Tagasi

 
 

KEHALISE TREENINGU TERVISTAVAD EFEKTID.

Tamara Janson
TÜ KK Tervisekasvatuse lektoraat

Indiviidi tervist tuleb käsitleda väliskeskkonna muutuste ja ontogeneesi dünaamika vastastikuses seoses. Tervise omaduseks on taluda organismisiseseid ja – väliseid koormusi. Praktiliselt tähendab see tugevaid ja hästifunktsioneerivaid elundeid, nende  head omavahelist koostööd ning sobivust, aga ka inimese füsioloogilist, psüühilist ja sotsiaalset võimet säilitada oma sisemine ja väline tasakaal sisemiste ja väliskeskkonnast lähtuvate koormustegurite mõju all. Haigustele on iseloomulik elundite nõrgenemine või ebasoodus sisemine või väline muutumine ning nende talitluse kujunemine ülesannetele mittevastavaks. Tervist üldiselt defineeritakse kui omaduste kompleksi, mis soodustavad indiviidi ja liigi elu säilimist ja selle põhifunktsioonide täitmist ning põhieesmärkide saavutamist (Vuori, 1998).

Tervis ei tähenda mitte ainult haiguse puudumist, vaid organismi resistentsust (vastupanuvõimet) patogeensetele faktorile. Organismi vastupanuvõime sõltub omakorda spetsiifilise homeostaatilise regulatsiooni tõhususest ja üldadaptatsiooni mehhanismist.

Spetsiifilise homeostaatilise regulatsiooni kaudu hoitakse ära või kompenseeritakse nihked organismi sisekeskkonna nendes parameetrites, millest sõltub ensüümide aktiivsus.

 Üldise adaptatsiooni mehhanism kindlustab organismi energiavarude ja valguressurside   mobiliseerimise ning organismi kaitsejõudude (immunoreaktioonid jm.) aktiveerimise.

Põhimõtteliselt on tervist võimalik tugevdada nii spetsiifilist homeostaatilist regulatsiooni kui ka üldise adaptatsiooni mehhanismi täiustades. Üsna raske aga on ette näha, milline spetsiifiline homeostaatiline mehhanism on erinevatele inimestele vajalik erinevates elustaadiumides. Seega on kindlam üritada tervist tugevdada üldadaptatsiooni mehhanismi võimsust arendades. Pealegi sõltub spetsiifilise homeostaatilise regulatsiooni efektiivsus üldise adaptatsiooni mehhanismi poolt loodud taustast.

Tervisele negatiivselt mõjuvaid tegureid on palju. On vaid üks otsustav tegur, mis tugevdab tervist – optimaalne kehaline tegevus. Positiivset mõju võivad avaldada ka külma ja kõrgusega kohanemine (Gazenko & Meerson, 1986) ja veel mõned üksikud tegurid. Neil juhtudel pole aga mõju nii ulatuslik kui kehalise tegevuse puhul, kuna adaptiivsuse tõus on rohkem seotud spetsiifilise homeostaatilise mehhanismiga ja vähem üldadaptatsiooni mehhanismiga. Ükski ravim ega aine ei tõsta tegelikult adaptiivsust. Toitumistegurid võivad olla tähtsad negatiivsete tegurite mõju vähendamisel või vältimisel, kuid adaptiivsust nad ei suurenda.

 

Kehalise treeningu mõju üldadaptatsiooni mehhanismile

            Kehaline treening tekitab organismis rohkeid muudatusi: muutusi keha ehituses, organite suuruses, südameveresoonkonna ja hingamisaparaadi funktsionaalsetes võimetes, metaboolsetes ressurssides, rakustruktuurides, ainevahetusprotsessides, samuti ka autoregulatoorsetes, humoraalsetes, molekulaar-, hormonaal- ja närvimehhanismides. Nende hulgas on muudatused, mille mõju ei piirdu ainult kehalise võimekuse kasvuga. Need muudatused moodustavad tausta üldise adaptatsiooni mehhanismi võimaluste suurenemiseks. Seetõttu on nad olulised patogeensetele faktoritele resistentsuse moodustamiseks.

