August Alle

» elulugu
» pildid (1)
» tekstid (95/4)

Aguliste I

eelmine · järgmine

Laulik, siruta nüüd küüra:
"uusi keeli" nõvvab lüüra!
Romantismi aian luusi
küllalt: "elul' lähemalle!"
Nüüd on agul ebajumal,
luuletaja juhm ja rumal.
Pead jätma vana muusi:
teadus kasvatab nüüd uusi,
kellel pole huuli, puusi,
et jääks luule vähemalle!

*

Ookri, roheka ja halli
plangu, seinte määrdund värvi.
Õvvest lõhnu kirbeid talli,
hapuks läinud köögi järgi.
Nagu pakkimiseks kaste
maju, vormita kastmaju,
ritta laot tihedasti.


Mõni on kui lavvakapi.
Kõigil katteks tõrvapappi
laotet on vastu saju.
See on agul nagu seen, mis
linna kännu ümber kasvab.
Aga vastu iga veenet
linn see kurnab üdi, rasva.


Üle küüra kõrge kuuri
päike kikivarvul vaevu
ulatab vast poolest lõuna
pilku heitma nagu kaevu
alla sopilisse õvve
keldrikorra aknast sisse,
valge lind kun hüpleb puurin,
laulab, ootab päiksekiirt
hiilivat kui kuldset hiirt
hämarasse korterisse.


Lustakas siin elab kingsepp,
vilistab ja nahka taob,
nalja nalja otsa laob.
Aga siis, kui kõrtsi kaob,
õhtul kitsas õu ning trepp.


Üle kesköö kostab kisa,
mürgeldust ja laste nuttu,
kuni väsib pereisa,
vaibub vandumine visa.
Norskajat siis ära putu!


Siis on vananaistel juttu
mitmeks päevaks järel sõelu.
Kaelapidi koos neid kõõlub,
kaalub ise vana õelus:
kuhu istutada tõrva.
Patta kõrbegu kõik söögid —
parlament käib pesuköögin!
"Mõtle ommeti kui hull,
kas ta lei ja kust ta tull'!" —
susi-sosistakse sala.
Kuna prügikasti kõrval
kaagutab ja siblib kanu,
kukk käib ringi, häält teeb õrna,
kutsub naisi oma manu,
parema kui leiab pala.


Agulil on lapsi palju
jooksman õvven palja jalu
seinte, plangu vahel halli.


Üks a'ab ringi rada kitsast
tünni roostetanud vitsa;
teine kuskilt saadud palli
loobib vastu maja seina;
kolmas vaskset kuulikesta
toksib kahe kivi vahel;
kuna kõige väiksem, Heino,
näpib kärnast kõrvalesta.
Vaesus — see on suurim pahe,
kõneldagu sest mis tahes!
Alatoitlus vahib näost
lastel, kes siin teevad tiiru,
silmi ümber sinkjad viirud.
Nagu põldnik hallist täost
ei saa agul sellest lahti.
Skrofuloos ja inglishaigus —
silmad rähman, kõrvad vaigun,
kärbivad siin elutahti
vaeste põdurate laste,
ehk küll iga jalaaste
üle ingel peab vahti...

*

Ehk küll elu lõust on viril,
akna all mu õitseb sirel,
valge sirel.


Kasvab vana hõbepaju,
varjab kasti moodi maju,
hõbepaju.


Ehk küll nukrus maja õvve
sügavalle sööbind põvv,
sööbind põvve.


Midagi ka siin on ilus:
õite tulv ja puie vilu,
puie vilu!


Läbi kaste palja jalu
tahaks minna kohe salu,
kauge salu...

tarkvarastuudio | 2004/2005