MARIS JESSE TEEB AINULT SÜDAMELÄHEDAST TÖÖD
Praegune Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse on nii eriala kui ka töökohtade valikul lähtunud eelkõige sellest, mis on talle südamelähedane ning kus ta saab enda võimete kohaselt kasulik olla.
«See on kõige õigem viis kindel olla, et sa seda tööd naudid ja tahad tööle minna hea tujuga.» Ka haigekassajuhi kohale asus toona kõigest 28-aastase Jesse, kuna uskus, et suudab just sel ajal ja sellel kohal anda endast rohkem kui kusagil mujal. Seda hoolimata asjaolust, et kuna tervishoid puudutab eranditult iga inimest, on see valdkond avalikkusel sageli hambus. Jessele aga ei ole eriti oluline ametipost kui selline, vaid huvi töö vastu sisuliselt.
Juhina on ta näinud noori inimesi, kes on põhjendanud oma ametisse kandideerimist sellega, et nende karjääriredel näeb seda ette. «Et tõusen spetsialisti tasemelt osakonna juhatajaks ja lõppeesmärk on saada ministriks. Need on küll hetked, mis panevad mind õlgu kehitama,» tunnistab Jesse. Ta on kindel, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua ning inimest märgatakse ainult hea töö, avatuse ja koostöövalmiduse kaudu.
Jesse on ehe näide selle kohta, et tuleb talitada sisetunde järgi. Ka siis, kui see viib esialgselt rajalt kõrvale. Tegelikult tahtis ta ju hoopis näitlejaks saada.
Tahtis näitlejaks
«Ütlen päris ausalt - Tartu Ülikooli arstiteaduskond ei olnud minu esimene valik.» Keskkooli viimastel aastatel tekkis Jessel soov saada näitlejaks, ent ta ei saanud lavakunstikateedrisse sisse. «Tagantjärele on mul selle üle ainult hea meel. Peale lavakunstikateedri oli Tartu Ülikool ainus valik. Siiamaani, kui öeldakse ülikool, mõtlen mina Tartu Ülikool.»
Kuna Jesset ei tõmmanud ei humanitaar- ega reaalainete poole, tundus arstiteaduskond sobiva keskmise valikuna. Pealegi on ta ema arst ning juba väikese tüdrukuna on Jesse pidanud noogutavalt vastama küsimusele «Kui sina suureks saad, hakkad ju ka arstiks nagu su ema, eks?"
Arstiteaduskonnas õppimine on üsna ajamahukas, kuid esimese kursuse lõpus astus ta üliõpilasteatri ridadesse. «Siis avanes küll üliõpilaselu ja akadeemilisus minule täiel määral.»
Toona ei olnud üliõpilasteatris eesmärk niivõrd näitlejameisterlikkuse arendamine, kuivõrd lavalaudadel ühiskondliku sõnumi edastamine. Tol ajal tegid üliõpilasteatrit ka mehed, kes on olulist rolli mänginud Eesti iseseisvuse taastamisel, näiteks Jüri Luik, Tiit Pruuli, Toomas Kiho, Indrek ja Kaarel Tarand ja Eerik-Niiles Kross.
Teatritegemine köitis Jesset paar aastat, siis huvi lahtus ning ülikoolivälise tegevusena muutus oluliseks hoopis korporatsioon Filiae Patriae. «Kuulun selle korporatsiooni taasasutajate coetus'esse ja päris kindlasti olen saanud sealt endale sõbrad kogu eluks.»
Sarnaselt paljudele teistele 1980. aastate teisel poolel Tartu Ülikooli astunutega, meenuvad Jesselegi ülikoolielu põnevamate hetkedena need, mis seotud Eesti taasiseseisvumisega. «Näiteks 1988. aasta muinsuskaitse seltsi päevad, kus Eesti Üliõpilaste Seltsi maja esine plats ja järgmine tänav oli rahvast täis. Kuulati kõnesid ega suudetud uskuda, et see on võimalik.»
Peale selle tõstab Jesse esile pidulikke volbriööde tähistamisi korporatsioonides. Õppejõududest meenutab ta hea sõnaga Lembit Rägot ja Mare Lindi. Arstiteaduskonnas oli palju teisigi meeldejäävaid isiksusi, ent osa neist olid värvikad eelkõige end hästi kehtestavate isiksustena, mitte tingimata arutelusid, mõtlemist ja õppimistahet innustavate õppejõududena. Kuid jäägu nendega seonduvad naljad ja legendid arstiteaduskonna vilistlaste kokkusaamistele.