Närviregulatsiooni ja kesknärvisüsteemi funktsioonide täiustumine. Kehalisele treeningule on iseloomulik uue koordinatsioonimehhanismi väljaarenemine. Peale paranenud motoorse koordinatsiooni võib treenitud organismis näha vegetatiivfunktsiooni täiuslikumat regulatsiooni järgmiste ilmingute põhjal:

  1. muutus vegetatiivse närvisüsteemi tasakaalus,
  2. kohanemisprotsesside kiirenemine ja regulatoorsete mõjude labiliseerumine,
  3. täpsem kooskõla tegevuse ja vegetatiivfunktsioonide vahel,
  4. suurenenud tundlikkus regulatoorsetele mõjudele.

Eeldatakse, et kehaline tegevus soodustab vaimset talitlust. Siin tuleb silmas pidada retikulaarformatsiooni aktivatsiooni efekti. See avaldub kesknärvisüsteemi erutuvuse ja labiilsuse suurenemises. Kehaline tegevus kutsub selle esile närviimpulsatsiooni abil, mis saab alguse lihastes, kõõlustes ja liigessidemetes olevatest proprioretseptoritest ning jõuab retikulaarformatsioonile.

Treeningu mõju kesknärvisüsteemile väljendub vaimse tervise stabiliseerimises või paranemises. Kehalise treeningu mõjul ilmneb närvilisuse kahanemine, depressiooniseisundite vähenemine, psühhosotsiaalse stressi avalduste vähenemine ning positiivne mõju emotsionaalsele tasakaalule (Biddle, 1992). 56000 katsealuse vaatlemine on viinud järeldusele, et kehalise aktiivsuse tase on võrdelises seoses hea vaimse tervisega: hea tuju, üldine heaolutunne, suhteliselt harvad närvilisuse ja masenduse ilmingud (Stephens 1988).

Hormonaalregulatsiooni täiustamine. Treeningu tüüpiliseks tulemuseks on hormonaalreaktsioonide vähenemine submaksimaalsete pingutuste sooritamisel. Seevastu ilmnevad hästitreenitud sportlastel äärmuslike pingutuste teostamisel väga ulatuslikud muutused vere hormonaaltasemetes. Võimaluse hormoonide rohkeks eritamiseks verre kindlustavad mõningate näärmete (neerupealsed) suurenemine kui ka muutused näärmete rakustruktuurides.

Treeningu mõjul muutub kudede tundlikkus hormoonide mõju suhtes. Seda põhjustab muutus rakkude hormooniretseptorite hulgas, samuti ka protsesside ahelas, mille käivitab hormooni ühinemine retseptorvalguga. Treening mõjutab ka hormoonide metabolismi, mis suurendab hormonaalregulatsiooni labiilsust.

Energiavarude suurenemine. Kehaline treening suurendab glükogeenivarusid skeletilihastes, maksas ja südamelihases. Mõnede, kuid mitte kõigi uuringute tulemused näitavad fosfokreatiini sisalduse suurenemist skeletilihastes. Energiavaru juurdekasvuga koos kujuneb ensümaatiline adaptatsioon, mis soodustab nende mobiliseeritavust ja teeb taastamise kiiremaks.

