TÕNU PEDARU: MA OLEKS NAGUNII VAREM VÕI HILJEM TARTUSSE TULNUD

End noorpõlves ülbariks nimetanud ja pärast TÜ lõpetamist ebanõukoguliku välimusepärast pokri pistetud ajalooõpetajat tuntakse praegu kui populaarset raadiohäält ja Eesti viimase 20 aasta parima ansambli solisti.

Septembri lõpus Postimehe kultuurilehekülgedel viimase 20 aasta kodumaist muusikat arvustanud muusikute ja kriitikute lemmikalbumite ühispingereas tõusid esile suisa kaks Tõnu Pedaru ansamblit: Röövel Ööbik ja Una Bomba. Muusikaga tegeleva mehe häält kuuleb praegu põhiliselt Raadio 2 saates «Siin me oleme», ent kunagi pikalt ajalooõpetaja olnud TÜ vilistlane töötab ka Tallinna linnamuuseumis pedagoogina. Kohe pärast keskkooli lõppu 1980. aastal Tartusse ülikooli tulnud Pedaru tunnistab, et tol ajal oli kõigi poiste jaoks number üks põhjus, miks kindlasti kooli sisse saama pidi, Vene sõjaväest ärasaamine. «Nõukogude armeesse minek oli kõige hullem asi, mis juhtuda võis - see oli absoluutselt peamine stiimul,» räägib ta, ent lisab, et Tartu ülikooli oleks ta nagunii varem või hiljem tulnud, sest Tallinna kõrgkoolid talle midagi meelepärast ei pakkunud. «Tehnikapool mind ei huvitanud ja pedagoogika ka mitte. Mõtlesin, et kooli õpetajaks - no ei, muidugi mitte! Aga minu elus ongi päris palju seda, et kui ütlen, et minuga sellist asja kohe kindlasti ei juhtu, siis just nii lähebki,» muigab 1985. aastal ajaloo eriala lõpetanud mees.

Tegelikult oleks Pedaru võinud sisseastumiskatsed teha ka näiteks inglise filoloogiasse, psühholoogiasse või juurasse, aga et armeeteenistust kindlasti vältida, tuli välja minna kindla tulemuse peale. Psühholoogias oli tarvis teha matemaatikaeksam ja teised kaks polnud piisavalt huvitavad, nii et ajalugu tundus õige valik. Igaks juhuks viidi sõbraga Tallinnas paberid ka kutsekooli pottsepaks õppimise tarvis. «Asi ei olnudki niivõrd selles, et just oli alanud Afganistani sõda, kust ka üks tuttav tinakirstus tagasi saadeti, kogu see nõukogude armee kollektiivne olemine jumal teab, kellega või kus - see oli minu jaoks täiesti välistatud,» meenutab mees.

Keerulised ajad
Päris lihtsalt siiski ei läinud, sest hea kirjutaja Pedaru sai sisseastumiskirjandi eest üllatuslikult kolme ja valmistas erialaeksamil ette vale pileti. Eksamit vastu võtnud teaduskonna dekaan Allan Liim ütles, et jutt on küll huvitav, aga kaldub teemast kõrvale. Õnneks andis õppejõud noormehele võimaluse etteantud punktidest rääkida, kokkuvõttes hinnati eksamit viiega ja pääs ülikooli oli olemas. Tartus veedetud viis aastat olid Pedaru sõnul väga lahedad, eriti oluline oli kodust eemal iseseisvumine. Akadeemilises mõttes oli kaheksakümnendatel aga raske millestki suurt rõõmu tunda.

Tollal olid tippained näiteks dialektiline ja ajalooline materialism, teaduslik kommunism, sõjaline kasvatus ja NLKP ajalugu, millekohaste «kõrgete teadmistega» üliõpilasi õnnistati. «Mind huvitasid kunsti- ja popkultuuri ajalugu, aga kuigi ma tegin ettepanekuid neid uurida, polnud kõrgemalt poolt sellest keegi huvitatud. Kõik koolitööd, diplomitöödeni välja, ei olnud päris minu rida, vaid teenisid pigem õppejõudude huve,» tunnistab ta.

