Kevad ja gümnaasiumi lõpp on juba käega katsuda ning peagi peavad kõik abituriendid langetama otsuse, mida järgmisest sügisest edasi teha. Minu jaoks on kindel valik ülikool. Seetõttu olen ma juba alates 10. klassist käinud tulevastele tudengitele mõeldud üritustel ning tudengivarjupäevadel, et tutvuda võimalikult paljude erialadega ja selgitada välja, milline võiks minu edasine elutee olla.
Eks ma ikka sain pisikese šoki, kui nägin, et pean esimesel eksamisessioonil sooritama kokku seitse eksamit. Seitse!
Esimesel semestril kulus kogu energia igasugustele rühmatöödele ja referaatidele ning praegune kurnatustunne vihjab, et tegelikult kuluks hoopis väike paus ära. Selle asemel on aga täies hoos eksamiperiood, mis tähendab varasemast veel suuremat pingutust ja automaatset stressitaseme tõusu.
Tudeng olla pole sugugi lihtne. Ühel hetkel avastad, et sind on pea ees vette visatud ning nüüd uju, upu või siis nagu mina, siple veepinnal umbropsu kätega vehkides ning teeskle ujumist.
Õppimine ei ole sugugi ainuke elukohta vahetanud esmakursuslase probleem. Kooli kõrvalt peab žongleerima ka muude igapäevaelu toimingutega. Tuleb poes käia, pesu pesta, koristada, prügi välja viia ja lõputult uusi toiduideid genereerida.
Kui sulle meeldivad mäed ja matkamine, ei hakka sul Koreas kunagi igav. Umbes 70% Korea poolsaarest on kaetud mägedega ja näiteks siin, Busanis, on võrdlemisi raske leida kohta, kust poleks näha mõnda mäge. Busani kõrgeim künkake on tagasihoidlikud 801 meetrit merepinnast ja ühtlasi esimene tipp, mille siin ühel palaval augustilõpu päeval vallutasin, kinnitades nii oma staatust Kaljukitse ja teiste tagant utsitajana.
Oktoober on kulunud kiiremini kui raha mu pangaarvel. Kätte on jõudnud november ning puu, mida me oma ühika aknast näeme ja mis pikka aega oli ainus märk sellest, et ka Busani jõuab ühel hetkel sügis, on oma viimasedki lehed kaotanud. Pool semestrit on läbi, eksamid tehtud ja nüüd võib jälle rõõmsalt kuukese jagu lulli lüüa, et siis detsembris taas üllatusega avastada, et mu esseed ei olegi võluväel end ise valmis kirjutanud.
Gümnaasiumis oli õpetajatel ikka kombeks hirmutada: te ainult oodake, kuni ülikooli jõuate – seal on lood hoopis teistsugused! Kõrgkoolist maaliti tumedates toonides õudustäratav pilt, kus edukalt hakkama saada tundus võimatumast võimatum. Siin ma nüüd aga olen, endiselt elus ja puha. Siiski on juba praegu näha, et ülikool erineb keskkoolist nii mõneski mõttes.
Alguses oli plaan. Plaan minna Chuseok’i ajal telkima. Seejärel kerkis me teele esimene takistus: meil pole telki. Järgnes tutvusvõrgustiku läbitöötamine, et välja selgitada, kas keegi saaks meile telki laenata. Selle all pean ma muidugi silmas, et meie kohalik sõber üritas leida kohalikku inimest, kellel on telk, sest ma olen täitsa kindel, et ükski vahetusüliõpilane ei lennanud kohale, kohver matkavarustust täis.
Kas oleks tore, kui saaksid esimese ülikooliaasta eredamaid hetki või õpetlikumaid kogemusi teistega jagada? Kui oled üks neist, kellele meeldib oma mõtteid värvikalt väljendada, siis osale Tartu Ülikooli esmakursuslastest esindusblogijate konkursil. Oma esimese aasta toredaid hetki saad edasi anda nii blogi kirjutades või hoopis videoid tehes.
2019/2020. õppeaasta esmakursuslasest blogikirjutaja Birgit Paju iseloomustab oma kogemust nii:
This website uses cookies to improve your user experience. The university website does not process or collect personal data. This website uses Facebook Pixel and Google Analytics. Read more in the Data Protection Policy.