DENISS RUTŠEIKOV: VÄLISMAALASTEGA TUTVUDES ÜTLEN ALATI "I'M ESTONIAN"
TÜ vilistlane Deniss Rut¨eikov, kes on töötanud mitmetes Euroopa riikides, aga ka Kasahstanis, leiab, et eestlased ei tohiks venelasi kui «probleemi» vältida.
Sa lõpetasid 2005. aastal TÜ meedia ja kommunikatsiooni eriala ning oled pärast seda töötanud ja elanud peale Eesti veel ka Saksamaal, Horvaatias, Kasahstanis ja Norras. Mis on sind sundinud nii palju ringi liikuma?
18.-19. sajandi Inglismaa aristokraatlikest peredest pärit noormehed, kes õppisid diplomaatideks või poliitikuteks, pidid oma põhihariduse järel minema paariks aastaks Euroopa eri riikidesse, et lihvida oma keeleoskust ja mõista paremini maailma. Muidu ei oleks neist saanud riigimehi.
Sarnane põhimõte on ka minul. Selleks et saavutada väljapaistvaid tulemusi, ei piisa vaid tuttavast koolipingist, raamatukogust või kontorist. Tuleb avada ennast väljakutsetele, sest alles siis saab selgeks, milleks sa võimeline oled või millisest teadmistest on puudu.
Mind huvitab, mismoodi maailm toimib, mismoodi inimesed mõtlevad ja miline on minu koht selles maailmas.
Kasahstani läksid AIESECi presidendina, hiljem töötasid ka Kasahstani avalike suhete assotsiatsiooni juhatajana. Mida sa Kasahstanis õieti tegid ja nägid?
Tartus õppides liitusin tõepoolest maailma suurima üliõpilasi ja vastseid vilistlasi ühendava organisatsiooniga AIESEC.
Üheks suurimaks proovikiviks saigi minu jaoks kandideerimine AIESECi Kasahstani esimeseks presidendiks ja sellele kohale valituks osutumine. AIESECi esindus oli enne seda küll Kasahstanis olemas, kuid see andis aru Moskvale. Mina läksin sinna looma iseseisvat AIESECi.
Aastaga saime koos väikese, kohalikest noortest koosneva meeskonnaga sealse rahvusliku kontori tööle. Veel rajasime AIESECi harukontorid nelja Kasahstani linna, kus peale väitlusklubide ja valitsuspartei noorsooühenduste noortel õieti teisi võimalusi eneseteostuseks polegi.
Korraldasime ka mitu suurt konverentsi, aitasime mitmekümnel Kasahstani noorel minna välismaale praktikale ja tõime mitmed välismaa tudengid ja ülikooli vilistlased praktikale Kasahstani.
Kuidas tekkis kontakt Kasahstani avalike suhete assotsiatsiooniga?
Olles esinenud ühel konverentsil, sain jutule riigi ühe suurima PR-agentuuri firmajuhiga, keda huvitas minu kogemus MTÜ käivitamisel. Natuke hiljem tegi ta mulle pakkumise juhtida poole kohaga ka Kasahstani avalike suhete assotsiatsiooni. Selle liikmeteks on riigi suurimad PR-firmad, kuid puuduliku juhtimise tõttu oli nende väljund tegelikult olematu. Nii saigi minu ülesandeks panna poole aasta jooksul assotsiatsioon tööle ja viia koos kahe assistendiga eduka lõpuni mõned olulised projektid.
Kuidas (või kellena) sa end Kasahstanis tundsid?
See oli väga huvitav tunne. Saksamaal või mujal Kesk-Euroopas oled sa ikka ida-eurooplane ja pead pingutama, et ennast tõestada.
Kasahstanis aga tähendab Eesti Euroopat.
