Henrik Visnapuu

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (299/15)

Esimene kiri Ingile

eelmine · järgmine

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää.
Suur kuldne päike kuldseks muudab pori.
Vastärgan kärbes, kuulen, ajab jori
ja peksab tiivuga. On ime hää!
On imeliselt kerge! Nagu õhku
mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku.


Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga nii nagu iga aasta
kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta
nüüd vuliseden jõkke paastukuu.
Ja vankriga mind linnan siia-sinna
viib voorimees. Ah, voorimees, las minna!


Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade. õhk nagu viin
mind joovastab. Kui tulen väljult koju,
täis päikest juuksed, väsind nagu roju,
siis oleks nii, kui oleks sina siin,
et käte vanikutel võtta vastu
veel enne, kui saan kotta sisse astu.


Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus.
Kas armastan sind, ei ma seda tea,
kas armastad, ei selles aru pea —
kõik olen päiksen, õhun, muun.
Ja sina minuga. Ja sa kui vesi
mind kannad kevadine. Kahekesi!


Ah, Ing! Nüüd tuleb ta. See valgub nagu kosk
nüüd väljadelle maha, tänavalle.
Lään, joobund lahtikäsi vastu talle,
sääl päiksen seisatan, kun lehtkiosk.
Ah Ing! Nüüd tuleb kevad. Kevadelle —
tee valla! Valla tee nüüd südämelle!

Paastukuu 1919

tarkvarastuudio | 2004/2005