pais.gif (38061 bytes)
Hammaste areng
ja suhulõikumine
Hamba-lõualuusüsteemi
anomaaliate profülaktika
Hambakaaries ja
selle ennetamine
Suuõõne
hügieen
Parodondi
haigused
Hamba
traumad
  
Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika Avaleht


Hamba-lõualuusüsteemi kudede ja organite struktuuri häired

See grupp sisaldab rea riskifaktoreid, millega hambaarst puutub kokku iga päev. Tema oskusest see või teine faktor õigeaegselt selgitada ja kõrvaldada sõltub paljugi hambumuse järgnev areng ja formeerumine.


1.    Huulekida anomaalia

Esineb 16%-l lastest, sagedamini ülahuulel. Vastsündinud lapse huulekida kinnitub hambutule alveolaarharjale, selle äärele. Alveolaarjätke kasvades ja ajutiste hammaste lõikudes kidade kinnituse tase muutub. Formeerunud piimahammaskonnaga lastel kinnitub huulekida 35 mm igemeäärest kaugemal ja on õhukese poolläbipaistva voldi kujuline, läheb suuesikus osaliselt üle huule sisepinnale ega takista viimase liikuvust.

Kõrvalekaldeid kida normaalsest arengust on sagedamini ülahuule piirkonnas. Need avalduvad nii kinnituse taseme muutumise kui ka pikkuse vähenemisena. Seepärast on otstarbekas eristada anomaalse ülahuulekida kolme erikuju.

Esimesel juhul on tal normaalne pikkus, kuid kinnitub igemepapillile väga lähedale (vahemaa 12 mm) või põimub sellesse. Sellist kida kuju on ligikaudu 65%-l lastest.

Teise vormi korral on alveolaarjätkele kinnitumise tase normaalne, kuid huule piirkonnas kinnitub huule vabale äärele lähemale. Võib olla lühem. Huule liikuvus on piiratud. Kui huult eemale tõmmata, kida pingutub ja muutub kolmnurgakujuliseks, mille jalam on huulepuna piiril. Selline kida vorm esineb ligikaudu 28%-l lastest.

Kolmanda vormi korral algab kida lai alus huule vabalt äärelt, kinnitub kogu pikkuses alveolaarjätkele ja siseneb keskmiste lõikehammaste vahele. Huule keskmine osa on sageli lühem, on häiritud huulte sulgus. Huult eemale tõmmates kida pingutub ja on näha igemeserva aneemia. Sageli on näha piirdunud parodontiit keskmiste lõikehammaste piirkonnas. Varajases lapseeas on selline kida sageli koos väljendunud ülemiste lõikehammaste eesmise asendiga. Selline kida kuju on ligikaudu 7%-l lastest.

Anomaalse ülahuulekida mõjul võib olla ülalõual tendents aktiivsemaks kasvuks ülahuule liikuvuse piiratuse tõttu ja tema funktsionaalse toime puudulikkusest ülalõuale.

Ülahuulekida korrigeerimise näidustused:

  • kolmanda vormi kida, sõltumata hambumuse vormist ja tühiku suurusest eeshammaste vahel,
  • anomaalne ülahuulekida koos lahi- või prognaatse hambumusega,
  • huule liikuvuse piiratus anomaalse kida tõttu,
  • kida madal kinnitus koos piiratud parodontiidiga keskmiste lõikehammaste piirkonnas,
  • huulte sulguse häire ülahuule alaarengu ja toonuse häire tõttu.

Operatiivse vahelesegamise ealised näidustused määratakse individuaalselt.


2.    Keelekida anomaalia

Keelekida anomaaliaid esineb ligikaudu 19%-l lastest, ligi pooltel neist on hambakaarte ja hambumuse formeerumise häireid ja pooltel kõnedefektid, sagedamini R-i hääldamise häire.

Keele osalise liikuvuse häire korral on lühikese keelekida tõttu sageli sügavat hambumust koos alumiste lõikehammaste kuhjumisega. Väljendunud on anomaaliad lühikese ja paksu keelekida korral. Sellistel lastel on keele keskmine osa kitsas ja lame, koonilise kujuga, keelt ette lükates on keele ots terav, lai ja massiivne kida fikseerub alveolaarjätkele. Keelepära on, vastupidi, massiivne, paksenenud, mis viitab selle piirkonna lihaste hüpertroofiale. Sellistel lastel kujuneb väljendunud prognaatne hambumus (ülemised eeshambad eespool alumistest) koos alumiste eeshammaste grupi kuhjumisega. Kui keelekida anomaalia on keele parafunktsiooni põhjustajaks ja keel on hammaste vahel, võib areneda lahi- või progeenne hambumus (alumised eeshambad eespool ülemisi).


