VABARIIGI PEAMINISTRI SÖÖDUANDJA

Oleks peaministri majandusnõunik Aare Järvan (43) jalgpallur, siis kahtlemata «keskväljamootor», kelle rolliks rabada nii kaitses kui ka rünnakul, ehitada üles mänguplaan ja jagada väravasööte, ent mängu lõpuks jääda ikkagi ründestaaridega võrreldava tähelepanuta.

Valitsusjuht Andrus Ansipi parema käena leiba teeniv Järvan hindab end küllaltki jalgpallikaugeks inimeseks, ent tunnistab, et mõneti sarnaneb tema töö tõepoolest kaaslastele nutikaid sööte jagava palluri omaga. Nõunikuna tuleb tal teha eeltööd kogu riiki puudutavate majandusotsustega, mis enamasti üksnes peaministrile omistatakse. Järvan ise jääb poliitmängu varju, ehkki põhjust bravuuriks oleks küllaga. Varem rahandusministeeriumi kantsleri ja Mart Siimanni peaministriks oleku ajal majandusnõuniku ametit pidanud Järvanit puudutavatest artiklitest lõviosa on euroteemalised.

Eesti üleminekut ühisrahale kureerinud meest peeti selles protsessis koguni nii oluliseks, et kui ta 2006. aastal kantsleri ameti maha pani, kardeti, et eurotsoon võib eestlastele täitumatuks plaaniks jäädagi. Kõrge riigiametniku kohta puuduvad aga artiklid nii klantsajakirjadest kui ka tõsisema sisuga ajalehtede persoonikülgedelt. Järvan möönab, et ega ajakirjanikele äraütlemisi palju pole olnud, aga liialt esile ta tõepoolest tikkuda ei taha. «See rohkem poliitikute rida.» (Mehe ettevaatlikust hoiakust ajakirjaniku suhtes kõneleb ka asjaolu, et kogu intervjuu vältel hoiab ta käes pastapliiatsit ja märkmikku, et vajaduse korral olulised jututeemad endalegi üles kirjutada.) Vahest üks hiljutisemaid sündmusi, mil Järvani isik tema ameti varjust välja paistis, oli tänavu kevadel, kui Eesti Euroopa Liikumise nõukogu otsustas tunnustada teda aasta eurooplase tiitliga. Kuid ka sel puhul loobus mees aupaistest, öeldes, et see pole üksnes tema töö, vaid tunnustus kogu protsessile.

Ärihuvist majanduseni
Tagasihoidlikkusele vaatamata ütleb Järvan, et ta pole kunagi olnud nohikliku perfektsionisti tüüpi. Keskkooli lõputunnistusele juhtusid neljad ja üksikud kolmedki - vene keeles ja laiskusest kehalises kasvatuses, olgugi, et õpetaja nägi temas kergejõustiklase potentsiaali. Aeg-ajalt sai poistele omaseid vempegi tehtud. Iseloomustuses Saku gümnaasiumi päevilt kirjeldab klassijuhataja Järvanit kui tugevate liidriomadustega noormeest. Ülikooli minek oli see-eest alati olnud enesestmõistetav, iseasi, millisele erialale - ühtmoodi põnevad tundusid ajalugu ja majandus. Viimase kasuks kallutas kaalukausi 1980. aastate keskpaigas keerulisele poliitilisele olukorrale omane ajalookäsitlus ja soov ise midagi ära teha, näiteks isikliku ettevõtte loomine. Sisseastumispäevaks oli Järvanile selge, et äritsemisest enam huvitab teda hoopis ühiskondlik makromajanduslik pilt, ning ta astus Tartu ülikooli rahanduse ja krediidi erialale.

Ometi lasi akadeemiline elu end kaks aastat oodata, vahepeal tuli käia kolhoosis kartulivõtul, misjärel siirdus enamik noormehi Vene sõjaväkke aega teenima. Esimene semester paar aastat nooremate kursusekaaslastega algas ainetega, nagu teaduslik kommunism ja sotsialismi poliitökonoomia, ning vajas seetõttu esmapilgul veidi harjumist. Ent mida aeg edasi, seda vähem punaseks muutus ainekava ja järjest enesekindlamaks Järvan valitud eriala puhul. Talle sai peagi selgeks, et õpib õiges kohas: «Teadsin juba esimese õpinguaasta lõpuks, et kunagi tahaksin juhtida mõnd riigiettevõtet, hiljem küll huvid pisut muutusid ja hakkasin vaatama keskpanganduse poole.» Et riigi valitsemises võivad lähemas tulevikus hakata puhuma uued tuuled, oli tollal, kaks-kolm aastat enne Eesti taasiseseisvumist, tunda ka ülikooli seinte vahel. «Mingi aeg jõudis õppejõudude ja tudengiteni äratundmine, et need ajad on peagi ümber,» räägib Järvan. «Hakati suuremat huvi tundma, milline on majandusteadus mujal ja milline on majandus siis, kui sel lastakse vabalt toimida.» Uuendusmeelsemad õppejõud hakkasid aastakümneid muutumatuna püsinud loengukonspekte läänest pärit õpikute najal täiendama. Näiliselt peeti kõik ettenähtud loengud küll maha, kuid eks auditooriumis õhkus teatud skepsist: «Kas meil on ikka neid iganenud teadmisi tarvis?» meenutab Järvan, kel endalgi tekkis ühe pisut kahtlaste tõekspidamistega õppejõu loengutest puudumise tõttu probleeme.

