Jakob Tamm

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (22/2)

Vaskratsanik

·

A. Puškin

S i s s e j u h a t u s e e s t i k e e l s e l e t õ l k e l e

Kuis seletan sull’, eesti sugu,
“Vaskratsaniku? väärtust ma?
Kas tead, mis seda luulelugu
mind pani ümber panema?
Küll kõrge mõte kullakuues
on selles laulus asumas,
kuid teist ma tungi tundsin luues,
mis armul vaimu ergutas.


Mees, kelle tööst siin luuletaja
on kuldsed salmid kudunud –
kas on mul seletada vaja –,
see pole Eesti unustud;
linn, mis ta loonud võimul vahval,
et akent õue avada,
kust voolaks valgust vene rahval’,
see linn on Eesti aknaks ka.


Sealt paistis vabadusepäike
mu rahva silma säravalt,
sealt helde keisri armu-äike
meid hüüdis üles udu alt;
nüüd sellest aknast välja vaatab
nii vene kui ka eesti vaim:
kiir ühine meil’ õnne saadab,
sest ühine ka meie aim;


siis saagu ühisekski lugu,
mis akna üle ärganud! –
See ongi – kuule, eesti sugu! –
see ongi, mis ma märganud,
see ongi, mis mind sunnib tooma
su ette seda laulu nüüd,
neid hääli eesti keelde looma,
mis ilma saatis vene hüüd.
J. T.

S i s s e j u h a t u s


Seal lahe ääres lainte ees
ta seisis suure mõtte sees
ja vaatas eemale, kus uhtis
lai jõgi luhta. Kalamees
jõe voolus väikest vene juhtis.
Ja soisel rannal sumedal
paar onni puutus silma tall’ –
see tšuudi rahva eluase –
ja mets nii paksu udu all,
mis päikse kiirt ei läbi lase,
näis eemal ka.
Ja mõtles ta:
“Siit raugestame Rootsi rammu;
linn peab siia sündima;
siin uhke naabri kahjuks ammu
on loodus määrand muistsel a’al
ju akent anda Venemaal’,
mil kanda merde kinnitada;
siin saavad laevad laenetel
meil käima kaugel võõrusel;
siin ruumi vabalt rõõmustada.?


Läks aastasada ajavoos –
linn, põhjamaade au ja ilu,
ju hiilgas, säras endses soos,
kus asus hilja udu vilu.
Kus enne soome kalamees,
kel looduselt ei lõbu loota,
nii üksi, kurvalt jõevees
vast viskas välja vana noota
ja püüdis kalu – praegu seal
nii kihiseva kalda peal
end lossid, tornid läikel näitvad;
seal laevad laintel liiguvad
ja hulgal kokku ujuvad
ning tungil seisukohti täitvad;
seal Neevat rajab kivirüüd,
ta voogu vaatvad sillad laiad,
ta saarte peal on suured aiad,
kus puud ju kahisemas nüüd.
Ja Moskva? Varsti vaikselt temal
pea vajus uue linna ees,
just nagu leseks jäänud emal,
kel mini on ju maja sees.


Ma armastan su au ja ilu,
sa suure Peetri särav töö,
ja sinu Neeva vete vilu,
kel kallast katab kivivöö,
su iluaede raudset piiri
ja sinu mõtterikast ööd,
su ehaheli, koidukiiri,
kui toas teen ma kirjatööd.
Mul pole lambivalgust vaja,
kui magamas on iga maja:
Admiraliteedi nõela kuld
see näitab sätendavat tuld.
öö tumedus su taeva üle
ei tunnikski või tungida,
sest järjest õhtueha süle
end köidab kokku koiduga;
kuis rohkel rõõmul minu rinda
su talvekülmad täidavad,
mil saanid hõõr’vad Neeva pinda
ja piiga palged punavad;
kui õnnetundel ergutavad
mind sinu pidud sagedad,
kus kannud viinal vahutavad
ja klaasid punšil kiirgavad;
ma armastan su sõjaväge,
kes Marsi väljal mängu peal...
Kuis läikvalt, kindlalt liigub seal
ta jõul, nii ähvardav, nii äge;
ma vaimustud saan vaadates,
kui sõjalipud lehvitavad,
kui vasksed kiivrid valendavad,
mis läbi lastud sõdades.
Ma armastan ka suitsuoja,
mis suuredtükid saadavad,
kui keiserinna kingib poja,
kel rahvad õnne hõiskavad,
või kui ehk võidu kõlinat
riik rõõmustades vastu võtab,
või kui ehk Neeva vabaks saab:
jää kiirul alla merde a’ab
ja kevadele kaissu tõttab.


