Tagasi

 

NÜÜDISAEGNE LÄHENEMINE TREENINGULE

 

Tavapäraselt nähakse treeningharjutuste tulemusena kehaliste võimete suurenemist ja sporditehnika omandamist, mis omakorda kindlustavad vastava tasemega võistlustulemuse. Organismis toimuvaid muutusi ei eitata, kuid tavaline mõtlemiskäik ei seosta neid spordisaavutustega ja jätab nad kui «treenituse näitajad» arsti hooleks.

Õigeaegne on tavapärast mõtlemist täiustada, asetades organismis tekkivad muutused treeningharjutuste ja spordisaavutuse vahele põhjuslikku seost selgitava ja ühtlasi ka tagajärgi määrava lülina. Kasu on eelkõige selles, et kaob pimesi treenimine. Võimalik on endale selgeks teha, miks kasutada ühte või teist harjutust, vahendit, meetodit ning mis on vahetu tulemus. Teadmine loob avara võimaluse tagasisideme loomiseks kontrollimaks enda ette seatud ülesannete täitmist.

Treeninguprotsessi praktilisel korraldamisel tuleb esmalt fikseerida üldine strateegia, mis määratleb treeningu ees seisvate ülesannete jaotumise paljuaastasele perioodile ja seega organismis esilekutsutavate muutuste dünaamika. Üldine strateegiline plaan annab ülesannete kogumi igale treeninguaastale. Vastav ülesannete kogum jaguneb konkreetülesanneteks treeningu perioodide ja etappide kaupa. Konkreetülesannete täitmine toimub nädalaliste mikrotsüklite kaupa. Tulenevalt ülesannetest, valitakse harjutused ja treeningumeetodid. Edasi tuleb lahendada küsimused koormuse suuruse ja selle jaotuvuse kohta mikrotsükli vältel. Arvesse tuleb võtta:

  • treeningetapi üldist suunitlust;

  • kas mikrotsükkel peab tagama koormuse tõusu või languse;

  • kas organismis on tendents kurnatusseisundile või algab mikrotsükkel kõrge töövõime tasemelt;

Osa vajalikust infost treeningu mõju kohta saadakse enesekontrolli andmetest (südame löögisagedus hommikul, kehakaal jm.), samuti lihtsate kehaliste testide abil. Mida suuremaks kasvavad koormused, seda enam tuleb mõelda täiendava informatsiooni hankimisele füsioloogiliste ja biokeemiliste uuringutega. Treenerile peab laekuma teave, kas põhikoormused olid treeniva toimega, kas taastumisdünaamika vastas planeeritule, kas olid välditud ülepingutust esilekutsuvad ja liigset kurnatusseisundit põhjustavad koormused ning kas kõik muutub ja areneb soovitavas suunas.

Treeningu strateegia peab moodustama ühtse terviku alates spordikooli astumisest kuni kõige kõrgema meisterlikkuse tasemeni. Strateegilise üldplaani koostamine nõuab vastust kolmele küsimusele:

  • milline peab olema meisterlikkuse tase, mis tagab tänasele algajale edu parimatel sportlasaastatel;

  • millised muutused selleks on vaja organismis esile kutsuda;

  • kui palju aega on vaja nende muutuste saavutamiseks, s. o. kui kaua vältab tee algajast meistrini.

Planeerides muutusi sportlase organismis, tuleb teada, kui suures ulatuses on nad treeninguga saavutatavad ja kuivõrd nad sõltuvad pärilikkusest - geneetilisest fondist. Vastavalt sellele tuleb osa strateegilisest plaanist lahendada sportliku valiku kaudu (igale noorele sobiv spordiala). Edasi tuleb vaagida, kuidas esile kutsuda vastavad muutused? Millal on selleks kõige soodsam aeg? Millises omavahelises vahekorras peavad nad kujunema? Milline on kõige otstarbekam dünaamika vajalike muutuste kujunemisel? Kuidas tagada kujunenud muutuste säilimine? Kuidas arvestada sportlase vanust kõigi nende küsimuste lahendamisel? Põhiskeemi peab siin andma treeningu strateegiline üldplaan paljuaastasele perioodile algajast meistrini. Seda plaani täpsustavad ja konkretiseerivad iga-aastased treeninguplaanid. Strateegiline üldplaan annab igale treeninguaastale omad ülesanded, mille täitmine eeldab treeninguaasta strateegia väljakujundamist. Treeninguaasta strateegia omakorda jaguneb treeninguperioodide ja -etappide strateegiaks, millest tulenevad ülesanded realiseeruvad mikrotsüklite ja treeningtundide planeerimise taktika kaudu.

Treening on pideva ümberväärtustamise tsükliline protsess. Iga uus tasand sportlikus töö- ja saavutusvõimes toob endaga kaasa seniste saavutuste, treeningukoormuste ning mõningal määral ka treeninguvahendite ja -meetodite väärtuse ümberhindamise. Põhilise ajaperioodi sellises ümberväärtustamises moodustab aeg võistlushooaegade vahel, seega kas terve või pool aastat. Välistingimustes toimuvatel ja aastaajast sõltuvatel aladel on üks hooaeg aastas paratamatu. Sisetingimustes toimuvatel aladel on valikuvõimalus: võistlusi võib grupeerida kas ainult talve- või nii talve- kui ka suvehooajale. Enamikul juhtudel siiski loobutakse kahest hooajast, põhihooaega aga venitatakse septembrist kuni maini.

Nende küsimuste vaagimisel tuleb silmas pidada, et eksisteerivad objektiivsed seaduspärasused, mis määravad töö- ja saavutusvõime dünaamika.

