempoga kuni 17-18 eluaastani. Kuni 12-13 aastani toimub kõigi kehaliste võimete areng poistel ja tütarlastel paralleelselt, kusjuures mõningate testide osas tütarlapsed isegi ületavad poeglapsi. Seejärel aga arengukõverad lahknevad ja vanusega vahe järjest suureneb. Nii näiteks 12-aastaselt on poeglastel selja sirutajalihaste jõud (selja dünamomeetria järgi) tütarlaste omast parem ainult 12%, 17-aastaselt aga juba 60%. Kiirusjõu osas (paigaltkaugushüpe) olid 12-aastased tütarlapsed poeglastest isegi 2% võrra tugevamad, 17-aastaselt aga poeglapsed edestasid tütarlapsi 36% võrra. Vastupidavuse testis (pedalleerimine veloergomeetril ühe minuti jooksul) 12-aastased poeglapsed edestasid tütarlapsi 5% võrra, 17-aastased aga 26% võrra. Vastavalt eeltoodud arvnäitajatele on ka üldine kehaline töövõime maht tütarlastel tunduvalt väiksem kui poeglastel. Kui suhteliselt kergete tööülesannete täitmisel on mõlemast soos laste tööviljakus peaaegu võrdne, siis raskemate ülesannete puhul on tütarlaste tööviljakus tunduvalt madalam. Samuti toimub kohanemine tütarlastel aeglasemalt ja töövõime alaneb kiiremini kui poeglastel.


Töövõime perioodilisus
. Nii nagu kõigi inimorganismi funktsioonide muutused, on ka töövõime muutused perioodilised. Lapse- ja noorukiiga iseloomustab töövõime tõus, suguküpsusperioodil selle säilumine kõrgel tasemel ja vanemas eas selle langus. Nende suurte perioodide sees esinevad lainekujulised töövõime muutused sõltuvalt organismi anatoomilis-füsioloogilistest iseärasustest. Lisaks nendele ilmnevad töövõime ajalised muutused ööpäevas, nädalas, aastas.


Töövõime ööpäevane rütm.
Peaaju suurte poolkerade koor on optimaalselt erutuv hommikul ja säilitab kõrge erutuvuse taseme kuni lõunani. Seejärel nende erutuvus langeb, ülekaalus on pidurdusprotsessid. Kell 16-17 algab uus erutuse lühiajaline tõusuperiood. Seejärel toimub pidurdusprotesside järk-järguline kasv, erutuvus järsult väheneb ja saavutab madalaima taseme uneajal. Öisel ajal on kogu organismi üldine töövõime madalam kui päeval. Vaimse töö intensiivsus öösel on päevasest kuni 33% madalam. Tunduvalt madalam on analüsaatorite (nägemine, kuuulmine jt.) tundlikkus ning alanenud on liigutusvõimed.

Paralleelselt peaaju koore aktiivsuse muutumisega on täheldatavad ka muutused töövõimes. Suurim on töövõime hommikusel ajal (8-11), kella kaheks peale lõunat töövõime langeb märgatavalt, teine tõus esineb kella 16-17 ajal, millele järgneb uus langus. Selline töövõime dünaamika on iseloomulik tervetele, hästi edasijõudvatele õpilastele. Mida nooremad on õpilased, seda madalam on nende töövõime ja lühemad efektiivse töö perioodid. Suur üldine koormus, mitteratsionaalne õppe- ja puhkerežiim või nende vale vaheldumine päeva jooksul kutsuvad esile organismi märkimisväärse väsimuse.


Töövõime nädalarütm
. Esmaspäeval, eriti esimestel töötundidel, on õpilaste töövõime suhteliselt madal, kasvades maksimumini teisipäevaks. Nädala lõpupoole algab nii vaimse kui ka kehalise töövõime langus, väheneb retseptorite tundlikkus ja häirub liigutuskoordinatsioon. Nädala lõpuks langeb töövõime kõige madalamale tasemele. Kõige ebasoodsam tööpäev on laupäev. Aktiivne puhkus pühapäeval on heaks eelduseks kõrgele töövõimele esmaspäeval.

Vaimse ja kehalise töövõime taastumine ei kulge ühtlaselt kõigil nädalapäevadel. Iga järgneva tööpäeva hommikuks töövõime taastub, kuid taastumise tase alates kolmapäevast alaneb. Seoses sellega väheneb oluliselt ka sooritatava töö kvaliteet, seda eriti noorematel õpilastel. Nädala lõpuks õpilastel peaaju koore erutuvus väheneb ja samaaegselt nõrgeneb ka sisemine pidurdus.