Hapnikutranspordi võimaluste suurenemine. Treeningust põhjustatud südame mõõdukas hüpertroofia seostub mitmete muutustega, mis teevad südame funktsionaalselt tugevamaks. Südamelihases ilmneb rohkem kapillaarsooni ja südamelihase kiudude ristläbilõike pindala on suurenenud, müokardi kokkutõmbevõime on kõrgenenud. Ka südameõõned on suurenenud. Seoses sellega jääb puhkeseisundis pärast igat süstolit südamesse rohkem jääkverd, kui treenimatuil. Pingutussituatsioonis aga kasutatakse see peaaegu täielikult ära löögimahu suurendamiseks. Oluline on, et lisaks suurenenud kapillaarsusele ilmneb vastupidavusele treenitud loomadel koronaarsoonte suurenenud kogumaht. Moodustunud on koronaarsooni ühendavad kollateraalid. Need muutused loovad vastupidavustreeningu tulemusena aluse võimsamale ja täiuslikumale südametalitlusele. Adaptatsioon vastupidavustreeningule kindlustab suurema löögimahu mis tahes pingutuse sooritamisel. Suurem on ka maksimaalne löögimaht. Kuna submaksimaalse pingutuse korral on südame löögisagedus treenitud inimestel madalam, siis vajalik vereringe intensiivsus saavutatakse vähemate, kuid tugevamate südame kokkutõmmetega kui treenimata inimestel. Äärmuslike pingutuste puhul on südame löögisageduse tõus treenitud ja treenimata inimestel peaaegu sama, kuid suurem maksimaalne löögimaht kindlustab 1,5-2 korda suurema maksimaalse südame minutimahu vastupidavussportlastel kui istuva eluviisiga inimestel.

Hapnikutranspordi süsteemile toob kasu ka kopsu alveoolide ja skeletilihaste tihenenud kapillarisatsioon, õhu parem uuenemine kopsualveoolides ja ka hingamislihaste treenitus. Oluline on veel vere ja hemoglobiini üldhulga suurenemine. Nende muutuste ühine väljendus on maksimaalne hapnikutarbimine. Maksimaalse hapnikutarbimise tase on vastupidavussportlastel kaks korda suurem kui istuva eluviisiga inimestel.

Oksüdatsiooniprotsesside täiustumine. Treeningu mõju oksüdatsiooniprotsessidele avaldub kudede suurenenud oksüdatsioonivõime ning oksüdatiivprotsesside paremas regulatsioonis. Vastupidavustreeningu tulemusena suureneb ensüümide aktiivsus, mis katalüüsivad võtmereaktsioone Krebsi tsüklis ja oksüdatsiooniahelas. Oksüdatsiooniensüümide suurenenud aktiivsus omakorda on seotud mitokondrite biogeneesi stimulatsiooniga. Vastupidavustreeningu tüüpiline tulemus on mitokondrite suurenenud arv ja kogumaht aktiivsetes lihastes.

Need muutused ei teki südamelihases. Nähtavasti on müokardi rakkude oksüdatsioonipotentsiaal ka ilma treeninguta küllalt kõrge. Lihastegevusel peegeldab suurenenud oksüdatsioonipotentsiaali kõrgenenud anaeroobne lävi. See tähendab, et intensiivsemaid kehalisi harjutusi on võimalik sooritada ilma laktaadi akumulatsioonita. Viimane aga on töövõimet langetav tegur.

Laktaadi kontsentratsiooni tõus veres pidurdab rasvavarude kasutamist, mille aluseks on rasvarakkudes ladestunud triglütseriidie lagunemine (lipolüüs). Treenitud organismis on võimalik suurendada lipolüüsi ja rasvhapete oksüdatsiooni vaatamata laktaadi akumulatsioonile. Intensiivne oksüdatsioon toob kaasa kahjustava vabaradikaalse oksüdatsiooni võimaluse. Vastupidavustreeningu tulemusena muutub kehaliste harjutuste sooritamise ajal vabaradikaalse oksüdatsiooni aktivatsioon väiksemaks. Tõenäoliselt on treenituil ka muudes stressisituatsioonides vabaradikaalse oksüdatsiooni võimalus väiksem, sest vabaradikaalset oksüdatsiooni pidurdavate antioksüdatiivsetes süsteemides osalevate ensüümide aktiivsus on kõrgenenud.

