pais.gif (38061 bytes)
Hammaste areng
ja suhulõikumine
Hamba-lõualuusüsteemi
anomaaliate profülaktika
Hambakaaries ja
selle ennetamine
Suuõõne
hügieen
Parodondi
haigused
Hamba
traumad
  
Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika Avaleht


Vahelduva hammaskonna periood

Profülaktikavõtted:

  • suuõõne hügieen ja hammaste ravi;
  • huule- või keelekida plastika;
  • kulumata piimahammaste köprude lihvimine;
  • proteesimine;
  • funktsioonianomaaliate kõrvaldamine;
  • võitlus kahjulike harjumustega;
  • jäävhammaste lõikumise jälgimine;
  • piimahammaste õigeaegne eemaldamine;
  • lõualuude liigse kasvu pidurdamine.

Vahelduva hammaskonna periood on lastel vanuses 6-12 aastat. Väljendunud hamba-lõualuusüsteemi anomaaliatega lapsed suunata ortodondi juurde.

Rohkem tähelepanu pöörata suuõõne hügieenile ja hammaste ravile, sest hammaste vahetumise tõttu ei taha lapsed hambaid pesta, sest suu on valulik.

Keele- või huulekida vale kinnituse korral on vajalik nende plastika. Kulumata piimahammaste köpre, eriti piimasilmahambaid, tuleb valikuliselt lihvida.

Liiga varakult kaotatud piimahambad asendada proteeside või kohahoidjatega. Piimahammaste varajane kaotus võib põhjustada jäävhammaste kuhjumist. Teise piimapurihamba kaotusel enne teise jääva eespurihamba vahetumist lõikub esimene jäävpurihammas liialt ette ja teisele lõikumata eespurihambale jääb vähe ruumi. Kui suus on väike piimasilmahammas ja teine piimapurihammas on eemaldatud, siis külgmine lõikehammas mahub küll ritta, kuid ruumipuudus nihkub jääva silmahamba ja eespurihamba piirkonda.

Mõnikord võib piimahammaste varajane kaotus olla tingitud hambumusanomaaliast endast, näiteks kui lõualuu on mõõtmetelt väike, siis nihkub esimene jäävpurihammas ettepoole umbes samal ajal, kui lõikuvad keskmine ja külgmine lõikehammas külgmiste hammaste ettepoole nihkumine põhjustab piimasilmahamba nihkumise huule poole ja nende juured võivad “ülessulada”.

Suunata suuhingamisega lapsed kurgu-nina-kõrvaarsti konsultatsioonile. Vajadusel eemaldatakse adenoidid ja kurgumandlid. Normaliseerida ninahingamine ravi-profülaktiliste seadeldiste või harjutustega.

Võidelda kahjuliku harjumusega imeda ja hammustada sõrmi, huuli, põski, keelt, mitmesuguseid esemeid ning võidelda rühihäiretega.

Jälgida jäävate lõikehammaste ja purihammaste lõikumise järjepidevust ning masseerida alveolaarjätkeid. Ajutiste hammaste äratulek ja vastavate jäävhammaste lõikumine peab toimuma üheaegselt või jäävhammaste lõikumise ebaolulise viivitusega. Seepärast ületab äratulnud ajutiste hammaste protsent mõnevõrra lõikunud jäävhammaste protsendi. Pole haruldane, kui ajutiste hammaste juurte “ülessulamine” ja nende äratulek toimub tunduvalt varem, kui tulevad neid asendavad jäävhambad. See leiab aset ajutiste hammaste juurte krooniliste põletikukollete, alveolaarjätkete luustruktuuri ebaportsionaalse kasvu, jäävhammaste algmete asendianomaaliate korral ja teistel põhjustel. Seega tuleb hammaste vahetumise disharmoonia all mõista ajutiste hammaste väljalangemise ja vastavate jäävhammaste lõikumise aegade ebakõla, s.t. suurt ajavahemikku nende vahel.