Päeva kestel areneb organismi väsimus õpilastel erinevate faktorite kompleksi mõjul. Juhtivateks on õppetöö ja sellega kaasneva staatilise asendi hoidmine. Teatavasti staatilise asendi säilitamine väsitab organismi rohkem kui mõõduka intensiivsusega dünaamiline töö. Keha asendi muutmine (liigutuslik rahutus) on organismi kaitsereaktsioon. Liigutuste hulk, asendite hoidmise kestus, uute asendite otsimine, lisatugipunktide leidmine kehale jne viitavad väsimuse tekkimisele ja organismi töövõime langusele. Sellega on põhjendatav ka õpilastel esineva nädala lõpupäevade motoorne rahutus. Keha asendite hoidmise püsivus õppetundides väheneb märgatavalt alates kolmapäevast. Reedel moodustab see ainult 35-36% esmaspäeva tasemest. Seoses liigutusliku rahutuse suurenemise ja asendite hoidmise kestuse vähenemisega otsivad õpilased üha sagedamini oma kehale lisatoetuspunkte (toetavad rinnaga pingile, toetuvad künnarnukkidele jne).


Töövõime aastarütm
. Lainetaolisi muutusi töövõimes aasta jooksul seostatakse aastaaegade vaheldumisega ja ultraviolettkiirguse intensiivsuse muutumisega. Laste töövõime kasvab reeglina septembrist märtsini, seejärel alaneb, olles minimaalne juunis. Samas tuleb lisada, et vaimse ja kehalise töövõime kõikumised ei esine alati üheaegselt. Vaimne töövõime (tähelepanu, mälu) on lastel kõrgeim oktoobrist jaanuarini. Sel perioodil on suhteliselt kõrged ka kehalise töövõime näitajad. Jaanuarist märtsini kõik näitajad alanevad. Edasi kuni juunikuuni toimub kehalise töövõime kasv ja organismi intensiivne areng. Vaimne töövõime on suvekuudel (mai-juuni) madal, samuti perioodil juunist septembrini väheneb kehalise töövõime näitajate juurdekasvu intensiivsus, tase aga säilub.

Teatud iseärasused on ka väsimuse kulgemisel õppeaasta kestel. Ühesuguse kestuse ja sisuga õppetöö kutsub õpilastes viimastel veeranditel esile füsioloogiliste funktsioonide ja töövõime languse. Kõik õppeaasta lõpuks tekkinud negatiivsed füsioloogilised muutused on tagasipöörduvad ning suvine koolivaheaeg soodustab kogu üldise töövõime taastumist. Septembriks saavutavad kõik kehalise töövõime näitajad kõrgema taseme, kui see oli õppeaasta lõpus. See tähendab, et ühesuguse mahu ja intensiivsusega lihastöö kutsub septembris esile väiksema väsimusastme kui kevadel. Võime vastu seista väsimusele suureneb ja taastumine kiireneb.

Kirjeldatud töövõime muutused õpilastel korduvad aastast aastasse. Taastudes uueks õppeaastaks, saavutab töövõime kõrge taseme pärast 15-30-päevast õppetööd, kuna kestva puhkuse järel tuleb uuesti taastada varem väljakujunenud stereotüüp õppida ja tööd teha. Tööstereotüübi taastumisel saavutatakse kiiresti töövõime individuaalne maksimum, tavaliselt esimese õppeveerandi lõpuks või teise alguseks. Süstemaatiliste ühesuunaliste ärritajate pidev mõju kutsub aga omakorda esile peaaju närvirakkude funktsionaalse potentsiaali alanemise, mis väljendub füsioloogiliste funktsioonide ja töövõime uues halvenemises.


Peamisteks töövõimet määravateks faktoriteks
on organismi üldine funktsionaalne seisund ja kesknärvisüsteemi arengutase. Õpilaste töövõime tõstmiseks ja võitluseks väsimusega kasutatakse mitmesuguseid spetsiaalseid vahendeid ja meetodeid:

  • vanusele vastav töö kestus ning töö- ja puhkeaegade ratsionaalne vaheldumine,
  • küllaldane puhkus,
  • regulaarne ja täisväärtuslik toit,
  • täisväärtuslik uni,
  • kehalise aktiivsuse tõstmine ja kehaline treening.

Päevarežiimi üksikute osade regulaarsus ja nende vaheldumine võimaldavad välja töötada organismi tegevuse rütmi ja perioodilisuse, mille kaudu on võimalik tagada suhteliselt kõrge töövõime tase lapsel kogu päevaks.

 

  Tagasi