Suurenenud metaboolne ja funktsionaalne ökonoomsus. 1956.aastal defineeris H. Mellerovicz suurenenud ökonoomsuse printsiibi treeningu olulise tulemusena. Kehaliste funktsioonide ja ainevahetuse suurenenud ökonoomsuse ilmingud treenitud organismis on:

  • alanenud funktsionaalne aktiivsus puhkeseisundis (näiteks treeningu bradükardia - südame alanenud löögisagedus) koos suurenenud võimalustega funktsioone intensiivistada ning seega suurenenud funktsionaalne reserv;
  • mõõdukad funktsionaalsed reaktsioonid submaksimaalsel pingutusel ja kiirenenud taastumine pärast neid;
  • suurenenud mehaaniline kasutegur harjutuse sooritamisel, mis põhineb
    a) liigutuste paremal koordinatsioonil,
    b) oksüdatsiooni täiustunud regulatsioonil ja
    c) kõige ökonoomsemate metaboolsete teede kasutamisel,
  • ratsionaalsemad kohanemismuutused (näiteks südame funktsioon intensiivistub rohkem löögimahu kui löögisageduse arvel)

Vastavalt Raab'i teooriale (Raab, 1970) määrab tasakaal vegetatiivses närvisüsteemis funktsionaalse aktiivsuse ja energiakulu vahekorra südamelihases nii puhke- kui stressiseisundis. W. Raab eeldas, et parasümpaatiliste närvimõjude suurenemine aitab vastupidavusele treenitud organismis ära hoida sümpaatiliste närvimõjude ja adrenergiliste mõjude tugevat ülekaalu. Isegi suure funktsionaalse aktiivsuse korral põhjustab sümpaato-adrenergiliste mõjude ülekaal liialdatud hapnikutarbimise. Seetõttu kahaneb südame kontraktsioonide mehaaniline kasutegur, tekib vaba hapniku ebaühtlane jaotumine südamelihase kapillaaride vahel. Tulemuseks on konkurents hapniku pärast müokardi rakkude vahel. Nendes rakkudes aga, mis ei saa küllaldaselt hapnikku, tekivad nekrootilised muutused. See võimalus on reaalne liikumisvaeguse käes kannatavatel inimestel, eriti kui koronaarsoontes on ulatuslikud sklerootilised muutused. Kuigi see teooria pole laialdaselt omaks võetud, ei saa kahelda, et südamelihase ökonoomsem funktsioon avab võimaluse halbadest tagajärgedest hoidumiseks. Suurenenud ökonoomsus tähendab ka seda, et on olemas reserv funktsionaalse aktiivsuse edasiseks tõusuks ning stabiilseks funktsioneerimiseks pikema aja jooksul.

Suurenenud funktsionaalne stabiilsus. Pikaajalise kehalise pingutuse korral hakkab südameveresoonte ja hingamissüsteemi funktsioon muutuma - kõige ratsionaalsem kohanemisvariant asendub vähem ratsionaalsega. Ilmneb, et kopsuventilatsioon tõuseb ilma samaaegse alveolaarventilatsiooni suurenemiseta ("surnud ruum" kasvab). Südame löögisagedus kasvab edasiselt, kuid südame löögimaht ja vererõhk hakkavad kahanema võrreldes senise töötasemega; südame minutimaht säilub vaevu ühtlasel tasemel. B. Ekblomi (1970) uuring näitas, et  5-kuune vastupidavustreening vähendas oluliselt mainitud muudatusi. Need andmed on kõrvutatavad eksponentsiaalse sõltuvusega töö kestuse ja hapnikutarbimise taseme vahel, mida on võimalik säilitada pikaajalise pingutuse jooksul. Vastupidavusele treenitud inimesed suudavad aga ka kauakestvate kehaliste harjutuste lõpul hoida hapniku tarbimist suhtes indiviidi maksimumiga kõrgemal tasemel kui treenimatud. Nähtavasti määrab südameveresoonkonna funktsionaalse võime nii kõrgeim võimalik hapnikutranspordi tase aktiivsetesse kudedesse kui ka võimalused säilitada vajalikku hapnikutranspordi taset. Selles suhtes on sobiv võtta kasutusele termin ""unktsionaalne stabiilsus", et üldistatult defineerida organismi võimet säilitada vajalikke funktsionaalseid tasemeid võimalikult pikema aja jooksul, tagada hea töövõime ja hoiduda häiretest organismi sisekeskkonna näitajates (Viru & Matsin 1988). Funktsionaalse stabiilsuse otsustav roll mis tahes stressoritele kohanemises ei vaja tõestust.