Sa Peetri linn, jää seisma jõul!
Su võimust kaitseb vene veri.
Sull’ saagu sõbraks aja sõul
ka äraväärdud vaenlik meri:
lõpp tulgu kord ju kurjal’ nõul’,
mis varjab Soome lainte vagu;
ta ärgu enam eksitagu
und suurel Peetril vaenuväes.


Jah, oli hirmus aeg siis käes:
kes suudab seda unustada...
Ja sellest ajast tahan ma
siin, sõbrad, teile jutustada:
mu jutt saab hale olema.


1.

Novembrikuune valju vilu
ju peitis Peetri linna ilu.
Lai Neeva laineid üles a’as,
lõi vahtu võimsalt kaldaid vastu;
ta nagu haige maadles maas,
kes vaevleb voodist välja astu.
Aeg oli hiline – päev täis –
vihm vihas vastu akent käis;
tuul ulus, et kas sisse lase...
Sel ajalt võõruspidult veel
Eugen see tuli koju teel.
Me saame jutu tegelase
Eugeniks hüüdma. On ju ka
see nimi kauni kõlaga
ja minu sulel tuttav seada,
priinime pole tarvis teada.
Ehk küll, võib-olla, enne tall’
on omajagu tähtsust antud
Ja Karamzini sule all
ka hoolsalt ajaloosse kantud;
kuid nüüd ta unustuse sees
on ammust ajast. Elab mees
Kolomnas – üks neist teenijatest
ta hoiab eemal ülematest,
ei hooli surnud omastest,
ei ununenud aegadest.


Jah, nõnda koju tulles tema
läks varsti voodi magama;
kuid kaua und ei tunnud ta:
peas hakkas mõte pakitsema.
Kuid mis tal mõlkus mõtte sees?
Ta mõtles, et ta vaene mees,
et tarvis hoolt ja muret kanda,
kuis au ja vara koguda,
et jumal võiks ju talle anda
veel enam mõistust, õnne ka,
et mõned õnneosalised
on päris ahtra-arulised,
kel kerge käia eluteel,
et aastat kaks ta teenind juba,
ta mõtles ka – ja vaatas tuba,
et ilm on õues endne veel,
et jõgi tõuseb ja – mis paha –
ehk saavad sillad võetud maha,
ja et ta oma mõrsjaga
siis päeva paar ei kokku saa.


Nii mõtles ta ja tema palelt
näis hingeoht; ta soovis seal,
et tuul ei uluks nõnda hale’lt
ja et ei peksaks akna peal
vihm nõnda valjult.
Une süles
tal viimaks armul avanes;
kuid öine pimedus läks üle –
uus päev kui lennul ligines,
see hirmus päev.
Ööl Neeva voog
küll tikkus merde tormi vastu;
ei võind ta kaua võidul astu’:
jõu alandas tal tuulehoog.


Ju koidu tõusul tema kallas
kõik oli rahvast kaetud,
kes vaatas võitlust lainte vallas,
kuis vaht sai üles aetud.
Kuid meretuule tõuketujus
sai Neeva viimaks vangistud:
ta pööras ümber, üles ujus –
veest saivad saared varjatud.
Tuul tõusis valjumaks; tuul lõõtsus
ja Neeva kohas, Neeva õõtsus!
Ta nagu katel kihas, kees;
ja siis – kui murjdja viha sees
jäi seisma ju ja langes linna.
Kes võis, see kiirul põgenes,
tee tema ees kõik tühjenes…
Voog keerles, voolas siia, sinna,
kus leidis vaba käigu minna –
ja Peetri linn see lainte sees
kui Triton ujus vööni vees.


