11. juunil 2012. a. kell 16.15 kaitseb Kaja Kumer-Haukanõmm doktoritööd "Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945-1952 Eesti pagulaste näitel" (The Fate of Baltic Refugees and Displaced Persons in 1945-1952: the Estonian Example) filosoofiadoktor (ajalugu) teaduskraadi taotlemiseks. Kaitsmine toimub Lossi 3-427.
Töö juhendajad: dots. Vahur Made, prof. Raimo Raag (Uppsala Ülikool).
Oponent: dr. Kari Alenius (Oulu Ülikool).
Väitekirjas käsitletakse Teise maailmasõja tõttu läände sattunud balti pagulaste problemaatikat 1945-1952 Eesti pagulaste näitel. Töö koosneb neljast artiklist, artikleid täiendavast kahest peatükis ja arutelust. Kui esimeses artiklis antakse ülevaade Eesti diasporaa tekkest ning seni toimunud kolmest suuremast väljarände lainest, siis teine artikkel keskendub kitsalt Teise maailmasõja ajal toimunud eestlaste lahkumisele läände. Kolmas artikkel käsitleb eestlaste repatrieerimist ning repatrieerumist. Kuna repatrieerumisega on otseselt seotud Jalta konverents, siis kolmandas artiklis vaadeldaksegi põhjalikumalt asjaolusid, mis viisid Jalta konverentsi otsusteni ja ka seda, millised olid konverentsil vastuvõetud otsuste tagajärjed baltlastest pagulastele. Dissertatsiooni neljandas artiklis käsitletakse Taani sattunud eestlastest põgenike saatust. Artikli alguses antakse põhjalik ülevaade sõjajärgselt Taani, kui Briti tsooni kuulunud piirkonna, põgenike elukorraldusest. Pärast Taani sattunud põgenike elukorralduse tutvustust järgneb detailne andmeanalüüs Taani sattunud eestlastest. Analüüsimiseks võeti nende vanus, haridus, amet(id), peamised sihtriigid Taanist edasi ümberasumisel. Väitekirja esimeses peatükis esitatakse Teise maailmasõja ajal ning järgselt terminite põgenik ja maapagulane (ingl displaced person DP) ümber toimunu. Analüüsitakse, mis võis avaldada mõju mainitud terminite arengutele ning mis oli läbiviidud muudatuste oletatavad eesmärgid. Dissertatsiooni teine peatükk käsitleb Teise maailmasõja ajal ja järgselt tegutsenud rahvusvaheliste pagulasorganisatsioonide tegevust. Töös keskendutakse eelkõige Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamise Administratsiooni (UNRRA) tegevusele.
Kokkuvõttes saab öelda, et dissertatsiooniga õnnestus käibele tuua uusi algallikaid. Allikate kriitiline analüüs ja põhjalik uurimine võimaldab ümber lükata mõned senised seisukohad eestlaste sattumisest läände Teise maailmasõja käigus ning mõista paremini, mis nendega edasi toimunus.