ILMAMEES AIN KALLIS MEENUTAB VEMPUDEROHKET ÜLIKOOLIAEGA
Kliimateadlane Ain Kallis elas oma esimese tudengiaasta Tartust paari kilomeetri kaugusel Kvissentali ühiselamus, kust loengusse tuli minna läbi soode ja rabade.
«Aa, geograafid, siis on teile tarvis värsket õhku,» ütles matemaatika-loodusteaduskonna dekaan Anatoli Mitt värsketele geograafiatudengitele ning määraski nad sürrealistlikusse ühiselamusse Tartu konservitehase lähedal. Ain Kallis ning tema kursusevend olid õppejõu peale esiotsa üpris pahased, sest Kvissentali ühiselamu oli justkui väljasaatmiskoht. «Osa sai Pälsoni internaati ja nemad kiitsid sealset luksuslikku elu, aga meil tuli läbi sopa ja pori käia. Kord keemiapraktikumil panime kursusekaaslasega kingad ja sokid radiaatori peale kuivama ja lasime paljajalu laboratooriumis ringi, sest me ei tahtnud praktikumi hilineda ning seetõttu jooksime otse läbi soise madala ala.» Kui oli teatrisse minek, panid noormehed kilekotid kingade otsa ning peitsid kilekotid linnas põõsasse. Kilekotid maksid toona küll palju, aga kingad olid veel kallimad. Tagantjärele tunnistab praegune klimatoloog, et see aasta Kvissentalis oli üks põnevamaid aegu ülikoolis oldud aja jooksul ning ajapikku hakkas talle sealne elu isegi meeldima. Lisaks looduslähedusele oli ka seltskond väga värvikas.
Üks äratuskell
Kallis elas ühiselamu suures toas ehk saalis koos ligi kümne teise tudengiga ning kitsastes oludes pidid poisid endile ise meelelahutust välja mõtlema. Kuna ühiselamusse käis vaid üks eksemplar ajalehte Edasi, loeti seda kambakesi nõnda, et riputati leht seinale, keegi näitas taskulambiga valgust ning geograafid-bioloogid tõstsid oma binoklid silme ette ja lugesid lehte vooditel kõhutades. Miskipärast oli terve ühiselamu peale vaid üks äratuskell ning see, kelle juures ajanäitaja parasjagu oli, pidi ka kõik teised üles äratama. Juhtus sedagi, et ärataja ajas terve seltskonna kogemata üles mitu tundi varem. Paaril korral oli Kvissentali elanikel häda elektriga, ent kuna maja sai voolu sõjaväe kaablist, millega toideti ka lennuvälja maandumisraja tulesid, siis militaarse tähtsuse tõttu parandati linttraktori katkisõidetud kaabel ühel korral kibekiiresti. Kevadeti, kui loodus tärkas ja kullerkupud maja ümber õitsesid, pakkusid linnas elavad tudengid võimalust kohad vahetada, ent Kvissentali elanikud polnud sellega enam nõus.
Teisel kursusel õnnestus Ain Kallisel saada koht Pälsoni, praeguse Pepleri tänava ühiselamusse, kust jõudis peamisse loengute toimumise kohta, Vanemuise tänava õppehoonesse viie minutiga. Kuigi seltskondlik elu oli Pälsonis tagasihoidlikum, tuli sealgi ette põnevaid juhtumisi. Näiteks jäi kord üks eksamile kiirustav bioloog oma ühikatoa ukse taha - uks oli seestpoolt snepperlukku läinud. Lukuaugust nägid poisid aga, et aken on toas lahti, mägironijate käest laenati tugev köis ning laskuti korrus kõrgemalt kolmandale korrusele õige akna taha ning tehti uks seestpoolt lahti. Järgmisel päeval märkas jalajälgi maja välisseinal ühiselamu komandant ning imestas, kes küll ja kuidas mööda seina üles kõndis. Poisid ei hakanud täpsustama, et tegelikult tulid jäljed ülevalt alla. 
Rajaca tekstid Ain Kallis lõi kaasa ka legendaarses ansamblis Rajacas, koos Priit Pärna ja Rein Tensoniga kirjutas kolmik ansamblile stsenaariume. «Jõime pottide kaupa kohvi ja tegime hommikuni stsenaariume.» Peamiselt parodeeriti tuntud etendusi ja filme, näiteks sai «Minu veetlevast leedist» Rajacate esituses «Minu veetlev Eedi», tollal populaarset filmi «Fantomas» kasutati samuti etenduses ära. «Igasugu aktuaalseid asju, isegi poliitilisi peitsime sinna sisse,» meenutab Kallis ning ei salga, et Rajaca etendused olid ülimalt populaarsed - etendusi tuli alati vaatama kaugelt rohkem rahvast, kui saal suutis mahutada.