Sellist liikuvust ja vabadust, nagu ülikoolis praegu, tollal ei olnud ja suurt manööverdamist ja oma tahtmise läbisurumist Pedaru endale lubada ei saanud. «Kogu aeg oli ikkagi kerge hirm, et kui ma seda tegema hakkan, saab sõjakomissariaadi karvane käsi ikka kuidagi minust kinni.» Hirm oli ka põhjendatud, sest näiteks paar aastat nooremad ajalootudengid Indrek Tarand ja Tõnis Lukas visati pärast Kuperjanovi haual käimist koolist välja ja saadeti armeeteenistusse. Siiski leidis häid põhjendusi, miks mingitest eriti vastumeelsetest ainetest puududa. Pedaru hoolitses koos mõne kursusekaaslasega ülikooli juubeliks kokku pandud näituse eest, mida oli tihti vaja kuskile viia ja üles seada. Ülikooli ajalugu tutvustava suure näitusega sõideti ringi üle Eesti, aga jõuti ka näiteks Moskvasse ja Leningradi. Tagantjärele ütleb Pedaru, et paljud õppejõud olid suurepärased, näiteks Helmut Piirimäe, Sulev Vahtre ja teised. «Nad ei vahutanud suust mingit kuramuse punast saasta välja, tegelikult võis ka nõukalikes ainetes huvitav olla - tundus, et õppejõud tahavad ka ise asju vähemalt mingisugustessegi mõistlikesse piiridesse panna ja keskustelu tekitada.» Oli ka erandeid. «Tööliskaitset andis meile üks hästi tigeda olemisega vanamees, keda tolmudotsendiks kutsusime. Ta rõhutas, et materjali ei saa muidu kui tema käest. Ma käisin seal loengus ühe korra ja see, kuidas ta seda luges… See oli kohutav,» meenutab Pedaru. Õppejõud pani ise tähele, et Pedaru keskendub kõikvõimalike normide ja kostide usina üleskirjutamise asemel hoopis joonistamisele. «Tolmudotsent» võttis tema konspekti ära ja ähvardas, et noormees arvestusest läbi ei saa. Esimesed kolm-neli korda see nii ka oli, aga lõpuks teenis Pedaru «arvestatud» välja.

Loengutevälise Tartu-elu suur osa möödus vanas Pälsoni ühikas praegusel Pepleri tänaval, kus toimus palju. Esimesel aastal tõstsid toakaaslased reformvoodid üksteise peale, et kõrgete lagedega toas rohkem ruumi saada. Teisel aastal ehitas Pedaru seltskond lae alla koguni eraldi magamislavatsi ja toa alumine osa jäi salongiks, kuhu sai ühika parimad asjad, grammofon eelkõige, kokku veetud. Üheskoos korraldati ka Pälsoni ühika laulupidu ja maja ette tänavale joonistati muude asjade seos ka näiteks 0-rublane rahatäht, mis paljudele nalja tegi. Lähedal Vanemuise tänaval asuva KGB maja asukatele tähendas see aga mitmeid noorte tudengite ülekuulamisi.

Ilma põhjuseta pokri
Pedaru ise sattus võimudega tõsisemalt pahuksisse alles pärast ülikooli lõpetamist, kui ta oli juba aasta aega Loksa koolis ajalooõpetajana töötanud. 1986. aasta augustis oli mees igapühapäevasel Harjumäe plaadimäel, kus käidi muusikat vahetamas ja sõpradega kokku saamas. «Toimus jälle mingi haarang: miilitsakooli kutsikad haarasid, inimesed jooksid laiali, kartsid oma kallitest plaatidest ilma jääda. Kuna mul olid ainult mingid makilindid, siis ma ei jooksnud ja mind võeti kinni,» meenutab ta. Noor õpetaja nägi oma natuke punksoengut meenutavate juuste ja kitsaste püksidega välja igati moodne. Kinnivõtjatele tundus aga, et välimus ei ole nõukogulik ja Pedarule tuleb teha trahv. Jaoskonnas leidis üks miilitsaametnik, et mees töötab õpetajana ja sellist inimest ei tohiks laste ette kohe kindlasti lubada. Pedaru viidi kohe kohtusse pikale protsessile, kus ilma töö- ja elukohata jõmmid ning bensiininuusutajad said kiirelt läbi võetud, tema puhul viis aga kohtunik ta oma kabinetti, sõimas läbi ja teatas, et noormees pannakse kinni. Lubja tänava kongi esimestest muljetest mäletab Pedaru kohutavaid jõmme täis ruumi. Teistega rääkima hakates tuli aga välja, et tegu oli enamasti sõbralike tegelastega, kes lahkelt õpitud elutarkusi jagasid. Pärast 15 päeva vangistust pääses mees lõpuks koduste juurde, kellele miilits midagi teatanud polnud, ja lasti õpetajatöölt lahti. See päästis Pedaru suunamise alt ja juhus viis ta edasi koolidesse, mille juhid olid käimasolevast perestroikast juba nakatunud.

