Marie Under

» elulugu
» pildid (8)
» tekstid (24/9)

Rändav järv

eelmine · järgmine


Oli järv ja kaldal maja,
majas neitsi naerukaja,
naerukajas lapseusk.
Ega's muidu rõõm ei puhke:
neitsil armsam oli uhke,
silmilt - teab mis, juustelt rusk.


Noormees tuli vilistades,
tüdruk naeru tilistades,
naeru vastu muigas järv.
Kergitasid oma rõõmu,
tuulutasid elulõõmu,
põsel hõiskas verevärv.


Suudlus tuiskas suudluselle -
hellam, hullem veri kelle?
Kumma süüdlasem on suu?
Mõlemad nad ühte tuju,
kuni järves nende kuju
kõigutamas kustuv kuu.


Aga ühel ööl - sest ega's
õnn ei püsi - vaev end segas
nende rõõmu, tuli tusk.
Vette kukkund kuu kui helmes,
neitsi silmes, muidu kelmes,
ebalusse hukkund usk:


"Nüüd sa suurde linna saabud,
seal on tüdrukud kui paabud,
pähe lööb sul nende karm:
peibutavad litriskaelad,
ummiskingad, siidipaelad -
hakkab neisse sinu arm..."


"Lähen küll, kuid mitte lahku,
sinule ei süda tahku,
kaasas mul su huultemaik.
Sinule ei truudus kalge,
e n n e m k a o b s e e j ä r v m e i l j a l g e
e e s t, see järv - me lembepaik."


Lahkusid. Nüüd üksipäini
kõndis neitsi kaldal, jäi nii
sinna kauaks omapääd.
Murenestest pesi nägu,
kuulatas, mis kukub kägu,
kukub - hukatust või hääd?


Iga hommik teda argus,
nagu oleks sündind vargus,
järve juurde talutas:
järv kuid sama särav püsis,
tüdruk häbelikult küsis:
miks see süda valutas?

*

Ühel ööl vast enne Jaani,
valgust voolas taevast maani,
maast see taeva voogas taas.
Seda sära, seda sära!
Ööbikud kui endast ära -
vastu kumas järve klaas.


Kuid siis äkki tasakesi
hakkab kohisema vesi,
muutub üsna rahutuks
ning ei enam ta ei malda:
voolab juba üle kalda -
pärani on järveuks.


Just kui saanud alla jalad,
äratab kõik oma kalad,
oma teod ja vetikud,
kõik nad käsutab ta kaasa,
lohistab nii üle aasa
oma laini-ketikud.


Läksid kalad väiksed, suured,
lahti rebis oma juured
valuga ka lõmmuleht,
läksid üle pää ja kaela
üle laia vesipaela,
kummalist sai läbiteht.


Ei neist ükski maha jäänud,
laukad, nõlvakud ja käänud
puhu taga, puhu ees.
Liivakul ja üle põllu,
rüsinal ja päris möllu,
puhu kuival, puhu vees.


Kobas koha, viskles havi,
ikka kaasa hingeldavi
lõpuste ja oimega,
orust üle seitsme kingu,
läbi mitme salalingu -
tulid lõpuks toime ka.


Särahtelles särg ja viidik,
sinitiivuline siidik
ühes lendas vesikiil.
Ainult kalmused ja kõrkjad
tühjust varjama jäid tõrkjad,
neid ei valland rännuiil.


Viimaks põgenemast lakkas
kokku korjama end hakkas,
sõõriks sulguv rändav vool;
laius, süüvis mahulikuks,
taandus jälle rahulikuks;
iga elukas kui nool


puges oma laine alla,
kõik, mis olnud pilla-palla,
jälle korras, jälle koos
kõik, kes jõuetuks end sõitnud;
jälle põhja juured köitnud
väsinuna vesiroos.


Nõnda järv see unne roidus,
kuni teretavas koidus
helises veest roosivärv;
nagu oleks ajast aega
terendava taevalaega
seisnud paigal siin see järv.

*

Hommikul, kui hargnes agu,
kambris unest saadud jagu,
tuli eit ja tuli taat.
Ehmund käisid mööda perve:
järve pole! Pole järve!
Kuival võrgud, purre, paat...


Läinud kõigi kaladega,
meie toidupaladega!
Loogus maas veel hein ja taim...
Rohus siin-sääl mõni soomus,
raisus kuival väike loomus:
mõni koolnud kiisamaim.


Ema hädaldas ja isa
sülitas ning kisas lisa -
tüdruk, teistest õnnetum,
seisis, silmad hirmuvalla
hääle jäädes valu alla
kinni - seisis, jäik ja tumm.


Sellest rängast hingemarust
kadus selgus tema arust,
igaveseks kahvatas;
südames suur vaevakivi
sõelus mälestuste-ivi,
päevad-ööd neist jahvatas.

*

Oli järv ja kaldal maja,
majast kadund naerukaja,
tuppa asund leind ja tusk.
Ega's muidu lein ei puhke,
kui ei peta armsam uhke,
silmilt - teab mis, juustelt rusk.


tarkvarastuudio | 2004/2005