Funktsionaalset stabiilsust on tarvis mitte ainult hapniku transpordiks, vaid kõigi süsteemide aktiivseks tööks pikaajalise kehalise pingutuse või muude kestvate stressormõjude puhul. Vastupidavusfunktsioonide uuringud kestva koormuse puhul näitavad, et muutuda võib ka hormonaalregulatsioon, põhjustades häireid raku funktsioonides.

Rakumembraanide ioonpumpade arvu suurenemine. Katsed rottidega (Kjeldsen jt. 1986) ning biopsiauuringud inimestel (Klitgaard & Clausen 1989) näitavad, et kehaline treening suurendab radioaktiivse ouabaini sidumist. See näitab, et treening põhjustab Na, K-pumpade suuremat paiknemistihedust lihaskiudude membraanil. Suurem pumpade arv kindlustab paremad võimalused koesisese ioonikoosseisu taastamiseks pärast igat tegevustsüklit ja loob seega soodsad tingimused rakkude talitluses. Energeetiliselt kindlustab nende pumpade funktsiooni ensüüm Na, K-ATPaas. Rottidel on leitud, et kestva treeningu tulemusena väheneb Na, K-ATPaasi aktiivsus skeleti- ja südamelihases. Selle tõttu akumuleeruvad naatrium ja vesi rakkudes (Kõrge jt. 1974). Treenitud rottidel aga säilis selle ensüümi aktiivsus samal tasemel isegi 18-24-tunnise ujumise korral. Nähtavasti tõstab treening Na, K-pumba funktsionaalset stabiilsust.

Immuunaktiivsus. Kehaline treening avaldab mitmepalgelist mõju immuunaktiivsusele. Treeningu efekti immuunaktiivsusele on vaid kaudses seoses kehalise võimekuse tõusuga. Seevastu aga efektiivsemad immuunprotsessid on kahtlemata vajalikud kõrgendatud resistentsuse tekkeks patogeensetele mõjudele. On tulemusi, mis näitavad, et süstemaatiline kehaline aktiivsus võib põhjustada muutusi, mis kindlustavad immuunregulatsioonile suurenenud efektiivsuse. Kõrgklassiga jalgratturitel on immuunsüsteemis sedastatud muutusi, mis loovad suurema vastupanuvõime nakkushaigustele. Andmed näitavad, et maratonijooksjatel tekivad vastavad muutused mõõduka treeningu perioodil (Tomasi jt. 1982). Vastupidiselt ilmneb oluline langus immuunaktiivsuses põhjustatuna kurnavatest treening- ja võistlusreziimidest (Lötzerich & Uhlenbruk 1991). Sagedamini esineb negatiivseid muutusi immuunsüsteemis menstruatsioonihäiretega naissportlastel ja siis kui sportlasel ilmnevad südamelihase ülepingutuse tunnused. Laialdane uuring (350 katsealust) võimaldas kõrge kvalifikatsiooniga sportlastel eristada neli immuunsüsteemi seisundit ühe treeningaasta jooksul: aktivatsioon, kompensatsioon, dekompensatsioon ja taastumine (Pershin jt. 1988).

Kuigi populatsiooni-uuringutes on treenitud inimestel täheldatud väiksemat haigestuvust (Blair 1989; Eckert & Montoye, 1986), on suurenenud vastuvõtlikkus nakkustele sage nähtus silmapaistvate sportlaste juures, eriti saavutuste kõrgperioodil (Lötzerich & Uhlenbruck, 1991). Suurenenud vastuvõtlikkus on kahtlemata seotud immuunaktiivsuse pärssumisega. Kuid, nagu eelpool märgitud, järgneb sportlastel pärssumisele normaalse immuunaktiivsuse taastumine puhkeperioodidel.