Üldiselt tundsin end seal väga hästi. Vaatamata pajudele sotsiaalsetele probleemidele (korruptsioon, õhu saastatus suurtes linnades, paljude kihtide sotsiaalne kindlustamatus), on inimesed külalislahked ja sallivad, suured linnad on üllatavalt arenenud, loodus on imekaunis ning kultuuride mitmekesisus, mis riiki iseloomustab, on antropoloogilises mõttes äärmiselt huvitav.
Eestist ida suunas vaadates on vahel päris suur mure Venemaa poliitilise olukorra pärast. Kuidas on Kasahstanis lood demokraatiaga?
Kasahstan ei ole Euroopa mõistes kindlasti demokraatlik riik. See on autokraatia, kus presidendil ja valitsuskabinetil on väga suur võim ning opositsioon on nõrk. President Nazarbaev valitseb riiki juba 1989. aastast.
Rääkisin sel teemal ka mitme haritud kasahhiga. Nende arvates on see vähemalt praegu riigi jaoks parim valitsemisviis. Ärme unustame, et erinevalt Eestist oli Kasahstan enne Nõukogude võimu tulekut 1920. aastate algul peamiselt nomaadide hõimudest koosnev moodustis. 70 aasta jooksul tegid kommunistid kõik võimaliku, et suurem osa inimestest ei mõtleks väga palju.
Inimesed suhtuvad üldiselt tõesti väga positiivselt oma presidenti ega ihaldagi endale suuremat otsustamisõigust.
See on seotud ka valitseva asiaatliku mõtteviisiga, mis soosib tugevat liidrit. Majanduslikus ja poliitilises plaanis võtab Kasahstan eeskuju pigem Singapurist ja Lõuna-Koreast kui Rootsist või Iirimaast. Singapur ja Lõuna-Korea olid veel 1950. aastatel vaesuse tasemelt võrreldavad nn Musta Aafrika riikidega. Tugev autokraatlik võim ning liberaalsed majandusreformid viisid mõlemad «Aasia tiigrid» mõne aastakümnega maailma arenenumate riikide sekka. Ja nüüd, alates umbes 1990. aastatest leevendavad need riigid järg-järgult poliitilist režiimi, muutes seda Euroopa mõistes demokraatlikumaks. Sama strateegia (vähemalt nii väidetakse) on ka Kasahstanil.
Kui seda kõike arvesse võtta, siis ma ei arva, et Kasahstan ja temataolised riigid peaksid ilmtingimata võimalikult kiiresti meie mõttes demokraatiateks muutuma. Selline lähenemine on kitsarinnaline ja liiga Euroopa-keskne.
Nüüd õpid Norra majanduskoolis. Georgaafiline, aga ilmselt ka ühiskonnakorralduslik hüpe on päris suur.
Norralt on Eestil kindlasti väga palju õppida. Meie liberaalturu põhimõtetel ülesehitatud ühiskond ei soosi mitmes aspektis seda, mille poolest on minu arvates nii edukad Skandinaavia riigid. Teisisõnu, puudub teatav sotsiaalne usaldus, mida võib nimetada ka ühiskondlikuks kokkuleppeks.
Norras ei tunne sa, et keegi tahaks sind n-ö nöörida, sa ei eelda kõikjal pettust ning ei pea suhtuma kõigesse usaldamatusega. Samas olen siiski liiga noor, et hinnata, kas Eesti on 18 taasiseseisvuse aasta jooksul selles mõttes oluliselt edasi liikunud, kuid tahaks väga näha Eesti ühiskonda mõnekümne aasta pärast samal tasemel Põhjamaadega.
Mis õpingutesse puutub, siis on väga kasulik saada ühiskonnaõppe järel majandusharidust. Raha valitseb inimkonda, nii kahju kui see ka poleks. Kui ei ole majanduslikku heaolu, siis pole ka kunsti, kultuuri, haiglaid ega koole.
Kas plaanid Eestisse kunagi tagasi tulla?
Eesti on kodumaa ja selleks jääb ta igavesti. Kui vaatan tulevikku, siis püüan leida seoseid enda jaoks eelkõige just Eestiga. Usun, et suudan olla Eestis kasulikum kui mõnes teises riigis.