Joonis 7. Suupoolse suunaga lõikuvate jäävate lõikehammaste asendit saab muuta spaatliharjutusega: a suupoolse suunaga lõikuv keskmine ülemine lõikehammas; b, d spaatli õige asend harjutuse ajal; c spaatli vale asend.


Kõige suurem on ebakõla teiste ajutiste purihammaste (11,14%), külgmiste lõikehammaste (6,08%) ja ülemiste silmahammaste (4,27%) vahetumisel. Nende hammaste vahetumisel on lõikumisel mitmesuguseid kõrvalekaldeid: pöörded, liialt huule poolne või suu sissepoolne lõikumine, ettepoole või tahapoole nihkumine, peetunud lõikumine, lõikumise aja, järjekorra ja järjepidevuse häired. Disharmoonilisest lõikumisest tingitud anomaaliate profülaktika seisneb põhjalikus kliinilises ja röntgenoloogilises vaatluses. Oluline on hammaste vahetumise reguleerimine selliste meetmetega kui ajutiste hammaste lihvimine, ajutiste hammaste eemaldamine.

Vajalik on piimalõikehammaste ja komplektiväliste hammaste õigeaegne eemaldamine, lõikuvate või peetunud lõikehammaste kroonide vabastamine. Kroonilise põletiku korral eemaldada piimahambad.

Väidetakse, et “ülessulamata” juurtega piimahambad põhjustavad jäävhammaste valeasendeid. Selle väite kohaselt on põhiviga piimahammaste juurte “ülessulamises”. Röntgenülesvõtetel on jäävhamba algme ja piimahamba juure vahel näha tihti vaba ruumi. Piimahamba juur ei resorbeeru, kuna nende resorbeerumist ei stimuleeri jäävhammaste algmed. Piimahammaste juured ei resorbeeru seetõttu, et jäävhambad ei lõiku tavalist teed mööda, vaid lõikuvad piimahammastest mööda ega stimuleeri nende juurte “ülessulamist”. Kui jäävlõikehammaste algmed on liialt suured, võrreldes lõualuu suurusega, siis on külgmistele ülemistele ja alumistele lõikehammastele liialt vähe ruumi, et lõikuda normaalselt. Külgmiste lõikehammaste embrüonaalne asend on hambakaare suhtes keelepoolne või suulaepoolne. Ruumipuuduse tõttu ei saa nad lõikuda normaalse suunaga ega resorbeeri seega piimalõikehammaste juuri. Seepärast näeme tihti, et külgmised piimalõikehambad pole ära tulnud ja külgmised jäävad lõikehambad lõikuvad suu sissepoole või keele poole.

Rühihäirete ja lampjalgsusega lapsed suunata ortopeedi juurde. Kasutada peamütsi ja lõuatsikapet, et pidurdada alalõua liigset kasvu esimeste jäävpurihammaste ja lõikehammaste suhu tuleku ajal.

 




 


Normaalne vahelduv hammaskond 6-7 aastasel lapsel

 


Huulekida 8-aastasel lapsel, mis vajab korrigeerimist

 

Jäävhammaskonna periood

Profülaktikavõtted:

  • suuõõne hügieen ja hammaste ravi;
  • huule- või keelekida plastika;
  • õigeaegne proteesimine;
  • funktsioonianomaaliate kõrvaldamine;
  • võitlus kahjulike harjumustega;
  • hammaste valikuline lihvimine;
  • komplektiväliste hammaste eemaldamine;
  • parodondihaiguste varajane diagnostika ja ravi;
  • kolmanda purihamba lõikumise jälgimine.

Selgitada hamba-lõualuuanomaaliatega haiged ja suunata ortodondi või näo-lõualuukirurgi konsultatsioonile.

Suuõõne hügieen ja plaaniline hammaste ravi, et säilitada tervet hammaskonda.

Vajadusel huule- või keelekida plastika.

Puuduvad jäävhambad asendada proteesidega.