Treeningu mõju immuunsüsteemile võib tähtsust omada kehalise aktiivsuse ja vähihaiguste vahekorra määratlemisel. Treeningust põhjustatud muutused naturaalsete killer-rakkude arvus ja nende aktiivsuse kasv võib olla võtmeelemendiks, mis vähendab kasvajate tekke võimalusi treenitud organismis. On olemas tõendeid, et kehaline aktiivsus võib kaitsta mõnede neoplasma vormide vastu (Frisch jt. 1989, Kohl jt. 1988; Shephard 1990).

Kehaline aktiivsus suurendab nii mutageensete vabade radikaalide prodiktsiooni kui ensüümide aktiivsust, mis mutageene lõhustavad (Jenkins, 1988). Lõpptulemus võib olla positiivne (Shephard, 1990).

 

Treening ja adaptiivsus

Treeningust tekitatud muutus, mis parandab üldise adaptatsiooni mehhanismi funktsioneerimist, peab avalduma organismi kõrgenenud adaptiivsusena. Probleem on siiski osutunud keerulisemaks.

Eeldatakse, et treeningu mõjud põhinevad adaptiivsel valgusünteesil, mis tuleneb spetsiifiliste induktorite mõjust raku geneetilisele aparaadile ja seekaudu valgusünteesi mehhanismile (Booth & Thomason, 1991). Seega võimaldab sünteesitud valgumolekulide suurem hulk asendada füsioloogiliselt kurnatud valgustruktuurid uutega, suurendada kõige aktiivsemate rakustruktuuride suurust aktiivsemates organites ja suurendada ensüümimolekulide hulka, mis katalüüsivad kõige aktiivsemaid metaboolseid prtsese harjutuse sooritamise ajal. Siiski jääb lahtiseks, kas valgusünteesi süstemaatiline ja sage ühesuunaline stimulatsioon viib adaptiivse valgusünteesi mehhanismi arenemisele või koguni kurnatusele. Teisisõnu on probleem selles, kas treening vähendab või suurendab võimalusi valgusünteesiks, mida on vaja kasutada nii muudel eesmärkidel kui ka kehaliste pingutustega kohanemiseks.

Treenitud rotid leiti olevat vastupidavamad hüpoksia, kiirituse, kõrge või madala temperatuuri ja mitmete mürkide mõjule. Siiski oli forsseeritud treeningu puhul katseloomade vastupanuvõime madalam kui treenimata kontroll-loomadel (Zhimkin, 1968).

Ülalmainitud faktid immuunaktiivsuse pärssumisest ja vastuvõtlikkuse suurenemisest viirustele tippsaavutustele lähenevatel sportlastel viivad mõttele, et sportlased ammendavad oma adaptatsioonivõime saavutamaks paremaid sportlikke tulemusi. Need on siiski mööduvad muutused. Pärast võistlushooaega on vajalik puhkeperiood adaptiivsuse taastamiseks. Vastasel juhul oleks võimatu säilitada head treenituse taset järgmiseks hoojaks valmistudes.

Kui vaadelda endiste sportlaste haigestuvust, kerkib esile tõsine probleem: organismi adaptiivsust ei määra mitte ainult sportlik treening, vaid ka elustiil koormustega treeningust loobumise järgselt. Olulist mõju võivad avaldada muutused kehalise tegevuse reziimis. Treeningu lakkamine (detreening) tähendab mitte ainult vähenemist kehalistes võimetes, vaid ka adaptiivseid muutusi organismis. Näiteks võrreldes aktiivsete sportlastega ilmnes endistel sportlastel suurenenud lipolüüsi põhitase ja vähenenud tundlikkus insuliini lipogeensele mõjule. Need tulemused osutavad detreeningu perioodil tekkivatele muutustele, mis on olulised rasvkoe kasvu ärahoidmiseks pärast kehalise aktiivsuse muutusest tingitud energiakulu langust (Viru jt. 1992).