Kas on midagi, mis sind Eesti ühiskonnaga seoses vaevab?
Olles maailmas siin-seal käinud ning olles kasvanud Petserimaalt pärit vene-setu juurtega perekonnas, tundub mulle, et Eesti ühiskonnas on palju komplekse ja kitsarinnalisust. Need takistavad meil dialoogi ja ühiskondliku kokkuleppe saavutamist. Põlgusega suhtutakse kõigesse ja kõigisse, kes on meist erinevad, olgu need siis moslemid, homod või venelased.
Eestlased ja venelased elavad paljuski erinevas maailmas ja kumbki kogukond tervikuna ei vaevu väga, et teise kogukonna mõttemaailma natukenegi mõista. See on ebatervislik riigisisesele õhkkonnale, aga ka ohtlik riigi julgeolekule.
Mis sa arvad, miks on seda eri maailmades elamist nii raske muuta? Kas minevikust ei saaks kuidagi üle?
See on väga raske küsimus.
See on vähemalt osaliselt ka põhjus, miks ma tahan Eestisse tagasi tulla. Sest kui mina ei tule tagasi ja kui seda ei tee veel mitmed teised laiemalt mõtlevad vene taustaga noored, siis jäävadki riiki vaid need, kes ei suuda või ei taha saada Eesti ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks.
Võib-olla just minu taust annabki mulle optimismi ja usku, et kaks kogukonda saavad moodustada ühtse riigi. Kuid esialgu peaks tekkima selleks tahe. Praegu ma seda veel ei näe.
Eestlased püüavad venelasi ignoreerida, sest nad on «probleem». Psühholoogiast teame, et probleemi eitamine on väga loomulik, kuid pikaajaliselt ei ole see hea lahendus.
Kohalikud venelased on aga sattunud olukorda, mis on tekitanud nendes hulgaliselt komplekse. Sest tingimisi teise sordi inimene ei taha keegi olla. Kui valed ei ole mitte su käitumine ega oskused, vaid su emakeel ja su eesti keele aktsent, siis tekitab see frustratsiooni. Paljudes vene peredes võimendab seda kõike vanema põlvkonna igasuguse tahte puudumine midagi muuta.
Mida saaks või võiks teha, et olukord paraneks?
Kohalike venelaste seas korraldatud küsitluste järgi oli kurikuulsa integratsiooniprogrammi (mis juba iseenesest oli paljudele üsna alandav, kuna keegi pidi neid «integreerima») kõige edukam meede nn keeletalu. Vene perest pärit laps elas mitu nädalat ühes Eesti talus ning õppis selle kaudu eesti keelt ja eesti meelt.
Võiksime endilt küsida, et miks ei vaata vene lapsed selliseid filme nagu «Mehed ei nuta» või «Siin me oleme». Miks ei tea eesti lapsed midagi vene filmiklassikast?
Mõlema kogukonna maailm on laias laastus must-valge. Mis ühele on Suur Isamaasõda, on teisele Suur Isamaatragöödia. Mis on ühele Pu¨kini ja Tolstoi kodumaa, on teisele kõige suurem ohuallikas ja vihkamise objekt.
Kuid kas keegi meist tõesti näeb iga päev oma silmadega must-valget maailma? Eitamine ja kritiseerimine on lihtne, kompromisside leidmine ja tähelepanelik kuulamine on palju keerulisem.
Kui me suudaksime saavutada sellisel tasemel ühiskondliku debati ja ulatusliku diskussiooni, siis suudaksime maailmas olla tõeline eeskuju paljudele teistele riikidele.
Mis sina arvad, kas praegune Venemaa kujutab endast ohtu Eesti iseseivusele ja julgeolekule?
Mis siin salata, selline on Eestis üldaktsepteeritud arvamus.