Ülikooli klubis, punastest tellistest hoones Tähe tänaval füüsika instituudi vastas, kogunes igal sügisel õpetatud nõukogu istung, kus Kallis ja teised parukates vembumehed parodeerisid ülikooli tõelist nõukogu ning lugesid värsketele üliõpilastele pühalikult manitsuskõnesid, kuidas ülikoolis käituda. Peale Rajaca ja õpetatud nõukogu etenduste täitis Kallis ülikooli klubi ettevõtmistel laval sageli reporteri rolli. Põnevaid juhtumisi kogunes õpingute kõrvalt nõnda palju, et Kallis pani neid Pärna ja Tensoniga kirja laualehte. Osa lehtedest, Rajaca stsenaariumitest ning isegi Priit Pärna praktikumidelt saadetud kirjadest-joonistustest on Kallis talletanud isiklikku arhiivi, suurem osa on siiski kaduma läinud.
Etenduste kõrvalt jagus aega ka õpingute jaoks, isegi nii palju, et praegune hinnatud meteoroloog lõpetas ülikooli 1966. aastal cum laude. Sellele järgnes aspirantuur teaduste akadeemias. «Geograafiaõpingud olid väga põnevad. Kõik ootasid suve, sest kui teised läksid ehitusmalevasse, siis meie käisime praktikumidel,» meenutab Kallis ja lisab, et sai geograafia erialalt väga mitmekülgse hariduse - õpiti geoloogiat, füüsikat, filosoofiat, bioloogiat ja ökoloogiat. Klimatoloogiasse-meteoroloogiasse sattus Kallis suuresti õppejõud Herman Mürgi tõttu, kes oli lihtsalt niivõrd värvikas õppejõud ja oskas oma aineid alati väga köitvalt edasi anda. Tema loengutes kirjutasid tudengid konspektiga samas mahus üles õppejõu värvikaid ütlemisi ja anekdoote. Kallis tunnistab, et püüab sama huvitavaks muuta ka enda loengud Tallinna tehnikaülikooli tudengitele. Veel meenutab Kallis hea sõnaga dotsent Lev Vassiljevit, kes nõudis geograafidelt peale ainealaste teadmiste ka õigekirja tundmist ning täpset eneseväljendust. «Kõik temale tehtavad tööd pidid olema korrektses eesti keeles.»
Milline ilm tuleb?
Dotsent Endel Varep seevastu oli fenomenaalse pildilise mäluga, käinud läbi pea terve Eesti ja tundis vaat et iga kivi. Geograaf-klimatoloog Ants Raigi loengud toimusid praegusel Veski tänaval asunud vanas naistevanglas, kus ruumid olid nii pisikesed, et sageli pidid üliõpilased pressima end istuma ühele diivanile. Talviti küdes toanurgas plekkahi. «Oli väga omapärane kuulata koduses miljöös põnevaid asju, eriti kui põnevalt esitati.» Ain Kallis lõpetas ülikooli 1966. aasta detsembriks (õpe kestis 5,5 aastat) ning kuna just siis oli peahoonet räsinud tulekahi, sai tema kursus erandlikult diplomid kätte hoopis ülikooli klubis.
Oma kandidaadiväitekirja kaitses ta seevastu praeguses mõistes erandlikult ülikooli aulas. Pärast ülikooli uuris Kallis Tõraveres päikesekiirgust. Töö raames mõõtis ta kiirgust muu hulgas ka ekspeditsioonilaevadel, millega sõitis nii Atlandi troopilistes vetes kui ka Kanada lähistel. Seejärel siirdus Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituuti (EMHI), kust teda laiem avalikkus tunneb ja tunnustab kui klimatoloogi. Sagedasemad küsimused Ain Kallisele, nagu ka teistele tema ametikaaslastele on otse loomulikult seotud ilmaga: mis on lahti kliimaga, milline tuleb suvi, milline talv, millal lumi ära sulab. «Kui sügisel hakkab lund sadama ja küsitakse, kas see lumi ka maha jääb, siis on mul alati vastus valmis, ma ütlen, et ei jää. «Aga kust te teate?» Ma ütlen, et viimati jäi lumi maha 10 138 aastat tagasi. «Kust te nii täpselt teate?» Ma ütlen, et siis oli viimati jää-aeg,» jutustab Kallis lõbusalt. Kliimateadlasele meeldib tegelikult ilmast kõnelda - ta käib juba aastaid nii keskkoolides, kõrgkoolides kui ka pensionäridele ilmast rääkimas, esitlusprogramm alati kaasas. Lisaks on Ain Kallis kirjutanud ka populaarteaduslikke artikleid ning just selle tegevuse eest anti talle 2008. aastal teaduse populariseerimise esimese koha vääriline auhind.
Autor: Sigrid Sõerunurk/UT