Jakob Tamm

» elulugu
» pildid (4)
» tekstid (22/2)

Ebavere mägi

eelmine · järgmine


Sind, muistne jumalate mägi,
seal eemal sinenduses näen.
Mu vaimu täidab salavägi,
kui sind ma silmitsema jään.


Su salu sinendavas süles
on kõik nii kosutav, nii vaik...
Torn tõuseb sinu tipult üles,
kus vaatlejate seisupaik.


Küll sagedasti sinu pinnal
ma olen ümber uidanud,
su metsaõhku kergel rinnal
nii ohtralt sisse hinganud.


Su tipust olen vaatnud alla.
Pilk põhja poole avatud;
silm üle Kaarma mõisa, valla
näeb Väike-Maarja kirikut.


Ma olen laulusid sust loonud,
kui tulin tervitama sind,
sonette sulle tänuks toonud,
et võtsid lahkelt vastu mind.


Siis torn ei ehtind veel su tippu:
see tehti pärastpoole vast...
Eks pilk su poole veelgi kipu,
jalg pole väsind astumast.


Kuid üles torni otsa minna
ei ole suutnud mitte ma;
kord katsusin ka tõusta sinna,
kuid kartsin, et võin kukkuda.


Ja tulin alla... Pärast seda
ei mina enam tornil käind...
On küllalt neid, kes talland teda;
nad räägivad, mis kõrgelt näind.


Sealt alla vaade lai ning vaba
ja kaugus piiriks igal pool...
Kuid aeg - eks ta ju torni raba, -
ei ole hoidmas teda hool.


Torn oma kohuse on täitnud,
mis tegija on nõudnud talt:
maamõõtjatele sihti näitnud -
nüüd mädanema hakkab alt.


Kord langeb ta; kuid sina, mägi,
jääd täheks tulevikule.
Sind, sind ei muuda ajavägi,
su võim ei tormis värise.


Mets, mis sul praegu katab pinda,
võib kaduda, - su pind, see jääb
ja vaimustust toob selle rinda,
kes teda tervitama läeb.


Sa sinad mineviku udus
küll kauges tulevikus veel...
Usk sulle püha pärga kudus,
mis alles seisab ajateel.


Su üle tõmbas luuleloori
veel hilja hoolas laulumees:
kõik eesti jumalate koori
ta seadis üles sinu ees.


Ma vaatan taevast, mis su üle;
seal tõusul mõni pilvetiib;
su jalge ees näen oja süle,
ja sellest purre üle viib.


Läeb purde juurde jalarada,
viib üle purde, heinamaa;
küll sinu juurde juhatada
võib tema julge sammuga.


Ma seni sinu juures käinud
siin olen hoopis teisel teel;
ehk purretki ju ammu näinud,
kuid tarvitanud pole veel.


Nüüd tunnen jälle tõmbejõudu,
kuis tundsin kümne aasta eest...
Ma soovin siit su juurde sõudu
teel otse üle ojaveest.


Sa kutsud mind! Küll kujutusi
seal tahad uusi avada...
hing ihkab sinu saladusi. -
Mul tarvis teele tõtata.


Seal sinenduses sinu vaimu
ma tunnen eemal hõljuvat...
seal, seal ehk saan ma sellest aimu,
mis ilmutada usaldad.


tarkvarastuudio | 2004/2005