Kujutagem nüüd aga ette kahte poissi. Üks nendest on suurem ja tugevam ning on väiksemat poissi varem löönud. Väike poiss ei saa oma viha salata ja karjub igal võimalusel «Sa oled loll!». Siis liitub väike poiss teiste poistega ning saab karjuda veelgi valjemini.
Ma ei ole kindel, et suure poisi käitumine sellest muutub. Kui inimesele pidevalt öeldakse, et ta on halb, siis konstrueerib ta endast ka vastava pildi ning käitubki selliselt.
On selge, et Venemaa on imperialistlike ambitsioonidega riik. Aga Inglismaa või Prantsusmaa olid sellised veel vaid mõned aastakümned tagasi. Venemaa ei pea olema Eesti riigi parim välispoliitiline sõber, kuid olen veendunud, et saame selle riigiga arendada ja hoida normaalseid naabersuhteid.
Venemaast on tekkinud selline pilt, nagu ta ei olekski «normaalne» riik. Siiski on ta riik nagu iga teinegi, oma tugevuste ja nõrkustega, oma strateegiate ning kompleksidega.
Venemaa demoniseerimine kuulub mu meelest must-valge maailma juurde. Realistlikel põhimõtetel ja eesmärkidel kompleksivaba suhtlemine aitaks kaasa Venemaast lähtuva potentsiaalse ohu neutraliseerimisele.
Rootsi ja Taani mõlemad okupeerisid kunagi Norra ja norrakad on aastakümneid oma naabreid põlanud. Kas keegi suudab praegu uskuda, et Põhjamaade vahel puhkeks lähiajal sõda?
Sinu sünni- ja kodulinn on Valga ja Sa oled üles kasvanud vene-setu juurtega peres. Kellena sa ennast tajud või defineerid? Eestlasena, eestimaalasena, eesti-venelasena?
See on klassikaline identiteedi küsimus.
Olen eestimaalane, Eesti riigi kodanik ja eurooplane, kelle jaoks on nii eesti kui ka vene kultuur oluline ja omane. Mind võib nimetada ka eesti-venelaseks. Ka Petserimaa regionaalne identiteet on minu jaoks tähtis.
Välismaalastega tutvudes ütlen alati «I'm Estonian». Alles tutvuse arenedes mainin, et mu kodukeeleks on vene keel ning et olen kahe kultuuri kasvandik.
Kuidas sa üldse suhtud sellistesse nö märgistustesse (eestimaalane, eesti-venelane)?
Minu juhtimise kogemus on mulle näidanud, et inimesed saavutavad väljapaistvaid tulemusi siis, kui nad vabanevad neid kastidesse sulgevatest sotsiaalsetest rollidest.
Ma arvan, et oma päritolu üle tuleb uhke olla ja oma kultuuri hoida. Eestlased on suutnud väikese rahvana seda austusväärsel kombel teha mitmeid sajandeid. Kuid päritolust lähtuv sildistamine ei tohiks kunagi varjutada inimese isiklikke voorusi.
Deniss Rut¨eikov
Sündinud Valgas 21. juunil 1982.
2000. aastal lõpetas kuldmedaliga Valga Vene Gümnaasiumi.
2005 lõpetas TÜ meedia ja kommunikatsiooni eriala cum laude.
2003/2004. õppeaastal täiendas end Bayreuthi ülikoolis Saksamaal.
2005. aastal töötas praktikandina Berliinis, uudisteagentuuris Deutsche Welle, pärast seda neli kuud Horvaatias AIESECi asepresidendina.
Alates maist 2006 oli aasta AIESEC Eesti president ja SA Euroopa Noored koolitaja.
Juuli 2007 - juuni 2008 oli AIESEC Kasahstani president, alates jaanuarist 2008 ka Kasahstani avalike suhete assotsiatsiooni juhataja.
Alates 2008. aasta augustist õpib Norras, majanduskõrgkoolis magisriõppes innovatsiooni ja ettevõtlust ning töötab Norra firmas CyberWatcher.
Denissi blogi asub aadressil denissr.blogspot.com.
Autor: Aija Sakova, UT