Võit! Ülpus! Lained linna võtvad,
kui vargad tubadesse tõtvad:
seal paadid aknaid peksavad,
seal aiad laintes upuvad,
seal majatükid, palgid, talad,
seal kaubapakid nagu kalad,
seal varandus, mis varjatud,
seal sillapuud, mis purustatud,
seal kirstud maast, kus oli matus –
on uulitsatel.
Igamees
näeb surma vahutavas vees.
Kõik, kõik saab otsa: toit ja katus…
Kust võtta neid?
Au, võimu sees
tsaar kadund oli valitseja
siis Venemaal. Ta vaatama
palkoni peale tuli ka
ja ütles: “Tormi talitseja
ei ole tsaar!? Ta istus siis
ja härda vaate hoolitseja
kui lennul üle linna viis:
seal paistvad platsid järvedena
ning nende sisse jõgedena
vett toovad uulitsad. Ja vees
loss seisab nagu saarekene.
Tsaar andis käsku. Hoole sees
üks tõmbab paadi, teine vene:
nii abi andma õhinal
tal kindralid siis tõtvad vahvast’.
et hädapiinast päästa rahvast,
kes ägas vee ja hirmu all.


Kuid ligi Peetri platsi raha,
kus nurgas näikse kõrge maja
ja tema kindla trepi peal
kaks kivist lõvi nagu vahti –
käpp valmis löögil, lõuad lahti,
just nagu elus – , otse seal
nii ristis kätel, paljal peal,
täis hirmu, ühe lõvi seljas
Eugen see istub toast väljas:
hirm on tal suur – ei enda eest;
ei hooli tema tõusvast veest,
ehk uhab see ju saapa talda,
ei värise ta vihma all,
ehk tuul ju alla vetevalda
peast kübara viis ära tal.
Ta valul mere poole vaatab;
pilk tungib sinna põnevalt,
kus laineid sügavusest saadan
torm linna peale lõhkuvalt.


Veemäed seal möllul linna matvad,
seal ulub torm, seal laineid katvad
ju majatükid… Häda! Seal,
just ligi lahe kalda peal,
kust laine vist ei kõrva vaju,
on aed ja aia ääres paju, –
seal maja on, kus elab sees
ta mõrsjake, ta magus Mari,
kes lese emaga vist vees!
Või pole elu muud kui vari,
kui lendav mõttelainetus,
kui nurjaläinud naljatus?
Ta istub nagu uimastatud,
kui kivi külge kinnitatud,
ta istub väljas vihma all,
tuul ulub, keerleb ümber tal.


Ees aga, kõrgel kivirinnal,
kus ümber vulab vete hääl,
on hiiglane, kel käsi vinnal,
selg tema pool’, pilk Neeva pinnal,
on hiiglane vaskhobu pääl.


2.

Kuid kui ju küllalt lõhkund linna,
võim Neeval viimaks vähenes;
voog lahe poole lähenes,
et mere lainetesse minna,
ja oma saaki siia-sinna
veel viskas maha. Võimu sees
nii röövel oma seltsi ees
läeb külasse, kus riisub, rõhub,
kus lõigub, purustab ja lõhub,
teeb kurja, tapab keeluta…
Ja riisumisest roidund rammul
ning nuhtlust kartes kiirel sammul
siis tõttab jälle metsa ta
ja viskab käest, mis ühes võttis.