Keelekida korrigeerimise näidustused:

  • imemisfunktsiooni häire vastsündinul, operatsioon tehakse sünnitusmajas;
  • väljendunud kõnedefekt keele liikumistakistuse tõttu korrigeeritakse võimalikult varakult;
  • R-i põristamine viieaastaselt;
  • alalõua alaareng (eesosa lamenemine, hammaste kuhjumine), formeerunud sügavhambumus ja prognaatne hambumus;
  • keele piiratud liikuvus.



Piimahammaste kulumise häired

Igal kolmandal piimahammaskonnaga lapsel on kulumishäireid.

Piimahammaste kulumine on füsioloogiline protsess, põhjuseks ühelt poolt kasvav funktsionaalne koormus seoses mälumisfunktsiooni aktiivsuse arenemisega, teiselt poolt ajutiste hammaste emaili struktuuri ja omaduste muutused, mis kutsuvad esile juurte resorptsiooni. Füsioloogilise kulumise esimesed tunnused tulevad ilmsiks kolmeaastase lapse lõikehammaste piirkonnas, 45-aastasel lapsel jõuab kulumine silmahammaste ja purihammaste piirkonda. Ajutiste hammaste kulumisega kindlustatakse alumise hambakaare sujuv libisemine ülemise hambakaare suhtes, luuakse optimaalsed tingimused täisväärtuslikuks mälumiseks ja õige hambumuse formeerumiseks.

Eristatakse piimahammaste peetunud, ebaühtlast ja patoloogilist kulumist.

Peetunud kulumine. Hammaste vahetumiseks ettevalmistavas perioodis piimahammaste kulumise tunnused puuduvad, silmahammaste ja purihammaste köbrud säilitavad tavalise suuruse ja kuju, ei ole kulunud pindu. Kulumise peetuse põhjuseks on tugeva ja jämedakoelise toidu vaegus lapse toiduratsioonis; mälumislihaste toonuse langus suuhingamise tõttu, kroonilised haigused, organismi konstitutsionaalsed iseärasused; karioossed hambad, millest on tingitud mälumisliigutuste säästev iseloom; alalõua vertikaalsete liigutuste ülekaal külgmiste jahvatavate liigutuste üle; jäävhammaste kaasasündinud puudumine.

Arsti taktikaks on valikuline hammaste lihvimine. Etapiviisilise lihvimisega saavutatakse ühtlane hulgikontakt ülemiste ja alumiste hammaste vahel alalõua erinevate asendite korral ülalõua suhtes. Õige lihvimise kriteeriumiks on alumise hambakaare vaba libisemine ülemise suhtes eesmises ja külgmistes asendites, säilitades ülemiste ja alumiste hammaste vahelise kontakti. Lihvitud hammaste emaili tuleb profülaktilisel eesmärgil töödelda mineraliseerivate ainetega.

Üksikhammaste, hambarühmade ja kogu hammaskonna lihvimine on hambumuse arengu eri faasidel ikka ja jälle hädavajalik.

Ortodondid kasutavad hammaste lihvimist hambumuse arengu suunamiseks. Näiteks kui jäävsilmahambal on ruumipuudus, siis saab ära kasutada teise piimapurihamba ja teise jääv eespurihamba eri suurusi. Lihvides teise piimapurihamba eesmisi pindu, suruvad jäävsilmahambad edasisel läbilõikumisel esimese piimapurihamba tahapoole ja paigutuvad õigesti (joonis 1). Seda moodust soovitatakse sagedamini kasutada. Loomulikult ei saa sel viisil kõrvaldada ulatuslikke väärarenguid. Soovitatakse ka lihvida piimasilmahammast, kui ei jätku ruumi külgmistele jäävatele lõikehammastele, ja ka piimapurihambaid, kui puuduvad teised jäävad eespurihambad. Kõik need meetmed on head, et valvata ja suunata hammaste vahetust.

joon1.gif (7495 bytes)

Joonis 1. Piimahammaste lihvimine: a) külgmiste jäävate lõikehammaste vähese ruumipuuduse korral võib lihvida piimakaniine, b) jäävate silmahammaste vähese ruumipuuduse korral võib lihvida teiste piimapurihammaste eesmiseid pindu.