Noortele soodne aeg
Üldiselt püüdis cum laude'ga lõpetanud Järvan siiski loengutes käia nii palju kui võimalik. Alguses rohkem, pärast muutus kohalkäik muude kohustuste kõrvalt selektiivsemaks, märgib ta. Motiveeritud noormees tegi aga rohkelt iseseisvat tööd, tutvudes õhtuti tunde ülikooli raamatukogus ingliskeelsete materjalidega. Juba keskkoolis korralikku inglise keelt rääkinud Järvanil on siiani meeles ülikooliaegne esimene kokkupuude võõrkeelse teadusartikliga. «Miskipärast oli erakordselt hea tunne võtta ajaleht kätte ja jõuda arusaamisele, et mõistad, millest seal kirjutatakse.» Õppejõudude kõrval oli ka tudengitele see aeg tulevikku silmas pidades märgilise tähtsusega. Jääb ju ka Eesti praeguse ärieliidi ülikooliaeg paljuski 1990. aastate algusesse, kui pinnas uute ettevõtete õidepuhkemiseks oli soodne ja suur hulk töökohti vastloodud riigiametites vabad. Järvani hinnangul olid noortel sel ajal uskumatud võimalused karjääri alustada, milletaolisi ei pruugi ilmselt enam kunagi tulla. «Ega ülikoolis selle üle vist õnnelikud ei oldud, aga ju oli see siis selle aja paratamatus, et enamik majandustudengeid teisel-kolmandal kursusel õppimise kõrvalt töötasid,» räägib ta.

Järvan isegi sattus peagi pärast Eesti Panga loomist sinna lühiajaliselt tööle, asudes mõni aeg hiljem, pärast stažeerimist Soomes ja Prantsusmaal, juba täiskohaga keskpangapoliitika osakonna juhataja ametisse. Samal ajal õppis ta veel aasta Cambridge'is. Ehkki välismaal käsitleti mikro- ja makromajandust oluliselt spetsiifilisemalt, kui kodumaal, oli Tartu tudengina siiski suhteliselt lihtne hakkama saada, sest majandusalaste põhiteadmiste baasil oli põhjalik ettevalmistus olemas. «Kuna õppisin seal diplomitasemel, mitte magistrantuuris, mõtlesin vahepeal, et kõik on nii lihtne - miks mitte kohe edasi minna!» meenutab Järvan muigvelsui. Siiski naasis ta pärast üht õpinguaastat Eestisse, sest abistamist vajas kriisi läbi teinud Eesti Pank.

Tänane ärieliit
Koos Järvaniga 1992. aasta juulis toimunud rahareformiga samaaegselt ülikooli lõpetanud kursusekaaslaste seas on mitmeid mainekaid majandusinimesi. Näiteks Eesti edukaim pensionivara investeerija ja üks LHV panga asutajatest Andres Viisemann, Eesti Raudtee finantsdirektor Priit Haller ning Tallinki suuromanik Kalev Järvelill. Üks, millest majandusteaduskonna vilistlane õpingute ajal puudust tundis, oli tol ajal taaselustatud üliõpilasorganisatsioonide tegevus. Kas ebasoodsast asukohast - paikneb ju enamik konvente kesklinnas, majandusteaduskond tollal aga Nooruse tänaval - või millestki muust tingituna, läks see traditsioon majandustudengitest mööda.

Ülikooliajale tagasi mõeldes imestab Järvan, et eemalt vaadates näib kogu õppetöö palju jäigem, aga kui ise selle sees olla, tunnetab rohkem inimlikkust. «Tegelikult on seal ju palju toredaid tarku inimesi, kellega sai pikalt-laialt eri teemadel arutletud.» Seoses ülikooli kliinikumi nõukogu esimeheks olemisega on Järvan viimasel ajal Tartusse sattunud neli-viis korda aastas. Sellele lisanduvad üksikud korrad, kui tuleb riigiteadlastele eelarvemajandusest loengut pidada või eraelulistel põhjustel külla tulla. «Tegelikku kokkupuudet Tartuga on tõesti vähe, aga emotsionaalne side ülikoolilinnaga on sellegipoolest tugev,» kinnitab Järvan ning lisab, et Tartus oleku muudavad tõeliselt koduseks lugematud kohvikud, mille terrassil suviti seltskonda nautida.

Autor: Kristjan Pihl/UT