Ju kallastesse Neeva tõttis
ja avas üles uulitsa.
Eugen see kohe, muljumõttis –
tal koormav kartus südames –
läeb kaldale kui lennates.
Kuid rõõmus oma rammu üle,
veel kurjalt kihas Neeva süle,
kui oleks tuli põhjas tal;
vaht valendas veel tema pinnal,
veel hingas ta nii raskel rinnal,
kui väsind hobu sõitja all.
Eugen see vaatab: paat on näha;
ta jookseb juurde – aega vähe –
ja hüüab hirmul paadimeest;
see kümme kopikat talt võtab
ja kohe lainetele tõttab,
et üle viia Neeva veest.
Ja kaua mööda lainte turja
mees juhtis paati julgesti,
kuid iga pilk neil’ hüüdis kurja,
kõik tahtis Neeva a’ada nurja:
neid vette matta… Viimati
nad saivad üle.
Hingevaevas
Eugen ju jookseb uulitsal,
kus tutvad kohad ees on tal,
ja vaatab ümber… Oh sa taevas!
Mis näeb ta?! Mis on sündinud?
Kui palju hooneid purustud!
Kui palju külje peale pandud,
kui palju teise kohta kantud!
Ja kuhu silm vast vaatab, seal
just nagu sõjavälja peal
on surnud maas. Ja mööda linna
ta jookseb ikka hirmu sees:
ta jookseb tuhinaga sinna,
kus oma otsusega ees
tuim saatus teda tuimalt ootab,
kui kinnipandud kirjaga.
Ta on ju alevis; ta loodab:
seal laht ja varsti maja ka…
Ja mis?
Ja mis tal tuli meele?
Ta seisma jäi ja tuldud teele
läks jälle, vaatas: kõik on vaik…
Näe – koht, kus nende asupaik,
näe – paju… Väravaid siin vaja; –
vist ära viidud… Kus on maja?
Ka kadunud! Ja muret täis
ta koha ümber keeru käis;
ta pidas valjult aru aga,
lõi vastu pead siis rusikaga
ja hakkas naerma.
Pime öö
tõi linnas lõpule kõik töö;
kuid und ei tulnud nõnda ruttu,
sest igas majas aeti juttu
veel eilsest päevast.
Kerkis koit
ja tema kullakiirte loit
ju valas linna peale valgust;
kuid eilse häda jälgi sealt
ei leidnud uulitsate pealt
ta enam. Enne koidu algust
kõik kahju oli kaetud,
mis võimalik – see maetud.
Ja uulitsatel hoolsusega
käis rahvas külma südamega:
seal ametnikud agarad
teel oma tööle tulivad;
seal kaupmees keldri lahti võttis,
mis vesi rikkund vooluga,
kõik oma kahju hoolega
ta teiste peale pöörma tõttis.
Ju viidi välja õuedest
paat paadi järel’.
Südamest
meil’ krahv Hvostov ju taevamõnul
on laulnud suremata sõnul
neist Neeva kalda kaljudest.


Eugeni ehmatanud aru –
oh häda! – ei võind kanda seal
kõik seda kohutavat maru,
mis tuli peale. Lainte hääl
tal ikka, ikka kõrvus kaikus.
Mees hulkus uulitsate pääl,
ta hulkus, vaimust kadund vaikus;
ta nägi und: tal segi meel.
Läks nädal, kuu ju aja teel,
ei tema jalg käind kodu paigus.
Siis toa, kus ta elas sees,
sai üüri peale teine mees –
see oli vaene luuletaja.
Eugen ka enda omandust
ei pärind taga. Polnud vaja
tal varju ega varandust.
Ta öösel Neeva kaldal magas,
sai söönuks sest, mis heldus jagas,
mis halastajad andsivad.
Tal riided naruks läksivad,
ja tema peale kividega
ju poisikesed pild’sivad
ning kutsarid ka piitsadega
ju lööke talle lasksivad,
sest et ta iial teed ei annud,
ei käänand kõrva sõitja eest.