Sundhambumuse (progeenia, risthambumus jt.) ravi õnnestub vaid erandjuhtudel hammaste lõikeservade või mälumispinna köprude lihvimiseta (joonis 2). Sellistel juhtudel on häiritud alalõua liikumine liugtakistuse tõttu. Mõnel juhul saab risthambumust ravida ainult piimahammaste lihvimisega.

Joonis 2. Piimahammaste lihvimine progeense hambumuse korral.

 

Kui jäävmolaaarid on juba lõikunud, siis säilitavad need sundsuunamise ja piimahammaste lihvimisest üksi ei piisa risthambumuse raviks, vaid tuleb kasutada ka ortodontilisi aparaate.

Ebaühtlane kulumine. Enamiku hammaste progresseeruva kulumise foonil jäävad mõned hambad kulumata. Sagedamini jäävad kulumata piimasilmahambad. Seda seletatakse asjaoluga, et nad asuvad hambakaarte pöörde piirkonnas ja allutatakse vähem funktsionaalsele koormusele. Piimahammaste ebaühtlase kulumise korral kaovad ülemiste ja alumiste hammastevahelised hulgikontaktid ja väheneb hambakaarte oklusioonitasapinna üldpind, mis viib mälumisefektiivsuse langusele. Üheks kompensatoorseks mehhanismiks selles olukorras on alalõua nihkumine ette või küljele, millega saavutatakse oklusioonikontaktide suurenemine hambakaarte vahel. Alalõug nihkub ka seetõttu, et kulumata köbrud silmahammastel loovad enneaegsed kontaktid, mis takistab hambakaarte õiget sulgumist.

Püsiv harjumus nihutada alalõuga ette või küljele põhjustab lihasfunktsiooni ümberkujunemise, alalõualiigese elementide vahekorra muutumise, risthambumuse või progeense hambumuse formeerumise, viimast soodustab ülalõua eesosa kasvu blokeerimine alumiste kulumata kaniinide köprude tõttu.

Arsti taktika piimahammaste ebaühtlase kulumise korral seisneb enneaegsete kontaktide selgitamises kopeerpaberi abil ja järgnevas kulumata köprude lihvimises. Kui see ettevõtmine on õigeaegne, normaliseerub kohe alalõua asend, kõrvaldatakse traumaatiline oklusioon.

Harjumuse korral nihutada alalõuga tugevalt ette või küljele on pärast kulumata köprude lihvimist näidustatud harjutuste kompleks alalõuga ette lükkavate lihaste toonuse vähendamiseks, valmistatakse peamüts ja lõuatsikape öösiti kasutamiseks. Soovitatakse mäluda alalõua nihkumisele vastassuupoolega.

Ajutiste hammaste peetunud ja ebaühtlase kulumise profülaktika seisneb selles, et lapse toiduratsiooni tuleb õigeaegselt lülitada kõva toitu, selgitada loiu, aeglase mälumisega lapsed ja parandada nende mälumisefektiivsust, suurendada järkjärgult tugeva konsistentsiga toiduainete osatähtsust lapse toiduratsioonis, samaaegselt kontrollivad lapsevanemad või koolieelse lasteasutuse personal mälumisfunktsiooni. Suur tähtsus on ninahingamise õigeaegsel normaliseerimisel.

Patoloogiline kulumine. Ajutiste hammaste kõvakoed hakkavad kuluma normaalsest varem ja intensiivsemalt. Sageli kuluvad piimahammaste kroonid igemetega ühetasaseks. Patoloogilise kulumise põhjused on mitmesugused: kõvakudede arenguhäired (ebatäiuslik amelogenees, Capteponti haigus), hambakudede mineralisatsioonihäired raseduse patoloogilise kulu tõttu, sünnitraumad, hüpoplaasia generaliseerunud vorm, bruksism e. hammaste krigistamine, mälumishammaste enneaegne kaotus.