Uue aja õpetaja
Vaba õhkkonna poolest tuntud Kopli kunstikeskkoolis sai tagantjärele kaheksakümnendate lõpu Tallinna esimeseks «uue aja õpetajaks» nimetatud Pedarust nii kolleegide kui ka õpilaste seas populaarne tegelane. Oma ainet tundis ta hästi ja oskas asja huvitavaks teha. Poisid austasid teda laheda oleku pärast, paljud tüdrukud olid noorde õpetajasse armunud. «Kool võib olla ka kohutavalt igav või hirmus vägivallaasutus, aga see ei pea nii olema. Ajalugu on hea aine, millega mineviku ja oleviku vahele saab sildu ehitada, õpilaste hulgas huvi tekitada ja siis koos edasi rääkida ja arutada,» leiab Pedaru, kelle arvates võiks vähemalt põhiharidus igal pool täpselt võrdselt kvaliteetne ja kättesaadav olema. «Minu arust ei tohiks nii olla, et juba väikeste laste seas hakkab pihta teema, kes käib eliitkoolis ja kes mitte. Ei tohiks olla vahet, kus keegi käib, igal pool peaks olema head õpetajad ja hea sisu.» Üsna pea sai aga selgeks, et õpetajapalk ei ole piisavalt suur, et ainult sellega hakkama saada. Pedaru hakkas leidma muid asju, millega tegeleda - nagu bänd ja meedias kirjutamine. Röövel Ööbiku tegemine muutis õpilastega kontakti saamise veel lihtsamaks ja andis palju plusspunkte. «Eks nad kannatasid mind paremini välja tänu sellele, et ma bändi tegin. Tänu sellele sain koolis rääkida, mida tahtsin ja seepärast pidasin seal nii kaua vastu ka - alles kuskil seitse aastat tagasi tulin ära,» räägib ta.

Õpetajaametit ei ole ta aga päris maha jätnud. Vahepeal Nelli Teatajas, Kroonikas ja Delfi uudisteportaalis töötanud Pedaru on pedagoog ka nüüd, Tallinna linnamuuseumis, kus tema töökohustuste hulka kuuluvad muu hulgas ka haridusprogrammide ja ekskursioonide tegemine. Vahel on tuttavad teda kutsunud ka üksikutesse tundidesse meediast rääkima, aga päriselt kooli tagasi õpetajaks mees ilmselt ei läheks. «Ma ei kujuta ennast enam sellises keskkonnas ette, kus vahetunni ajal alg- või põhikool kisama hakkab. Sellega on võimalik ära harjuda, aga eks ma olen juba vana mees ka, gümnaasiumiosas võiks küll isegi veel midagi teha,» arutleb ta.

Pedaru küll tunnistab, et murdeeas oli ta ka ise parajalt konfliktne ja ennasttäis poiss. «Oh, jumal, ma olen kõvasti peksa saanud selle eest, et ma ülbar olin. Aga otseselt paha inimene ei ole ma kunagi olnud. Vanemaks saades lihtsalt näed ja saad aru, et maailm su ümber on vähemalt sama huvitav, kui sa ise.» Bändide ja linnamuuseumi kõrvalt töötab Pedaru praegu ka Raadio 2-s, kus ta saabki esmaspäevast neljapäevani koos kaassaatejuhi Maris Ükstiga rääkida kõigest põnevast, mida ümbritsev maailm ette söödab. «Mulle meeldibki rohkem rääkida, kui näiteks kirjutada, olen rohkem visuaali ja helide inimene - raadio on selles mõttes päris hea. Ma mõtlen, et kui mul oleks palju vaba aega ja majanduslik sõltumatus, siis võib-olla hakkaksin isegi filme tegema või rohkem fotograafia või maalimisega tegelema. Aga eks näis, mis tulevik veel toob.»

Autor: Merilyn Merisalu/UT