Oma õpingute päris viimase aastani ei olnud Jesse kindel, mida ta pärast ülikooli edasi tahab teha. Juhtus aga nii, et toonases üliõpilasesinduses pakuti talle välissekretäri kohta. See andis ühtlasi ka enam põhjust võtta aasta akadeemilist puhkust, et endas selgusele jõuda.
Ligi aasta hiljem sai ta veel ühe huvitava pakkumise, millel ei olnud meditsiiniga mitte mingisugust pistmist - neiu kutsuti toonase värske peaministri, Mart Laari büroosse referendiks. «Ma mõtlesin, et see on pakkumine, mida teist korda ei tule ja et on hästi põnev ajahetk. See on nagunii piiratud ajaga töö, mis sõltub sellest, kaua Mart Laar on peaminister,» meenutab Jesse. Samal, 1993. aastal lõpetas ta arstiteaduskonna ravi eriala ning kohe pärast jaanipäeva asuski peaministri büroosse tööle.
«Selle töö esimeste kuude jooksul jõudsin äratundmisele, et pigem tunnen ennast paremini sellises korralduslikus maailmas kui haigla keskkonnas. Arstiteaduskonda lõpetades ei olnud mina küll küps võtma vastutust inimeste elude eest.» Jesse kursusel õppis teisigi naisi, kes on nüüdseks avalikkusele tuntud hoopis mujalt kui tegevarstidena: presidendiproua Evelin Ilves, endine Tere piimatööstuse ja praegune Maalehe ärijuht Kadi Lambot, poliitikauuringute keskuses Praxis töötanud varalahkunud Ruta Kruuda.
Täna ülikooli lõpetades kaaluks Jesse tõsiselt perearstina tööle asumist. Toona sellist võimalust ei olnud.
Haigekassas töötades küpses temas plaan minna kindlasti välismaale magistrantuuri. 2003. aastal omandas ta Londonis magistrikraadi tervishoiupoliitikas. Aastane magistriprogramm oli väga intensiivne ning Jesse sai sealt, mida lootis - raamistiku tervishoiu rahastamise analüüsimiseks ja otsuste langetamiseks.
Siiani on Jesse TÜ arstiteaduskonna külalislektor. Sagedamini käis ta tervishoiu rahastamisest ja tervishoiupoliitikast loenguid ja seminare pidamas aastail 2004-2005, pärast seda töötas Maailmapangas, millega kaasnes väga palju reisimist. Seega pühendus ta toona Eestis käies täielikult perele.
Aeg-ajalt Tartus
Nüüd on Jesse aga taas paikselt Eestis ning tänavu sügisest loodab ta jälle tihedamini Tartusse tulla, sest peab akadeemiliseks loenguks valmistumist ka enda jaoks väga arendavaks. Ning Tartus kohapeal tunneb ta end hästi. «Mulle kohe meeldib vaadata Tartus tänavatel ja kohvikutes noori inimesi, kes arutavad midagi ilmselgelt õppetööga seonduvat,» selgitab ta. Kui Tartu ainult nii kaugel poleks. «Issand, kui hea meel oleks, kui Tartu oleks Paides!» naerab Jesse südamest ja täpsustab, et just varahommikune ärkamine, et kella seitsmesele bussile jõuda, on kõige vaevalisem. «Aga kohapeal on juba väga mõnus!»
Kuigi Jesse ei ole asunud tööle tegevarstina, on ta siiski kindel, et Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetamine on talle andnud eelise - teades, kuidas meditsiinivaldkond reaalselt töötab, on ka arstidega kergem suhelda.
Tartu Ülikoolis õppimine üldisemalt andis Jessele võimaluse näha lähedalt Eesti riigi uuestisündi, mida ta Tallinnas õppides ei oleks näinud. Andis ka sõbrad ja perekonna, sest oma praeguse abikaasa Hannes Rummiga kohtusid nad just Tartus. «Oli tema tänaval näinud tütarlast vastu tulemas ja mõned aastad hiljem, kui me Tallinnas käima hakkasime, selgus, et see olin mina,» naerab Jesse.
Autor: Sigrid Sõerunurk, UT