Patoloogilise kulumise profülaktika seisneb selles, et looteperioodil püütakse kindlustada hammaste täisväärtuslikku mineralisatsiooni, selgitatakse ja kõrvaldatakse õigeaegselt bruksismi põhjused, puuduvad hambad asendatakse vajadusel eemaldatavate proteesidega.

Tuleb meeles pidada, et generaliseerunud patoloogilise kulumise korral väheneb oklusioonikõrgus, seetõttu ei saa jäävhambad lõikuda vajalikus pikkuses. Alumiste tsentraalsete jäävintsisiivide lõikumise perioodis võib alalõug ette nihkuda, millele järgneb reflektoorselt progeense hambumuse formeerumine. Seepärast peab sellised lapsed esmajärjekorras saatma ortodondi vastuvõtule.


Hulgikaaries

Piimahammaste varajane lagunemine ja kaotus kaariese tõttu loob hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate, eelkõige sügavhambumuse ja hambaridade anomaaliate (kuhjumine, lõikumine vales asendis, hambakaarte kitsenemine jt.) tekke kõrge riski. Sügavhambumus formeerub oklusioonikõrguse madaldumisel alveolaarjätke vertikaalmõõtmete alaarengu tagajärjel, eriti külgmistes osades. Hambakaarte anomaaliad tekivad hammaste ette poole nihke puhul, kui on tegemist kontaktpindade kaariesega, või pärast hammaste eemaldamist. Varajane hammaste eemaldamine soodustab vastaspoole hammaste nihkumist.

Hamba-lõualuuanomaaliate varajane profülaktika hulgikaariesega või varajase hammaste kaotusega lastel seisneb olemasolevate hammaste täisväärtuslikus plombeerimises, hammaste katmises metallkroonidega ja profülaktiliste aparaatide kasutamises (joonis 3). Kohustuslikuks tingimuseks on see, et taastatakse alveolaarjätketevaheline kõrgus, mis võimaldab esimestel jäävpurihammastel lõikuda normaalses suuruses. Ajutiste hammaste oluliste defektide korral need plombeeritakse ja kaetakse metallkroonidega, seejärel valmistatakse eemaldatav protees oklusioonikapedega mälumishammastele.


Joonis 3. Kohahoidja.

On vaja meeles pidada, et hambumuskõrguse tõstmine suust eemaldatavate proteeside kunsthammastega soodustab baasise all asuvate jäävhammaste algmete lõikumist. See pole alati soovitatav, sest enneaegselt lõikunud jäävhammaste email pole küpsenud ja pole vastupidav kaariest soodustavatele faktoritele. Seepärast on hambumuskõrguse tõstmine eemaldatavate proteeside kunsthammastega lubatav siis, kui jäävhammaste lõikumine on peetunud (nt. alumiste eespurihammaste lõikumise peetus piimahammaste varajase eemaldamise tõttu).

Teistel juhtudel peab jaotama mälumisrõhku ühtlaselt olemasolevate ja tehishammaste vahel. Üldiselt kehtib reegel, mille kohaselt profülaktiline proteesimine on näidustatud siis, kui jäävhammaste lõikumiseni jääb vähemalt üks aasta. Kõige õigem oleks seda probleemi lahendada röntgenülesvõtete andmetele toetudes.


Hamba-lõualuusüsteemi funktsioonianomaaliad

Laste hamba-lõualuusüsteemi organite ja lihaste põhifunktsioonideks on imemine, neelamine, mälumine, hingamine, kõne ja miimika.

Funktsioonihäireid saab lapsel kindlaks teha igas vanuses, kuid anomaaliate profülaktikaks tuleb need selgitada arengu varajastel perioodidel. Hiljem profülaktiliste menetluste efekt väheneb, sest juba lihaste erinevate funktsionaalsete gruppide bioloogilise tasakaalu häirumine luude kasvuperioodis võis põhjustada lõualuupiirkonna deformatsioone.

1. Ninahingamisfunktsiooni häire
On hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid esilekutsuvatest riskifaktoritest üks olulisemaid. Tekib segahingamine või suuhingamine. Sõltuvalt kombinatsioonist teiste faktoritega soodustab mitmesuguste anomaaliate formeerumist: lahi-, progeenne, sügav-, prognaatne hambumus, või hambakaarte anomaaliaid.