Ravivõimlemine, et huuled sulguksid, taastuks ninahingamine. Võidelda kahjulike harjumustega imeda, hammustada sõrmi, põski, huuli, keelt.

Üksikhammaste või hambagruppide valikuline lihvimine enneaegsete kontaktide korral. Eemaldada lõikunud või peetunud komplektivälised hambad.

Selgitada hammaste tugikudede haigused ja suunata spetsialisti juurde.

Kolmandate jäävpurihammaste järjepideva lõikumise jälgimine ja asend hambakaares pärast hambumusanomaaliate ravi või nende algmete eemaldamine liigse lõualuukasvu korral.


Hambaarsti töö sisu koolieelikutega

Hambumusanomaaliate esmaseks profülaktikaks koolieelikutel on vaja haarata töösse koolieelsete asutuste kasvatajaid ja lülitada kehalise kasvatuse programmi harjutused, mis soodustaksid hamba-lõualuusüsteemi funktsioonide normaliseerimist. Need harjutused on näidustatud kõikidele lastele, kuid rohkem tähelepanu tuleb osutada sellele lastegrupile, kellel hambaarst on selgitanud funktsionaalsete kõrvalekallete tunnused. Müoteraapia tarvis võib kasutada ka standardseid seadeldisi. Hambumusanomaalia tekkes on oluline osa hingamisfunktsiooni häiretel, need väljenduvad ninahingamistakistusena ja määratakse kui suuhingamine või segahingamine. Suuhingamine, ükskõik mis põhjusel tekkinud, kutsub esile organismi üldisi kõrvalekaldeid ja mõjub vahetult näoskeleti kasvule ja arengule.

Oleks soovitatav, et kõiki selle grupi lapsi vaataks läbi kurgu-nina-kõrvaarst põhjuse täpsustamiseks ja vajaliku ravi määramiseks.

Hingamisharjutused on kasulikud ka kombineeritud huulte sulgumise muutusega ja eripärase neelamisviisiga lastele, neile, kellel spetsiaalse raviga on loodud tingimused normaalseks hingamiseks, kuid on jäänud harjumus hingata suu kaudu.

Ninahingamise treenimise harjutused peavad olema lasteaia kehalise kasvatuse üldises kompleksis, mida lapsed täidavad hommikvõimlemise ajal kasvatajate juhendamisel ja kehalise kasvatuse tundides. On tarvis pöörata tähelepanu õigele rühile ja rütmilisele ninahingamisele. Hommikvõimlemise kestus lasteaedades olgu sõltuvalt laste vanusest 510 minutit. Kõikidel vanusegruppidel algab võimlemine sissejuhatava kõnniga, sellele järgnevad üldkasutatavad hingamisharjutused.

Lastele on vaja õpetada täitma ükskõik millist füüsilist harjutust, alustades eelkõige õigest rühist: pea peab olema otse, õlad viia kergelt taha ja vähe alla lasta, rind ees, abaluud surutud vastu selga, kõht sisse tõmmatud ja põlveliigesed välja sirutatud. Hingamisharjutuste ajal treenitakse rinna- ja kõhuhingamist. Eriti tähtis on pikendatud väljahingamise treening. Seda tehakse kõndides: kolme sammuga sissehingamine, nelja sammuga väljahingamine. Sisse ja välja hingatakse ainult läbi nina. Iga 34 päeva tagant tuleb pikendada väljahingamise kestust ühe sammu võrra (5, 6 jne.). Pärast hingamisharjutusi teevad lapsed mängulisi liikumisharjutusi, kus nad jäljendavad linde, loomi, liikuvaid esemeid (nt. linnud lehvitavad tiibu, nokivad teri, jänesed hüppavad, kellapendel kõigub, rong liigub jne.). Seejärel sooritatakse spetsiaalseid harjutusi õige hingamise treenimiseks. Lapsed sulgevad sõrmega ühe ninasõõrme ja 510 korda, olenevalt vanusegrupist, hingavad sisse ja välja läbi vaba ninasõõrme, seejärel tehakse sama teise ninasõõrmega. Lõpuks hingata läbi mõlema ninasõõrme. Lapsed teevad harjutusi olenevalt vanusegrupist 11,5 minutit kasvataja kontrolli all või nooremates rühmades koos kasvatajaga. Päeva jooksul korratakse harjutusi veel kaks korda 25 minuti jooksul, olenevalt vanusegrupist. Harjutusi tehakse enne lõunat jalutuskäigu ajal ja pärast lõunaoodet. Lisaks peavad selle alagrupi lapsed iga päev kaks korda päevas 246 minuti jooksul, olenevalt vanusest, sooritama müogümnastika kompleksi suu ringlihaste treeninguks, mis suuhingajatel lastel on lõdvad.