 

Treeningu antisklerootiline efekt

Mitmed uuringud on näidanud, et kehaline treening tekitab muutusi vere lipoproteiidide sisalduses, mida loetakse oluliseks ateroskleroosi arengu pidurdamiseks ja isheemilistest südamehaigustest hoidumiseks. Vastavad muutused on kolesterooli üldhulga ja LDL-kolesterooli, põhiliselt LDL-kolesterooli vähenemine ning HDL-kolesterooli taseme tõus).

Veres on kolesterool seotud kõrgtihedusega (HDL) või madala tihedusega (LDL) lipoproteiididega. HDL soodustab kolesterooli transporti maksa, kus see laguneb, LDL aga kinnistab kolesterooli sklerootiliste muutuste tekkepaikadesse veresoonte seinas

Aluseks on muutused ensüümide aktiivsuses. Lõpptulemusena ilmneb kolesterooli intensiivistatud lagundamine vastupidavusele treenitud organismi maksas.

Kahtlemata on need muutused seotud kehalise aktiivsuse kaitsva mõjuga südamehaiguste vastu (Blair & Oberman, 1987, Leon & Blackbournm 1977, Stephard, 1981). Muutused vere lipoproteiini sisalduses võivad olla tähtsad ka treeningust tingitud vererõhu muutustes (Tipton, 1991). Need muutused on olulised üldadaptatsiooni mehhanismi efektiivsuse säilitamiseks vananemisel ja neid saab lugeda treeningu metaboolseks antisklerootiliseks efektiks.

Kestva koormuse ajal suureneb kaltsitoniini aktiivsus ja sellega kaasnevalt väheneb kaltsiumi tase vereplasmas (Drzevetskaja & Limanski, 1978). Edasised uuringud peavad selgitama, kas need muutused puudutavad ka treeningu metaboolset antisklerootilist efekti. Kehaline treening on igal juhul vajalik osteoporooso profülaktikas. Intensiivne kehaline treening võib suurendada luude mineraalitihedust kuni 45% võrreldes treenimata 40 - 60-aastaste inimeste keskmisega (Suominen, 1991).

Treeningu mehaaniline antisklerootiline efekt on seotud kudede kaitsmisega sklerootiliste muutuste eest nende aktiivsuse tõttu. Lihas-, kõõlus- ja sidekoe kaitstus sklerootiliste muutuste eest kajastub kehaliselt aktiivsete vanemate meeste ja naiste suuremas painduvuses võrreldes inaktiivsetega. Kui harjutused on seotud kehaasendi muutusega või kiirendustega erinevates suundades, vajab normaalne verevarustus keha mitmetes osades kiireid muutusi perifeersete veresoonte toonuses. Seega treenivad võimlemisharjutused ka veresooni, avaldades mehaanilist antisklerootilist mõju.

 

Treeningmõjude spetsiifiline iseloom

Treeningu mõjud lihaskiud struktuurile ja ainevahetusele sõltuvad suuresti kasutatud harjutustest. Sama ilmneb vastupidavus-, kiirus- ja jõutreeningu mõjus südameveresoonte süsteemile, maksimaalsele hapniku tarbimisele või vere lipoproteiinide sisaldusele. Üldine tulemus on, et kõige positiivsemaid muudatusi aeroobses töövõime, südame-veresoonte süsteemi talitluses ja vere lipoproteiini sisalduses tekitab vastupidavustreening. Vaid dünaamilisemad jõuharjutused (näit. jõutreening ringmeetodil), kus kergeid või mõõdukaid koormusi paljukordselt korratakse lühikeste puhkepausidega, võivad toimida sarnaselt vastupidavustreeninguga.

Vastupidavusharjutust peetaksegi kõige tähtsamaks ja kõige soovitatumaks vahendiks tugevdamisel (Am Coll Sport Med 1978, Cooper, 1968, Shepro & Knuttgen, 1976).

Võimlemisharjutused on asendamatud mehaanilise antiskleroosi efekti mõttes. Kui propriotseptiivseid mõjutusi ajutüve retikulaarformatsioonile lugeda ajutalitluse ja mõttetegevuse toetav-stimuleeriva toime aluseks, oleneb tulemus lihaskontraktsiooni jõust. Võimlemisharjutuste puhul on see tugevam kui vastupidavuste puhul. Tugevat mõju avaldavad ka kiirus- ja jõuharjutused. Siiski on kiirus- ja jõuharjutuste kestvus retikulaarformatsiooni stimuleerimiseks üpris lühike.