Kliinilisteks sümptomiteks on näo alumise kolmandiku pikenemine puhkeseisundis, suu on poolavatud, huuled kuivad ega sulgu (palpatsioonil on suu ümarlihas lõtv, suletud suu puhul pinges), ninasõõrmed on kitsa pilu kujulised, keel nihkunud taha üles, profiilis on märgatav kahekordne lõug, ninahingamine on pindmine (joonis 4).

Joonis 4. Suuhingamise harjumuse korral on: a) ülahuul lühike, huule alt paistab ige; b) näo alumine kolmandik on pikem; c, d) suletud huulte korral on lõuatsi lihased pinges.

“Adenoidi nägu”. Kuueaastase lapse nägu kroonilise ninahingamise takistuse korral.

Ninahingamistakistusel võivad olla järgmised põhjused:

  • ninakäikude ja ninaneelu püsiv läbimatus otorinolarüngoloogiliste organite krooniliste haiguste või arenguanomaaliate tõttu (ninakäikude kaasasündinud kitsus, ninavaheseina kõverdumine, krooniline riniit, adenoidid, adenoidiit, kurgumandlite hüpertroofia, allergiline sinusiit jt.);
  • hingamise vale stereotüüp (harjumus hingata suu kaudu läbitavate ninakäikude korral), mis on kujunenud sagedaste ägedate respiratoorsete viirushaiguste puhul, samuti lastel, kellel on varem eemaldatud adenoidid;
  • suu ringlihaste funktsionaalne puudulikkus enneaegsuse, sünnitusaegsete tüsistuste, varajase lapseea raskete somaatiliste haiguste, ülahuulekida anomaalia jt. korral;
  • välishingamisfunktsiooni häired krooniliste hingamisteede haiguste korral, millega kaasneb bronhiaalse vastupanu tõus ja kopsude dünaamilise väljavenimise vähenemine (sega- või suuhingamine tekib niisugustel lastel seepärast, et sisemine hingamisaparaat pole suuteline ületama nina poolt osutatavat vastupanu väljahingamise ajal).

Arsti taktika ninahingamisfunktsiooni häire korral peab sisaldama järgmisi meetmeid:

 

  • lapse konsultatsioon ja ravi kurgu-nina-kõrvaarsti juures sõltumata hambumusanomaalia olemasolust;
  • — määrata harjutuste kompleks, et kujundada rahuliku ninahingamise harjumus, kui ninakäigud on normaalselt läbitavad;
  • lapse konsultatsioon ja ravi allergoloogi juures hingamisteede allergoosi ja krooniliste hingamisteede haigestumiste korral;
  • ravikehakultuuriarsti konsultatsioon, et määrata lapsele hingamisharjutuste kompleks aktsendiga diafragmaalsele hingamisele ja rõhutatud väljahingamisele;
  • ninatiibade ja näonaha massaaž parandamaks ninahingamist;
  • sagedaste ägedate respiratoorsete viirusinfektsioonide korral koostada individuaalse karastamise režiim koos laste- ja ravikehakultuuriarstiga;
  • valmistada peamüts ja lõuatsikape öisel ajal kasutamiseks, kui lapsel on harjumus magada lahtise suuga;
  • suunata laps ortodondi juurde, et valmistada raviaparaat, kasutusele võtta standardne ravi-profülaktiline aparaat jne., kui nina on normaalselt läbitav.

 


Harjutus suu ringlihastele

Neelamisfunktsiooni häire

Kliinilised sümptomid on tingitud muutunud keeleasendist ja miimiliste lihaste suurenenud pingest. 2,5-aastasel lapsel on piimahammaskond ja on lõppenud infantiilse e. imikutele iseloomuliku neelamisviisi ümberkujunemine somaatiliseks e. tavapäraseks (keele ots toetub eeshammaste taha). Kui aga säilib infantiilne neelamisviis, siis suunava tõuke ajal täheldatakse alahuule ja lõuatsi lihaste pinget. Mõningatel juhtudel on pingul kõik miimilised lihased ja kaelalihased. Neelamise momendil on keel hammaste vahel ja surub ettenihutatud huultele, sagedamini alumisele (joonis 5). Veel võib täheldada otsmiku krimpsutamist, silmade sulgemist ja kaela ettesirutamist, et kergendada neelamist.

Joonis 5. a) keele asend infantiilse neelamisviisi korral; b) ravi-profülaktiline aparaat korrigeerimaks keele asendit.

