11. novembril 2011 kell 14.15 kaitseb Marko Kohv ÖMI geoloogia osakonnas (Ravila 14a-1019) doktoritööd "Landslides in clayey soils of western Estonia"
(Maalihked Lääne-Eesti savipinnases).
Juhendaja: TÜ ÖMI vanemteadur Tiit Hang, PhD
Oponent: Martin Geertsema, PhD (Ministry of Forests, Lands, and Natural Resource Operations, Kanada)
Maalihkeid seostatakse tavaliselt mägiste ning sademeterohkete aladega, kuid ka tasase pinnamoega Eestis toimuvad gravitatsioonist tingitud pinnase liikumised. Esimesed teated maalihetest Eestis ulatuvad mitmesaja aasta taha, kui Vigalasse ehitatud vastne mõisahoone jõkke libises. Eesti kõige maalihkeohtlikum piirkond on Pärnu ümbrus, kus viirsavitasandikku lõikunud jõeorgudes on toimunud ja toimuvad ka tänapäeval küllaltki ulatuslikud nõlvade purunemised. Suurim teadaolev maalihe toimus 1976. aastal Sauga jõe ääres ning liigutas hinnanguliselt ühe korraga 100 000 m3 pinnast. Alates 2002. aastast on Tartu Ülikooli geoloogia osakond uurinud Pärnu ümbruses toimunud maalihete levikut, mehhanismi ning vallandavaid tegureid. Tehtud tööd on kokku võetud käesolevas doktoritöös. Maalihete inventuuri tulemusena on koostatud maalihete andmebaas, mis hetkel sisaldab andmeid 26 maalihke kohta. Maalihete suurimateks koondumiskohtadeks on Eametsa küla Sauga jõe ääres ning Tammiste külas Pärnu jõe ääres. Valdavalt viirsavist koosnevatel nõlvadel toimuvad mitmest järjestikust lihkest toimuvad lihkekompleksid alates 10° nõlvakaldest, tüsedama liivakihi korral toimuvad üksikud pöördlihked alates 20° nõlvakaldest. Tüüpiliselt vallandab lihke põhjaveetaseme (poorirõhkude) tõus, põhiliseks ettevalmistavaks protsessiks on aga jõgeline erosioon. Poorirõhud on kõige muutlikumad viirsavide ülemises osas ning ka poorirõhkudest mõjutatud nõlva püsivus muutub sesoonselt rohkem savinõlvades. Välitöödel ning modelleerimisel kogutud andmestiku põhjal koostati Pärnu ümbruse maalihete ohtlikkuse kaart. Kõige ohtlikumaks osutus valdavalt viirsavist nõlvadega Sauga jõe org. Jõeorgude metsastamine oleks kõige efektiivsem viis maalihete ohu vähendamiseks, sest see pidurdaks erosiooni ning alandaks poorirõhkusid nõlvades.