Arvutiteaduse Instituut
Tartu Ülikool
Neljapäev, 28.03.2002, kell 14.45
Liivi 2, ruum 104
Tarkvaraarendus on noor valdkond ja sarnaneb pigem liikuva märklaua kui stabiilse, kindlatel põhimõtetel toimiva distsipliiniga. Valdkonna nooruse tõttu on tarkvaratehnikas siiamaani enamasti propageeritud klassikaliste insenertehniliste projektide (tsiviilehitus, masinaehitus jms.) võtetest inspireeritud meetodeid, kuna need valdkonnad on vanemad ja küpsemad.
Paraku pole neid meetodeid eriti kasutatud, või kui on, siis ilma erilise eduta võrreldes olukorraga, kus selgelt defineeritud protsessi üldse pole. Teine probleem on see, et need klassikalised protsessid on tüüpiliselt sedavõrd raskekaalulised ja monumentaalsed, et neid ei suudeta positiivse kasuteguriga rakendada väikestes firmades, kus organisatsiooniline struktuur peab olema hoopis äärmiselt paindlik. Samal ajal on enamik tarkvarafirmasid just väikesed. Näiteks Standish Group'i poolt koostatud aruandes "The CHAOS Report" (http://www.pm2go.com/sample_research/chaos_1994_1.asp) tuuakse välja, et eelarves ja graafikus püsib ainult 16,2% tarkvaraprojektidest, 52,7% kulutab 189% esialgsetest hinnangutest ning 31,1% projektidest katkestatakse enne, kui nad oma eesmärgi täita suudavad.
Üheksakümnendate jooksul on käsitluse, et tarkvaratehnika on klassikalistest tehnikavaldkondadest täiesti erinev ja seega vajab uut, tarkvaratootmise iseärasusi arvessevõtvat protsessi, pooldajate hulk massiliselt kasvanud. See äratundmine on isegi nii noor, et esimesed tunnustatud kirjanduses ilmunud katsed kirjeldada tarkvaraarendusprotsessi rõhuasetusega väikestele firmadele on avaldatud alles üheksakümnendate lõpus. Käesoleva ettekande eesmärk ongi kirjeldada nende protsesside ühiseid tunnuseid ja kirjeldada üht protsessi näitena põhjalikumalt.