Vale neelamise põhjused on mitmesugused:

  • pärilikkusest tingitud hammastevaheline sigmatism (pudikeelsus);
  • pikaajaline luti imemine;
  • hiline tugeva konsistentiga toidu lülitamine toiduratsiooni ja pikaajaline vedela toidu tarvitamine;
  • ajutiste hammaste hiline lõikumine;
  • sõrmede, rusika ja keele imemise harjumus;
  • patoloogilise hambumuse varajane formeerumine, kui on tegemist suure sagitaalse või vertikaalse lahiga;
  • ninahingamistakistus.

Neelamisfunktsiooni normaliseerimise ja profülaktika meetodid:

  • lapse ravi kurgu-nina-kõrvaarsti juures ja ninahingamise normaliseerimine;
  • õpetada lapsele õiget neelamist, jälgides järgnevaid reegleid:
    hambakaared ja huuled on suletud, näo ja kaela lihased maksimaalselt lõõgastatud, keele ots on surutud kõvasuulae eesmisesse ossa;
  • varajane ortodontiline ravi pikaajalise kinnitusperioodiga;
  • teha lapsevanemate hulgas selgitustööd pikaajalise luti imemise tagajärgedest, tugeva konsistentsiga toidu lülitamise tähtsusest toiduratsiooni.

3. Mälumisfunktsiooni häired

Väljenduvad mälumisfaaside muutuses, ebaühtlases mälumisrõhu jaotumises, mälumisliigutuste arvu suurenemises, toidu mälumise ja kämbu moodustumise aja pikenemises.

On mitme anomaalia formeerumise aktiivseks faktoriks: lahi-, rist-, progeense jm. patoloogilise hambumuse vormid. Esineb variantidena.
a) Loid mälumine, laps mälub toitu aeglaselt ja pikka aega, rakendamata piisavalt jõudu, ja vahepeal peale juues. Sellise mälumise põhjuseks võivad olla suuhingamine, mitteõigeaegne kõva toidu lülitamine toiduratsiooni, raskekujulised üldhaigused ja nakkushaigused, lapse pikaajaline lutipudelist toitmine, kaaries.

b) Harjumus närida toitu ühe suupoolega. Põhjused: varajane mälumishammaste lagunemine ja kaotus ühel suupoolel, tüsistunud kaariesega hambad, ajutiste hammaste ebaühtlane kulumine, lõualuutraumad jne. Samuti on täheldatud pärilikku eelsoodumust.

c) Harjumus närida eesmiste hammastega. Põhjused: mälumishammaste varajane kaotus või lagunemine kaariese või patoloogilise kulumise tõttu, millele järgneb hambumuse madaldumine, kaasasündinud täielik või osaline hammaste puudumine.

Mälumisfunktsiooni häirete profülaktika seisneb selgitustöös lapsevanemate ja koolieelsete asutuste töötajate hulgas kõva toidu õigeaegse lülitamise kasulikkusest toiduainete hulka, õigeaegsest lutist võõrutamise tähtsusest.

Väga oluline on ajutiste hammaste kvaliteetne ravi ja vajadusel kohahoidja kasutuselevõtt enneaegse kaotuse korral, ajutiste hammaste kulumata köprude lihvimine, ninahingamise normaliseerimine.

4. Kõnefunktsiooni häire
Väljendub häälikute ebaselges hääldamises. Tehakse kindlaks vestluses lapsega.

On harva hamba-lõualuuanomaaliate vahetuks põhjustajaks. Sagedamini täheldatakse vastupidist: hamba-lõualuusüsteemi ehituse kõrvalekalded viivad häälikute tekitamise häiretele. Sellisteks anomaaliateks on hambumusanomaaliad, hambakaarte kitsenemine, kaasasündinud huule-suulaelõhed, adenoidid jne.

Sellegipoolest on juhtumeid, kui vale hääldus võib soodustada hamba-lõualuusüsteemi anomaalia formeerumist ja siis tuleb seda vaadelda kui riskifaktorit. Hammastevahelise sigmatismi korral, millele on iseloomulik susisevate häälikute vale hääldamine, satub keel pidevalt hammaste vahele ja võib soodustada lahihambumuse formeerumist. Osa autoreid vaatab sellist kõnehäiret kui imemisrefleksi jääknähtu. Põhjuseks on ninahingamishäire, samuti harjumus imeda sõrmi. Selline sigmatismi vorm on perekondlik iseärasus.

