14. juunil kell 10.15 kaitseb Jüri-Ott Salm maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal doktoritööd teemal "Emission of greenhouse gases CO2, CH4, and N2O from Estonian transitional fens and ombrotrophic bogs: the impact of different land-use practices" (Kasvuhoonegaaside CO2, CH4 ja N2O vood soodes: kuivenduse ja maakasutuse muutuse mõju). Kaitsmine toimub ülikooli peahoone senati saalis.
Juhendaja: prof. Ülo Mander (TÜ geograafia osakond)
Oponent: dr Jukka Alm, The Finnish Forest Research Institute, Joensuu
Eesti soode kogupindala hinnatakse 240,000-245,000 ha, seejuures on hinnatud nende katvuse vähenemist viimase 60 aasta jooksul 2.6-2.8 kordseks (Paal & Leibak, 2011). Juhul, kui soode looduslik seisund muutub inimtegevuse tõttu, võib muutuda ka nende kasvuhoonegaaside bilanss (sidujast võib saada allikas), eriti oluliseks teguriks kasvuhoonegaaside emissioonide muutustes on kuivendus.
Töös on hinnatud kasvuhoonegaaside bilanssi boreaalsetes soodes tehtud uurimuste tulemuste põhjal ja Eesti erineva maakasutusega siirdesoodes ning rabades läbi viidud kasvuhoonegaaside (CO2, CH4 ja N2O) mõõtmiste põhjal. Saadud mõõtmistulemuste põhjal hinnati kuivenduse, turba kaevandamise ja päideroo (Phalaris) kasvatamise mõju kasvuhoonegaaside emissioonile ja süsiniku bilansile.
Hinnanguliselt võivad ligikaudu 30,000 ha mahajäetud ja aktiivseid turbakaevandamisalasid emiteerida 191,499 t CO2 ekv. a-1. Juhul, kui need alad oleksid looduslikus olekus, toimuks nendel süsiniku akumuleerumine ulatuses 24,405 t CO2 a-1. Seeläbi on Eestis kaevandamise poolt rikutud rabade ja siirdesoode kasvuhooneefekt ligikaudu 10 korda suurem kui juhul, mil need alad oleksid endiselt looduslikus olekus. Süsinikubilanss arvutati ka päideroo istanduse kohta, kogutud andmete alusel saab väita, et võrreldes turbakaevandusaladega muudab päideroo kasvatamine jääksoodes need alad süsiniku emiteerijast süsiniku akumuleerijaks.