Harjutused

1. Laps puhub põsed õhku täis, ja surudes rusikatega põskedele, laseb aeglaselt õhku läbi suletud huulte (35 korda 30 sekundit kuni 1 minut, olenevalt vanusest).

2. Laps ajab huuled torru nagu vilistades, seejärel venitab need laiaks naeratuseks. Huulte asendit muudetakse vaheldumisi (48 korda 13 minuti vältel).

3. Väikesed sõrmed suunurgas, venitab laps suud suuremaks ja püüab sellises asendis huuli sulgeda, see on heaks suu ringlihaste treeninguks (35 korda 30 sekundi kuni 1 minuti jooksul).

Müogümnastikat teeb lastega kasvataja või muusikakasvataja, keda stomatoloog on ette valmistanud. Kodus aitavad lapsi vanemad, kasutades lihtsamaid võtteid suuhingamise harjumuse kõrvaldamiseks, mis on kooskõlas individuaalsete soovitustega: magava lapse huuled sulgeda, siduda alalõug enne magamaminekut sidemega pea külge, kanda lõuatsikapet, mis takistab suu avamist une ajal, ravi-profülaktilise aparaadi kasutamine, padja asendi korrigeerimine, jälgida õhutemperatuuri lapse magamistoas.

Lastele õpetatakse tundides õiget mälumist ja neelamist ning seejärel kontrollitakse söögi ajal. Eelkõige õpetatakse lapsi õigesti neelama, näidates vajalikke oskusi peegli ees. Lastel soovitatakse hambad kokku suruda ja huuled sulgeda, toetades keele otsa ülemiste fronthammaste taha ja kõvasuulae eesmisse ossa ning seejärel neelatada sülge. Samal ajal tuleb jälgida miimiliste lihaste seisundit. Miimiliste lihaste pinget kontrollitakse sel teel, et jälgitakse laste näoilmet peeglis. Laste tähelepanu juhitakse sellele, et neelatades peab näoilme jääma täiesti rahulikuks, täheldatakse ainult keelealuste lihaste vähest lühenemist. Peale selle juhitakse tähelepanu huulte, hammaste, keele asendile õige neelamise korral.

Et normaalse neelamise protsessis on suur osa keelt tõstvate lihaste arengu stimuleerimisel, organiseerivad lasteaia kasvataja ja muusikaõpetaja iga päev mängulisi harjutusi.

“Ratsanik”. Kasvataja teeb lastele ettepaneku istuda mänguhobustele ja seejärel “kappavad” lapsed mööda ruumi, suu laialt avatud, ja hakkavad keelt laksutama. Harjutus kestab olenevalt lapse vanusest 24 minutit ja lapsed teevad seda suure heameelega.

“Värvime lage”. Lapsed peavad kasutama pintslina keelt ja laena kõvasuulage. Kasvataja näitab lastele pilti, kuidas maaler lage värvib. Harjutus on ette nähtud keelelihaste tugevdamiseks, süvendades harjumust tõsta keelt üles. Harjutus kestab olenevalt lapse vanusest 24 minutit.