Külgmise sigmatismi korral, kui õhujuga ei lähe mööda suulae keskjoont, vaid ühe- või kahepoolselt silmahammaste ja eespurihammaste kohal, võib tekkida risthambumus koos alalõua nihkumisega keele tugeva surve tõttu ühele poole.

Kõnedefektidest tingitud hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika seisneb varajases logopeedilises ravis, õigeaegses ninahingamise normaliseerimises ning luti ja sõrmede imemise harjumuse kõrvaldamises.

5. Rühihäired rahulolekus ja liikumise ajal
Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate teket võib soodustada lapse keha pikaajaline või sage sundasend. Valet kehaasendit saab jälgida une ajal: laps magab kõhuli, nägu allapoole (näoli), kõrge peaalusega või rusikas põse all; mängu ajal istub laps kas väga kõrge või madala laua ääres, kui tal ei ole harjutatud õiget tööasendit, s.t. õlgade asend on ebasümmeetriline, ülakeha ja pea kallutatud liiga ette. Valet asendit soodustab lapse istumine kehapikkusele mittevastava mööbli taga või portfelli kandmine ühes ja samas käes. Vale kehaasend võib põhjustada rühihäireid, nägemishäireid, hingamis- ja veresoonesüsteemi tegevuse kõrvalekaldeid, keha ja näo-lõualuude piirkonna lihaste koordinatsiooni häireid.

Hamba-lõualuusüsteemi väljendunud anomaaliad on sageli lastel, kes kasutavad korsette või teisi ortopeedilisi seadeldisi skolioosi raviks.

Kehaasendi häiretest põhjustatud anomaaliate profülaktika seisneb selgitustöös lapsevanematega, õpetajatega ja kasvatajatega lastemööbli sobivusest, hommikvõimlemise ja sportimise vajalikkusest.



Võitlus väärastunud imemisharjumusega

Kahjulike harjumuste kliinilised sümptomid määratakse lapse tähelepanelikul vaatlusel sundimatu vestluse ajal. Aktiivselt toimivad kahjulikud harjumused saab selgitada ka suusisesel vaatlusel: hammaste nihked ja kalded surve suunas, hambakaarte kõverdumine, hammastevaheline lahi, alalõua nihkumine, huulte kuivus ja lõhenemine, sõrmede ja küünte kuju muutus jt.


Neelamise ajal keeleots toetub eeshammaste vahele


Neelamisfunktsiooni häirega patsiendile iseloomulik lähihambumus


Hamba-lõualuuanomaaliaid on sagedamini kahjulike harjumustega lastel. Lapsed imevad lutti, sõrmi, keelt, huuli, põski, mänguasju, mitmesuguseid esemeid. Kui väikelaps imeb kätt või sõrmi, siis võib talle panna kätte kinda või asetada küünarliiges lahasesse. Alates viie aasta vanusest võib kasutada psühhoteraapiat, sisendamist või hüpnoosi. Vanemad peavad lapse järele valvama. Kui sisendamine ei aita, siis pannakse sõrme otsa kare plaaster, kui imeb rusikat, siis kinnas. Kasutatakse ka mitmesuguseid ortodontilisi ravi-profülaktilisi aparaate.

Kahjulikud harjumused võivad põhjustada anomaaliaid, näiteks põialt imedes toetab laps rusika lõuale, lükates alumisi hambaid ja kogu alalõuga tahapoole ning pöidlaga ülemisi hambaid ettepoole. Tulemuseks on prognaatne hambumus eeshammaste osas või lahihambumus. Lahihambumus võib tekkida ka näiteks keele imemisel, esemete hammustamisel (joonis 6).

Ülahuule hammustamine või imemine võib soodustada ülalõua eesosa lamenemist ja alumiste lõikehammaste huulepoolset kallet, s.t. eeshammaste vastupidist vahekorda alumised eeshambad eespoole ülemisi asendit.

Kuna kahjulikud harjumused on laialt levinud, siis tuleb need kindlasti kõrvaldada.


Pöidla imemine soodustab prognaatilise hambumise teket

Joonis 6. Pöialt imedes lükkab laps alalõua rusikaga tahapoole ja pöidlaga ülemised eeshambad ettepoole.


Prognaatne hambumus