ANDRUS KIVIRÄHK: "TÕUGUST SAAB LIBLIKAS"

Ega ma ei tunne tänapäeva tudengeid. Ehkki mul muidugi on sugulasi ja tuttavaid, kes õpivad ülikoolis. Aga ma ei tunne neid kui tudengeid. Ma ei tea, mis elu nad elavad. Kui ma ise ülikoolis käisin, ega siis ka inimesed väljaspool ülikooli kuigi täpselt ei teadnud, mida ma seal Tartus teen. Reedeõhtuti sõitsin rongiga Tallinnasse, käisin du¨i all, sõin ema toite, vedelesin uimaselt kodus, suhtlesin sugulastega - aga see ei olnud minu päris elu. See oli nagu puhkus või sanatoorium. Tegelik tudengielu jäi ikka Tartusse ja sellest polnud aimu ei emal ega ühelgi teisel sugulasel. Kui keegi küsis, et kuidas ülikoolis läheb, siis ma lihtsalt vastasin, et hästi. Ei olnud mingit mõtet pikemalt pajatama hakata, sest kuidas kirjeldada teist planeeti?

Nagu öeldakse "Krambambuli" laulus: "Oh kui nüüd vaesed isad, emad teaks pisut poege puudustest, pääst silmad nutaksivad nemad ja kahvataksid kurbusest." Tõsi ta on. Mitte et ma oleksin elanud kuidagi eriti kõlvatult, ehkki esimesed paar aastat, mis ma ühiselamus veetsin, rippusid tõesti toa laes kivistunud hapukapsad ja minu voodis magas sageli mõni juhuslik joodik. Hiljem, erakas, oli kõik juba noobel. Aga ikkagi vältisin ma sugulaste külaskäike, kuna mulle tundus, et nad mõjuksid minu tudengielus võõrkehadena, pärinedes justkui mingist teisest raamatust.

Tudengiks hakates muutub inimene otsekui libahundiks, ta pole enam see, kes enne. Piltlikult öeldes kasvab talle saba taha ning ta õpib pimedas jahti pidama. Ta on metsik ja vaba. Nädalavahetuseks koju sõites jookseb ta raudteejaamas korra ümber halli kivi ja
muutub jälle endiseks, aga ainult väliselt, süda on tal sees ikka üliõpilase oma ning see kisendab akadeemilise "metsa" järele. Esmaspäeval on ta jälle loengus, pikk händ taga ja põlevad silmad peas.

Moondumine abituriendist esimese kursuse tundengiks on üks suuremaid metamorfoose inimese elus. Kõige võimsam on see muidugi siis, kui inimene kolib õpinguteks teise linna, siseneb täiesti uude keskkonda. Siis koorub nukust kiiresti liblikas. Kes jätkab elu vanematekodus, sellel kulgeb moondumisprotsess aeglasemalt ja vahel võib see ka sootuks takerduda. Sel juhul ei õpigi inimene kunagi lendama, tema koivad jäävad alatiseks sibama mööda kindlat mullapinda.

Aga enamasti mõjub ülikool siiski nii, nagu lükataks kanalas sündinud pardipoeg sumdi vette. Korraga saab ta aru, et ta ongi sündinud ujuma! Ta on järsku oma loomulikus keskkonnas, keset teisi veelinde. Mäletan, milline vaimustav avastus oli minu jaoks see, kui ma kohtasin ülikoolis inimesi, kes olid lugenud samu raamatuid, mida mina. Muidugi oli mul ka keskkoolis palju häid sõpru, aga teatud mõttes elasin ma nendega suhtlemise kõrval ka mingit oma salaelu, lugedes raamatuid ja mõeldes mõtteid, mida oli raske nendega jagada. Nüüd, ülikoolis, sai see korraga võimalikuks. Vastuvõtukomisjoni range valik oli viinud mu kokku inimestega, kellega mul oli nii palju ühist! Me olime sündinud erinevates linnades, õppinud erinevates koolides ega teadnud teineteisest varem midagi. Aga me olime sarnased ja klappisime kohe.

Just ülikoolis sünnivad eluaegsed sõprussidemed. Siis õppejõud. Keskkoolipingist tõusnu on harjunud gümnaasiumiõpetajatega, kes teda sihikindlalt kasvatada püüdsid. Nüüd korraga aga astuvad auditooriumi ette mingid veidrad vanamehed, kes lihtsalt räägivad. See pole koolitund gümnaasiumi mõttes, kontrolltööde, spikerdamise ja kindla õppeprogrammiga.

Näiteks Peeter Olesk ei jõudnud oma eesti kirjanduse loengutes isegi mitte Kristian Jaak Petersonini, nii palju oli tal pajatada eesti rahvaluulest. Ega ma suurt ei mäletagi, mida ta rääkis, aga huvitav oli. Juhan Peegli ainel polnud vist nimegi ja ega Peegel ei viitsinud kunagi loengut lõpuni pidada, lihtsalt lobises natuke aega, viskas paar muhedat nalja ja saatis meid siis koju. Kui pidada hariduseks võimalikult suure hulga info kokku korjamist, siis polnud Peegli loengutest mingit tulu, aga kui suhtuda ülikooli kui suurde inkubaatorisse, kus gümnasisti vibalikust ja rohelisest kestast peab kooruma mõtlev inimene, siis on sääraste kohtumiste tähtsust raske üle hinnata. Tunnike koos Juhan Peegliga - see ongi ülikool, mitte mingid tuimad testid ja jaht punktide järele.

Ülikooli ülesandeks on muuta mentaliteeti, viia sind kokku tarkade inimestega. Ja mitte ainult loengusaalis, vaid ka näiteks õllekas. Paar tundi viinavõtmist koos mõne vanema kursuse tudengiga oli tihtipeale harivam ja maailmaasjades selgust toovam kui mõni mõttetu seminar.

See moodustabki tundengielu, mitte hinded ja punktid matriklis. Neid, jah, saab võõrastele näidata, aga neil pole erilist tähtsust. Tudengielu tõelist sisu, tõugu muutumist liblikaks, ei saa sõnadega seletada.