14. juunil kell 14.15 kaitseb Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi doktorant Martin Liira doktoriväitekirja "Active filtration of phosphorus in Ca-rich hydrated oil shale ash: precipitation mechanisms and recovery" (Fosfori aktiivfiltratsioon kaltsiumirikka hüdratiseeritud põlevkivituhasettega: sadestusmehhanismid ja taaskasutus).
Juhendajad: prof Kalle Kirsimäe ja prof Ülo Mander
Oponent: Günter Langergraber, dotsent, Viini Ülikool
Kokkuvõte:
Fosfor (P) on üks tähtsamaid biokeemilise tsükli toitaineid, mistõttu juba natuke kõrgenenud fosfori kontsentratsioonid võivad vallandada veekogude eutrofeerumise. Fosforiühendid on põllumajanduses väetistena intensiivses kasutuses. Fosforit kasutatakse ka tööstuses ja olmevaldkonnas mitmesugustes detergentides. Seetõttu on põllumajandusmaastikelt äravool ja eriti majapidamiste heitvesi rikastatud fosfaatidega. Siit tuleneb vajadus puhastada inimtegevusega seotud heitveed liigsest fosforist. Tehismärgalade kasutamine heitvee puhastuseks on viimastel kümnenditel kiiresti laienenud tänu nende töökindlusele, suhteliselt odavale ehitusmaksumusele ja lihtsale kasutamisele ning hooldusele. Tehismärgalade efektiivsust saasteainete eemaldamiseks peetakse üldiselt heaks, kuid keskkonnanormatiividega sätestatud piirnormid saastekomponentidele ja üldisele vee kvaliteedile on muutumas järjest rangemaks ning seega kasvab nõudlus tõhusate, kuid ühtlasi ka odavate filtermaterjalide järgi. Lisaks vajab lahendust ka selliste filtersüsteemide sidumisvõime ammendumisel tekkinud toitainetest küllastunud filtermaterjali taaskasutus.
Eesti põlevkivi baasil töötavates elektrijaamades tekib 5 kuni 7 Mt põlevkivituhka aastas, millel peaaegu täielikult puudub taaskasutus, ning kokku on põlevkivituhaplatoodele ladestatud umbes 300 Mt hüdratiseerunud põlevkivituhka. Põlevkivitööstuse tahkete jäätmete taaskasutus on tänaseni olnud äärmiselt piiratud ulatudes kuni 5%-ni tekkiva tuha kogumahust. Varasemad uuringud on näidanud kaltsiumirikkast hüdratiseeritud põlevkivituhast valmistatud filtersüsteemide häid omadusi P eemaldamiseks reoveest tehismärgalasüsteemides. Need katsed on näidanud, et P eemaldamise efektiivsus põlevkivituha katsetes küünib kuni 99,9%, kusjuures materjali maksimaalne sidumisvõime ulatub kuni 65 mg P g-1. Käesolev doktoritöö uurib esiteks fosfori ärastusmehhanisme ja neid kontrollivaid keemilis-mineraloogilisi protsesse põlevkivituhasette filtermaterjalides. Teiseks selgitab uurimistöö küllastunud filtermaterjalide potentsiaalset taaskasutuse võimalust täiendava fosforväetisena põllumajanduses.
Põlevkivituha kui odava filtermaterjali märkimisväärselt kõrget P-sidumisvõimet põhjustavad ja mõjutavad selle materjali koostis ja füüsikalis-keemilised omadused: kaltsiumifaaside lahustuvustasakaalust tingitud poorivee kõrge pH, erineva lahustuvusega mineraalsed Ca-ja Al-ühendid ja poorsusomadused. Siiski on ilmne, et kuigi eksperimendid näitavad P eemaldamisvõimet kuni 91% varieeruvatel fosfori koormustel kuni 8-15 mg P L-1 ja viibeajaga 12 tundi, siis nõnda üledimensioneeritud voolusüsteemides kaotatakse kiiresti tuhafiltermateriali sidumisvõime tänu filtermaterjali pindade nn. keemilisele ummistumisele läbi sekundaarse kaltsiumkarbonaatide sadestumise. Lisaks näitavad uuringutulemused, et hüdratiseeritud põlevkvituha filtrite sidumisvõime sõltub oluliselt P kontsentratsioonist lahuses ning madalatel sisendkoormustel võib tuhasette sidumisvõime olla ebapiisav rangeimate piirväärtuste tagamiseks. Küllastatud materjaliga läbiviidud taaskasutus katsed kinnitavad, et kuigi P on põlevkivituhasettes seotud raskesti lahustuva Ca-fosfaadi vormina, on fosforiga küllastatud põlevkivituhasete siiski sobilik kasutamaks aeglase toimega väetisena näiteks karjamaadel ja metsades.