“Kompressor”. Kasvataja räägib lastele, et kindlasti on lapsed näinud tänaval kompressoriga töötavaid töölisi ja nüüd me püüame seda masinat järele aimata. Selleks on vaja kaua aega öelda häälikut D. Harjutust tehakse 34 minutit, samuti keelelihaste tugevdamiseks.

Lapsi tuleb jälgida söömise ajal, et nad toitu kaua suus ei hoiaks, vaid mäluksid aktiivselt, on vaja ära süüa kogu toit ja praadi süües ei tohi vedelikku peale juua.

Õpetades lastele aktiivset mälumist, on vaja kaasata vanemaid. Lastele tuleb anda kõva toitu: õunu, porgandit, peenestamata liha, kuivikuid jne. Vanematele soovitatakse sisse seada päevik, kuhu tuleks iga päev märkida, millist toitu ja kuidas laps kodus sõi. Kord kuus korjab kasvataja need päevikud kontrollimiseks kokku ja siis on võimalik selgitada, kuidas vanemad juhiseid täitsid.

Hambumusanomaaliate profülaktika efektiivsus sõltub mitte ainult vahenditest ja meetoditest, vaid ka regulaarsusest, pedagoogide ja kasvatajate, meditsiinipersonali ja vanemate oskustest.


Kuidas õpetada last nina kaudu hingama
(lapsevanemate meelespea)

Lugupeetud lapsevanemad!

Võõrutada last suu kaudu hingamise harjumusest, ükskõik mis põhjusel see on tekkinud, on raske. Seepärast on tähtis mitte lasta sellel harjumusel üldse tekkida. On vaja meeles pidada, et karastatud ja vähe põdenud lastel ei teki suu kaudu hingamise harjumust üldse või tekib väga harva. Seepärast tuleb lapsega käia jalutamas iga ilmaga, loomulikult ta vastavalt riietades. Harjutage last igapäevase ülehõõrumisega, jalapesuga ja kurgu kuristamisega jaheda veega, aeg-ajalt vee temperatuuri alandades. Heaks vahendiks on hommikune virgutusvõimlemine, tervisejooks ja suusatamine.

Õpetage last lima ninast välja nuuskama, algul üht, siis teist ninasõõret kokku surudes. Aeg-ajalt tuletage talle meelde, et läbi suu hingata on kahjulik. Regulaarselt üks kord aastas näidake last kurgu-nina-kõrvaarstile, et selgitada õigeaegselt ninaneelu- ja ninaõõnehaigusi.

Kui laps hoiab pidevalt suud lahti, on vaja treenida nina kaudu hingamist ja huulte lihaseid. Väikestel lastel tuleb päevase une ajal tõsta ettevaatlikult sõrmega alalõuga ja sulgeda suu. Pidage meeles, et harjumus magada lahtise suuga on varajases lapsepõlves sageli põhjustatud kaasasündinud adenoididest (nende suurenemisest) või allergilisest seisundist.

Ninahingamise treeningu juurde asuge alles pärast läbivaatust kurgu-nina-kõrvaarsti poolt, kui on selge, et ninakäigud on läbitavad. Harjutuste sooritamise ajal, kui treenitakse ninahingamise harjumuse kujunemist, on tähtis koondada lapse tähelepanu sellele, et on tarvis hingata nina kaudu!

Soovitatavad harjutused, kõiki tuleb korrata 12-15 korda.

1. Jalad harkis, õlgadest laiemal, käed rippu mööda külgi. Sirged käed sirutada ette (sissehingamine), lasta mööda külgi alla (väljahingamine).

2. Seistes, jalad koos, suruda ninasõõrmed sõrmedega kinni ja lugeda kümneni, teha sügav sissehingamine suu kaudu ja seejärel täielik väljahingamine nina kaudu, sulgedes tihedalt suu.

3. “Londike”. Istutakse peegli ees toolil. Käsu järgi: üks huuled sulgeda, kaks huuled pikalt ette torutada, kolm laialt naeratada, neli algasend, huuled suletud.