Torm, mis ei vajund vaimu seest,
tal oli kõrvad kinni pannud.
Nii elas tema hulkumas –
ei inime, ei elajas,
ei see, ei too – ei elav keha,
ei surnu vari…
Magas mees
kord Neeva kaldal. Õhtueha
läks ammu looja. Sügis ees.
Ilm pilves. Vesi vahul kees,
lõi voogu üles lainte vallast
ja kloppis vastu kindlat kallast,
kuis kohtumaja uksel ka
vast klopib vaene kaebaja.
Eugen see ärkas. Pilvis taevas
tõi vihma ju, tuul ulus vaevas –
ja kaugel pimeduse sees
tall’ huikus vastu vahimees.
Eugenil, kui ta vaatas veele,
kõik endne häda tuli meele.
Ta kargas üles, kartust täis,
läks ära sealt. Tükk aega käis,
jäi seisma siis kui norutaja
ja vaatas ümber hirmuga:
ta oli seal, kus tuttav maja,
kus tähendatud trepil ka
kaks kivist lõvi nagu vahti,
käpp valmis löögil, lõuad lahti,
kui elus. Kõrgel, kõrgel seal
öö süles kindlal kivirinnal
on hiiglane, kel käsi vinnal,
on hiiglane vaskhobu peal.


Eugen seal kohkus. Selgusivad
peas mõttes. Tuttav oli tall’
see koht, kus istus vihma all,
kui lained ümber laksusivad.
Ta vaatas, tundis ära seal
ka sellegi, kes kivi peal
pead kartuseta kõrgel kandis
nii piir’va pimeduse sees,
kes mässulise mere ees
pealinnal’ aluse kord pandis.
Kui hirmus on ta vaiksel ööl!
Mis mõjus mõte peas tal tööl
ja käes mis raugemata rammu!
Kuis hobune täis tuld on tal!
Mis tee sul, ruun, on jalge all
ja kuhu tähendad sa sammu?
Oh julge riigijuhtija!
Eks vinnand üles vaimuväega
sa kuristikul kindla käega
nii valjaidpidi Venemaa?
Eugen käis keeru ümber kalju,
kus otsas oli hiiglane,
ja vaatas vihas ülesse
vaskpalge peale, mis nii valju.
Pea vastu aeda rõhus ta,
rind tõusis, vajus rahuta,
pilk nagu udu süles ujus,
leek lainetas ta südames,
keev veri uhas soonte sees –
Eugen nii hullustusetujus
käe rusikasse pigistas
ja kurjalt hambaid kiristas
ning hüüdis nagu ähvardaja:
“Oot, oot sa, linna alustaja!
Küll näed!? Kuid ise korraga
seal pani kiirul plagama.
Tall’ näitas nii, ta arvas seda,
kui oleks kõrgel üleval
täis viha, pilgul põleval
tsaar ähvardades vaadand teda –
ja põgeneda püüab mees…
Kuid mis? Ta aimab hirmu sees,
kui ajaks äiksemürinaga
seal kiirul teda keegi taga
nii raskesti, et rappub maa.
Ta vaatab ja näeb taga selja
vaskratsaniku vägeva:
see ajab hobust tuhatnelja,
kui tahaks jooksjat tabada.
Ja kõik see öö siis mööda linna
ta jooksul jalgu sirutab:
vaskratsanik see siia-sinna
tal kannul ikka kihutab.
Ja peale selle, kui vast tõttis
veel Peetri platsist üle mees,
hirm näol tal kohe asu võttis,
kui oleks nuhtlus oota ees.
Käe rõhus rinna peale tema,
kui sunniks valu vähenema,
peast kiskus mütsi kiiruga;
ei võinud üles vaadata –
läks kõrvalt mööda.
Saar nii väike
on Neeva suu peal mere sees;
vast harva juhib kalamees
ka sinna saarde sõudekäike
ja keedab toitu tema peal.
Ka harva ametnik käib seal,
kui jalutuseks aega annud,
tall’ pühapäev, et puhata.
Saar rohukõrt ei kasvata.
Suurvesi oli sinna kannud
ka vana maja madala:
ta paistis kalda pinnal vette
kui põõsas. Alles hilja sealt
sai paadiga – vist puutus ette –
ta ära viidud. Läve pealt,
kui palkisid ju paati kanti,
ka leiti meie tuttav mees.
Ja sinna siis ka rahu sees.
et surnud oli, hauda pandi.




tarkvarastuudio | 2004/2005