Mis puutub vähendatud aja psüühilise tasakaalustatuse saavutamisse, siis omab aeroobne treening kõige tugevamat mõju (Biddle, 1992). Depressiooni vähendab aga treenimine nii aeroobsete kui anaeroobsete harjutustega.

Nii jõu- kui ka võimlemisharjutused on tähtsal kohal lihasnõrkuse ärahoidmiseks, mis omakorda tekitab liigeseid fikseeriva "lihaskorseti" nõrgenemist vanematel inimestel. Pole kahtlust, et vanemas eas annab piisav lihastegevus vanurile sõltumatuse igapäevastes toimetustes ja kokkuvõttes parandab inimese elu kvaliteeti (Oja, 1991).

Aeroobne tants või aeroobne rütmivõimlemine on katse kombineerida vastupidavus- ja võimlemisharjutuste positiivset mõju. Maksimaalse hapniku tarbimise suurenemine (Jürimäe jt. 1985, Willford jt. 1989) ja HDL-kolesteroolitaseme tõus (Jürimäe jt., 1985, Jürimäe jt. 1989) annavad tunnistust paranenud aeroobsest töövõimest koos metaboolse antisklerootilise efektiga. Painduvuse arenemine või säilitamine näitab, et mainitud harjutuste liigid omavad ka mehaanilist antosklerootilist efekti.

Longituuduuringute tulemused rõhutavad treeningu intensiivsuse ning aeroobse tantsu või rütmivõimlemise nonstop iseloomu tähtsust. Maksimaalse hapniku tarbimise paranemine saavutati, kui harjutuse intensiivsus viis südame löögisageduse treeningu ajal 165-175 löögini minutis. Kui aga harjutuse intensiivsus oli suurem (keskmine südame löögisagedus 180 või üle selle), siis ka anaeroobsete harjutuste kasutamisega ei leitud maksimaalse hapnikutarbimise tõusu. HDL kolesterooli taseme tõus täheldati ainult juhtudel, kus treeningu ajal südame löögisagedus oli 140-150 (Jürimäe jt. 1989). Kui võimlemisharjutused olid samad, mis non-stop rütmivõimlemises, aga sooritatud puhkepausidega, ei paranenud maksimaalne hapniku tarbimine ega tekkinud antisklerootilisi muutusi vere lipoproteiinide sisalduses.

8-nädalane pidev jooksutreening suurendas VO2max-I kui südame löögisagedus oli harjutuse sooritamise ajal 165-175 lööki minutis (Jürimäe jt., 1985).

 

Kokkuvõte

Kehaline treening tekitab organismis sõltuvalt kasutatud harjutustest muutusi, mis suurendavad üldise adaptatsiooni mehhanismi võimalusi. Suurenenud adaptiivsus on treeningu puhul tervise tugevdamise alus. Kuna aga treening võib immuunaktiivsust eri suundades muuta, siis lõpptulemus oleneb suurel määral muutustest immuunsüsteemis.

Sportlastel tekitab kõrgtasemel treening teatavat riski vigastustele ja kahjustustele (Deuser, 1977). Samal ajal on muutused, mis suurendavad üldadaptatsiooni mehhanismi võimalusi, kõige suuremad just sportlastel. Seetõttu peaks tulemuseks olema üldine tervise tugevdamine. Seda aga võivad takistada vigastused, kahjustused, ülepingutuse nähud ja eelkõige liialdatud farmakonide kasutamine. Kui inimesed treenivad tervise tugevdamise eesmärgil, on samuti olemas väike risk tervise kahjustusteks, kuid see on mitu suurusjärku madalam kui tervisekahjustuste risk istuva eluviisiga inimestel tingituna liikumisvaegusest.

 

  Tagasi