4. Sooritatakse samuti peegli ees: põsed õhku täis puhuda, huuled tugevalt kokku suruda ja seejärel, surudes rusikatega põskedele, puhuda aeglaselt õhku suust välja läbi suletud huulte.

5. Parema käe pöial asetada paremale ninasõõrmele ja nimetissõrmega suruda vasemale ninasõõrmele. Hingata parema sõõrme kaudu sisse, siis see kinni suruda ja vasema sõõrme kaudu aeglaselt välja hingata, viimast rütmiliselt kokku surudes. Sisse hingata vasema ja välja parema ninasõõrme kaudu.

6. Harjutus sooritatakse peegli ees: hingata aeglaselt sisse ühe ninasõõrme kaudu, teist kokku surudes, välja hingata teise ninasõõrme kaudu. Sisse ja välja hingata aeglaselt, loendades 1, 2, 3, 4 kohustusliku pausiga 12 sisse- ja väljahingamise ajal.

7. Harjutus erineb eelmisest selle poolest, et sisse hingatakse ühe ninasõõrme kaudu ja välja peene õhujoana torutatud huulte kaudu. Harjutused soovitatakse lõpetada suu ja kurgu loputamisega sooja salvei-, kummeli- või soodalahusega. Laps peab sealjuures pea kuklasse painutama ja hääldama H-d.

Kui laps magab pidevalt lahtise suuga, võib fikseerida alalõua pea külge lõuatsikape ja peamütsiga. See takistab suu tahtmatut avanemist une ajal.

Pidage meeles: kui te õpetate lapsele ninahingamist, vähendate oluliselt lapse külmetushaigustesse, angiini, kopsupõletikku haigestumise riski, hoiate ära valehambumuse tekke ja saate lahti mitmeaastasest ravist ortodondi juures.


Seda võiks teada kõik

Hamba-lõualuuanomaaliaid esilekutsuvate riskifaktorite õigeaegsel selgitamisel ja kõrvaldamisel on suur tähtsus lapsevanematel, meditsiinipersonalil ja kasvatajatel. Nad peavad olema teadlikud kõigis aspektides, mis puudutavad laste stomatoloogiliste haiguste tekkimist, sealhulgas ka hamba-lõualuuanomaaliate tekkimist. Seepärast peab hambaarst tegelema nende meditsiinilise harituse parandamisega. Käsitletakse järgmisi küsimusi:

  • rasedate naiste töö, puhkuse ja ratsionaalse toitumise mõju loote seisundile ja tulevase lapse tervisele, igapäevase piimatoodete, puu- ja juurviljade ning kalatoitude tarvitamise tähtsus loote hambakudede täisväärtuslikul formeerumisel;
  • ema üldtervisliku seisundi, raseduse tüsistuste, väliskeskkonna ebasoodsate faktorite, suitsetamise, alkoholi jt. mõju loote näo-lõualuude piirkonna ja hambakudede arengule ja formeerumisele;
    ravimipreparaatide põhjendamatu tarvitamine rasedate poolt, selle toime tagajärjed lapsele, väärarendeid põhjustavad preparaadid (tetratsükliinirea antibiootikumid, hormoonid, kofeiin suurtes doosides, uinutid jt.);
  • rinnaga toitmise tähtsus hambakudede ja hambumuse täisväärtuslikul formeerumisel, viirus- ja septiliste haiguste ärahoidmisel lapse esimesel eluaastal;
  • kunstliku toitmise õige tehnika (luti ettevalmistamine, tühja luti kasutamise reeglid, imemisrefleksi rahuldamise võtted, tühja luti pikaajalise imemise tagajärjed);
  • väikelapse haiguste mõju hamba- ja suuõõnehaiguste arengule;
  • peamised kaariest soodustavad faktorid ja lapsevanemate, koolieelse lasteasutuse personali osa nende õigeaegses kõrvaldamises;
    pöidla, rusika, esemete imemise põhjused ja tagajärjed, võõrutamise meetodid;
  • lapse esimesel eluaastal hambaarsti poole pöördumise tähtsus, eriti nendel juhtudel, kui rasedus on kulgenud tüsistustega või kui laps sündis väikese sünnikaaluga;
  • kõva toidu tähtsus lapse toiduratsioonis, et areneks täisväärtuslik mälumisfunktsioon ja et ajutised hambad kuluksid füsioloogiliselt;
  • suuhingamise tekkimise põhjused ja selle osa kaariese, parodondi ja hamba-lõualuuanomaaliate arengus;
  • hammaste eest hooldamise hügieeniliste oskuste peamised põhimõtted ja formeerumise etapid;
  • sageli põdevate laste karastamise ja tervistamise osatähtsus hamba- ja suuõõnehaiguste profülaktikas;
  • õigeaegse positiivse suhtumise kujundamine hambaravi suhtes;
  • hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate varajase ravi positiivne tähtsus lapse tervisele ja sotsiaalsel adaptatsioonil.