Mida noorem on sportlane ja madalam ta ettevalmistuse tase, seda enam kulub tal aega vajalike võimete saavutamiseks. Vastavalt peab tal pikenema ettevalmistusperiood ja lühenema võistlusperiood.

Treeningukoormuse jaotamisel on kasutusele võetud mitu põhimõtet. Kõige üldisemaks ja kõige põhilisemaks treeningu nõudeks treeningu korraldamisel on koormuse mahu tõstmine ettevalmistusperioodi esimesel poolel, millele järgneb koormuse intensiivsuse suurendamine (koos mahu mõningase langusega) ettevalmistusperioodi teisel poolel ja ka võistlusperioodil kuni esimeste vastutusrikaste võistlusteni.

Alljärgnevalt on toodud kaks joonist, mis annavad ettekujutuse, kuidas võiksid muutuda treeningaasta vältel mitmed treeningu komponendid ja mismoodi saavutatakse tippvorm võistlusperioodil.

Treeningu maht ja intensiivsus (% maksimumist) eriliigiliste vahendite kaupa treeningu makrotsükli. ÜKE – üldkehaline ettevalmistus, EKE – erialane kehaline ettevalmistus.


Üldlevinud on seisukoht, et ettevalmistav periood algab põhirõhuga üldisele kehalisele ettevalmistusele. Erialaste harjutuste (erialane kehaline ettevalmistus, tehnika- ja taktika harjutused) osakaal hakkab ulatuslikult suurenema ettevalmistusperioodi teisel etapil.

Baas-ettevalmistuse staadium. Noorsportlase tee algajast meistrini läbib mitmeid etappe. Alustada tuleb baas-ettevalmistusest. Põhieesmärgiks on tagada tulevase sportlase harmooniline arenemine, tõsta organismi funktsionaalsete võimaluste taset, luua rikkalik fond mitmesuguseid liigutusvilumusi. Nende ülesannete täitmisel kujunevad eeldused spordimeisterlikkuse saavutamiseks.

Tõeline sportlik edu vajab tugevate ja sügavale ulatuvate «juurte» kasvatamist. Kui baas-ettevalmistus seda ei taga, kui juba esimeste õnnestumiste korral arvatakse, et on aeg baas-ettevalmistuselt üle minna spetsialiseeritud erialatreeningule, siis kaugele sportlane ei jõua. Baas-ettevalmistuse kestuse määrab mitte esimene sportlik õnnestumine, vaid baas-ettevalmistuse ees seisvate ülesannete täitmine, mille üle saab otsust langetada noorsportlase organismi kompleksse uurimise põhjal. Viimane peab andma detailse vastuse, kas organismis on loodud eeldused saavutamaks edasise erialase treeninguga tippsportlasele vajalikud oskused ja võimed.

Sellel etapil ei tohiks rutata sportlike huvide kitsendamisega, orienteerides last ühele alale. Mõistlikum on anda algajale sportlasele võimalus proovida oma võimeid mitmesugustes harjutustes, et täpsustada kalduvusi ühele või teisele alale. Etapi optimaalseks kestuseks loetakse 2 aastat.

Esialgse sportliku spetsialiseerumise staadiumis algab ettevalmistus ühel kindlal spordialal. Põhiülesanneteks on erialase kehalise s.o. spordiala suhtes vajaliku ettevalmistuse liitmine üldisele koos valitud spordiala põhiliste tehnikaelementide omandamisega. Kuid põhinõudeks jääb ikkagi treeninguprotsessi baseerumine üldkehalisel ettevalmistusel, mistõttu kasutatavate treeningharjutuste ja -vahendite hulk peab olema suur ning mitte piirduma erialase suunitlusega. Liialdused kitsalt spetsialiseeritud harjutustega viivad võistlustulemuste kasvu enneaegsele peatumisele järgnevatel treeninguaastatel.

Esialgse sportliku spetsialiseerumise staadiumi algusest kuni esimese võistluseni peaks jääma 1-3 aastat treeningut. Esialgsele sportliku spetsialiseerumise staadiumile on omane treeningu aastamahu suurenemine ja paralleelselt sellega saavutusvõime tõus.

Süvendatud erialatreeningu staadiumile on omane treeninguprotsessi spetsiifiliste seaduspärasuste realiseerumine. Üldreeglina algab see etapp vanemas koolieas ja lõpeb juunioride võistlusklassi vanuses. Seega on tegemist perioodiga, kus ealine arenemine lõpeb ja kujuneb kehalise küpsuse tase. Need on aastad, mis teevad noorsportlasest tippmehe, samuti need, millal tippmees lõikab eelneva ettevalmistuse vilja. Eesmärgiks on kujundada kehalises töövõimes välja just valitud spordiala spetsiifikale vastavad iseärasused. Sellest etapist alates ei saa enam loota, et arendades võrdselt kõiki võimeid ja funktsioone, kujuneb tippsportlane.

Kõrgete saavutuste staadium peab ajaliselt ühtima sportlikuks eduks soodsaima vanusega valitud alal. Kogu treeninguprotsessi eesmärgiks on kindlustada tingimused võimete viimiseks maksimumi ja nende realiseerumiseks tähtsaimatel suurvõistlustel. Siit tulenevad kaks nõuet. Esiteks tuleb käsutada treeninguvahendeid, ms kindlustavad kohanemise spordiala koormustega. Individuaalselt võimalikule maksimumile viiakse nii treeningu maht kui ka intensiivsus, suure sagedusega käsutatakse kõrgeid treeningukoormusi. Seejuures saab eriti tähtsaks enesekontroll ja täiendav testimine, et vältida ülemäärast pingutust, ületreeningut. Kuid ei tohi unustada, et tõsise pingutuseta ja piiriliste koormusteta pole võimalik tippu tõusta.

 

  Tagasi