22. augustil 2012 kell 17 kaitseb TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus (Lossi 36-214) Alar Kilp oma doktoritööd "Church authority in society, culture and politics after Communism" ("Kiriku võim ühiskonnas, kultuuris ja poliitikas peale kommunismi") filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks politoloogia alal.
Juhendaja: prof Rein Taagepera
Oponent: dr Christopher Marsh (School of Advanced Military Studies, U.S. Army Command and General Staff College, Fort Leavenworth)
Kokkuvõte
Ajaloolist lähenemist ja võrdlevat meetodit kasutav uurimus hindab kommunistlike režiimide mõju traditsioonilise kiriku võimu langusele avalikul alal. Kiriku võimu langust ühiskonnas, kultuuris ja poliitikas käsitleb uurimus ainsa ja määrava tunnusena, mis kaasneb kaasajal sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise sekulariseerumisega.
Põhitähelepanu all on üheksa läänekristliku kultuuritaustaga postkommunistlikku ühiskonda, mille kultuurilised rahvusliikumised algasid 19. sajandil. See oli aeg, mil Euroopa ühiskonnad olid olulisel määral juba sekulariseerunud ning avalikke funktsioone täitev kristlus oli muutunud piibellikust ja dogmaatilisest, müütilisest ja konfessionaalsest, kultuur-, tsiviil- ja rahvusreligiooniliseks.
Kiriku avalikku võimu on kommunismiaegsetest riigi ja kiriku suhetest enam mõjutanud kaks kommunismieelset riigi ja kiriku suhete mustrit - kultuuriline konfessioon (luterlik või katoliiklik) ning 19. sajandil kujunenud kiriku suhted rahvusliikumisega. Sõltumata sellest, kas kommunistlik kirikupoliitika oli kaasav või repressiivne, nõrgendas ta veelgi neid rahvuse ja kiriku vahelisi suhteid, mis oli nõrgad ka varem, ning tugevdas rahvuse ja kiriku liitu seal, kus vastavad suhted olid tugevad juba kommunistliku režiimi eel. Kirikute võim on erakordsel määral nõrgenenud kõigis luterliku traditsiooniga postkommunistlikes ühiskondades, kuid traditsiooniliselt katoliiklikest ühiskondadest vaid sellistes, milles kirikul puudub positiivne side rahvuskultuuriga.
Kahel kaudsel moel on kommunistlikud režiimid aidanud ka kaitsta traditsiooniliste kirikute avalikku võimu. Kommunistlikud režiimid ei soodustanud religiooni individualiseerumist ja kaasajastumist ehk protsesse, mis samaaegselt Lääne-Euroopa liberaaldemokraatlikes ühiskondades kirikute võimu nõrgendasid. Lisaks on homoseksualismi taunimine säilinud kommunistlike režiimi väärtushoiakulise pärandina ka sellistes ühiskondades, kus kodanike sidemed traditsiooniliste kirikutega on lagunenud.