Peame vajalikuks pöörata hambaarstide tähelepanu sellele, et hamba-lõualuuanomaaliate profülaktiline töö toob kasu ainult siis, kui ta haarab kõiki täiskasvanuid, kes vastutavad laste kasvatamise eest. Esimesed vestlused sellel teemal peaksid toimuma noortele peredele mõeldud koolides või ülikoolides perekonnaseisuametite ja klubide juures, seejärel peaks koolitus jätkuma noorte emade koolis naistenõuandlate juures ja pärast sünnitusmaja terve lapse kabinetis lastepolikliinikute juures.

Kuna koolilaste hulgas on hamba-lõualuuanomaaliate profülaktika väheefektiivne, siis peavad töö keskpunktis olema koolieelsed lasteasutused. Koolieelikutele on iseloomulik organisüsteemide morfoloogiline ja funktsionaalne lõpetamatus, mis tingib nende kõrge haavatavuse eriti esimesel kolmel eluaastal, millal haigestutakse kõige sagedamini. Samas tagab lapse erakordselt kiire organite ja organisüsteemide küpsemise tempo head kompensatsioonireservid, kuid üksnes varajasel riskifaktorite selgitamisel, tekkivatesse kõrvalekalletesse tähelepanelikul suhtumisel ja õigeaegsel korrigeerimisel.

Koolieelses lasteasutuses on laps 10-12 tundi ööpäevas, olles kasvatajate ja meditsiinipersonali pideva kontrolli all, kes aitavad hambaarstidel õigeaegselt selgitada ja kõrvaldada hamba-lõualuuanomaaliaid esilekutsuvaid riskifaktoreid. Hambaarsti peamiseks ülesandeks on saavutada kõigi isikute koostöö, kes vastutavad lapse tervise ja kasvatamise eest.


Müogümnastika

Lõualuude ebaühtlast arengut võib esile kutsuda mälumis- või miimiliste lihasgruppide koordinatsiooni häirumine. Müogümnastika on üks profülaktika- ja ravimeetodeid: pidev ja pikaajaline harjutuste sooritamine valesti funktsioneerivate lihasgruppide tarvis. Lihasfunktsiooni häirumine võib olla hambumusanomaaliate retsidiivide põhjuseks. Müogümnastika on efektiivsem ajutise ja vahelduva hammaskonna perioodis, 45-aastastel lastel, kui toimub hamba-lõualuusüsteemi intensiivne kasv.

Iga anomaalia ravil müogümnastikaga on oma eripära, ometi kehtivad kindlad üldreeglid:

1) harjutusi tuleb sooritada regulaarselt;
2) koormus peab olema piisav, mitte ülemäärane;
3) lihaseid tuleb pingutada aeglaselt ja sujuvalt;
4) pingutusele peab järgnema puhkefaas;
5) igat harjutust tuleb sooritada mitu korda kerge väsimustunde tekkimiseni;
6) harjutuste hulk ja kestus peab ajaga suurenema, samal ajal iga kord väsimustunde tekkides tuleb harjutus katkestada.

Sõltuvalt funktsionaalsetest kõrvalekalletest määratakse müoteraapia kompleks, minimaalselt kaheks, maksimaalselt kolmeks kuuks. Eesmärk: 1) et tekiksid uued tingitud refleksid toonuse muutmiseks ja lihaste õigeks koordineerimiseks; 2) lõualuu koordinatsioon funktsioonide korral, s.o. ärahammustamine ja kõne; 3) näo-lõualuude piirkonna lihaste treenimine.

Müoteraapia peab sisaldama hingamisharjutusi koos õige kehaasendi ja peahoiakuga. Kui lapsel on mitu funktsionaalset kõrvalekallet, siis on vajalik terve kompleks harjutusi, mida laps peab tegema 23 kuu jooksul. Tähtis on järjepidevus. Alustatakse ninaneelu ravist, sellele järgnevad hingamisharjutused ja seejärel detailsed harjutused näo-lõualuude piirkonna lihastele.

Näiteks lastel, kellel on prognaatne hambumus (ülemised hambad liialt eespool) ning häiritud neelamine ja huulte sulgus on halb (suu lahti), alustada alalõua ettenihutamisest, seejärel suu ringlihaste harjutused, siis neelamisharjutused.

Suu ringlihaste harjutused (tehakse harjumuse korral hingata suu kaudu):

  • huuled surutakse kokku ja tõmmatakse sõrmedega suunurki väljapoole;
  • huuled asetatakse torusse ja seejärel naeratatakse laialt;
  • laps puhub põsed õhku täis ja surudes rusikatega põskedele laseb läbi suletud huulte õhku välja;
  • laps puhub kergeid esemeid: vatt, sulg, paber, kas laual või niidi otsas;
  • harjutused seadeldistega.

Keelelihaste harjutused (halva imemisharjumuse, ebaõige neelamise jt. funktsioonihäirete korral):

  • püüda keelega ninaotsa;
  • suu paremast nurgast libistada keelega üle ülemise huule suu vasakusse nurka ja üle alumise huule paremasse nurka;
  • suruda keelega vaheldumisi paremasse ja vasakusse põske;
  • libistada keelega mööda hammaste huulepoolseid pindu ja püüda kätte saada pehmet suulage.

Kõiki harjutusi teha 510 korda hommikul ja õhtul.



Teksti koostamisel on kasutatud järgmisi kirjanduse andmeid:

1. Begg P. R., Kesling P. C. Begg Orthodontic Theory and Technique. Third Edition. Philadelphia, London, Toronto, W. B. Saunders Company, 1977, 705 p.

2. Chilander B., Rönning O. Introduction to Orthodontics. Tändläkarförlaget, Stockholm, 1985, 295 p.

3. Graber T. M. Orthodontics Principle and Practice. Third Edition, Philadelphia, London, Toronto, W. B. Saunders Company, 1972, 953 p.

4. Hotz R. Orthodontie in der täglichen Praxis. Stuttgart, Wien, Verlag Hans Huber Bern, 1970, 491.

5. Proffit W. R. Contemporary Orthodontics. St. LouisTorontoLondon, The C. V. Mosby Company, 1986, 579 p.

6. Reichenbach E., Brückl H. Kieferorthopädische Klinik und Therapie. Leipzig, Johann Ambrosius Bath Verlag, 1956, 191.

7. Schmuth G. Kieferorthopädie II. Urban-Schwarzenberg, MünchenWienBaltimore, 1988, 291.

8. Shaw W. C. Orthodontics and Occlusal Management. Oxford, Butterworth-Heinemann Ltd, 1993, 294 p.




Pidid on võetud järgmistest allikatest:

1.Scully C.,Welbury R. Color Atlas of Oral Diseases in Children and Adolescents.Wolfe Publishing, 1994.

2.Rakosi T., Jonas I., Graber T.M. Color Atlas of Dental Medicine. Orthodontic Diagnosis. Thieme, 1993.


Normaalne jäävhammaskond