KADRI KASTERPALU JÄTKAB TEATRIFESTIVALI KORRALDAMISE KÕRVALT KOOLITEED
Kuigi Kadri on vaid 22aastane ja lõpetas ülikooli esimese astme alles sel suvel, on tal ette näidata palju - mitmendat aastat järjest maineka teatrifestivali korraldustiimi kuulumine on vast põhiline, mille järgi teda nii Eestis kui ka välismaal teatakse.
September hoiab värsket koolilõpetajat endiselt ülikooli peahoone juures. Ühest küljest on ülikooli kohvikus asuvas festivalistaabis DRAAMA ajal palju teha, teisalt tuleb selle kõige kõrvalt ka leida aega ajakirjanduse magistriseminaride ja muude kooliasjade jaoks.
Kuigi sügis algab kiiresti, ei tohiks see aga neiu aju kokku jooksutada - bakalaureuseaastad ülikoolis on hästi õpetanud. Kadri meenutab, kuidas ta pärast kõige viimast eksamit istus kahe kursaõega köögis ja mõtles koos nendega, kuidas küll üks või teine kodutöö oli tundunud võimatuna, aga kõik asjad said lõpuks ikkagi tehtud.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab
«Nüüd on teada, et kui ka on tunne, et enam ei suuda öelda ühtegi sõna ega kirjutada ühtegi rida, siis tegelikult ikka suudan küll natuke,» muigab ta tudengielu kogemusest rääkides.
Oma kursuse kohta räägib Kadri ainult head, kuigi kursuseõdesid ja -vendi oli palju ning mõne nime ja näo sai alles lõpetamisel kokku viia. Toimunud peod olid lahedad ning kui koos elavad kolm kursaõde, siis mõnusast ja ka kasulikust ajaveetmisest ei pääse nii või naa.
Koolist rääkides leiab Kadri, et ajakirjanduse ja suhtekorralduse bakalaureuseõpe oli siiski enamjaolt väga teoreetiline, magistriõppes loodab ta kogeda rohkem praktilist poolt ja kahest poolest lõpuks hea komplekti kokku saada.
«Juba need kolm nädalat, mis ma eelmisel aastal praktikal olin, arendasid mind oluliselt. Ma usun, et sellele võiks ka juba bakalaureusetasemel rohkem rõhku panna,» räägib neiu, kes on saanud ülikoolis omandatud teadmisi ka festivalitöös kasutada.
«Programmijuhi amet hõlmab mingil määral ikkagi ka suhtekorraldust. Ma olen vahel mõelnud küll, et näe, kolm aastat tagasi ma ei oleks näinud ega märganud ühte või teist asja või osanud välja pakkuda üht või teist lahendust,» on Kadri õpituga rahul.
Tema ülesanne on ka sel sügisel 5.-12. septembrini toimuva teatrifestivali programmijuhina kindlustada, et kui teatrid mujalt Eestist ja Lätist-Leedust Tartusse kohale jõuavad, on neil olemas kõik, mida nad soovivad ja vajavad, et etenduste andmine võõras kohas sujuks võimalikult ladusalt.
Uue festivali ettevalmistamine algab juba umbes detsembris ning selline vaikne töö kestab kuskil märtsini. Mida lähemale festival jõuab, seda rohkem aega kõige korraldamisele ka kulub. Suvel on festivali tiim 99% oma ajast Tartus, võimalikult palju on kõik koos kontoris ja festivaliga hõivatud.
Nii tuleb korraldamise kestel alustuseks näiteks tehnikapealikuga läbi arutada, millises saalis saab millist tükki mängida ja kui kõrge publikutõusu saab sinna ehitada. Festivali ajal võib Kadri aga jooksvalt lahendada ka selliseid muresid, mis võivad festivalikülalistel tekkida kas või kell neli öösel.
«Kui festival algab, siis on tegemist justkui ühe hästi pika päevaga ja kui see juba algab, siis ei ole nii, et minul on minu mured ja mõnel teisel meeskonnaliikmel on tema mured. Kui festival käib, siis on kõik mured kõigi mured ja kõik rõõmud kõigi rõõmud. Niimoodi on õnneks väga turvaline tunne festivali korraldada,» on Kadri asjadega rahul.
DRAAMA festivalide puhul on tema ülesanne olla lisaks ka rahvusvahelise žürii projektijuht. Sel aastal on žüriisid suisa kaks, sest peale tavapärase DRAAMA žürii tuleb tegeleda ka suure festivali raames toimuva Balti teatrifestivali OmaDRAAMA parimate üle otsustajatega.
Keelteklassist rahvusvahelisele festivalile
Kadri esimene festivalikogemus oligi kohe seotud otsustajatega: 2003. aasta DRAAMA ajal alustas tollal veel Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis käinud neiu oma teatrikarjääri rahvusvahelise žürii saatjana.
Esimene põhjus, miks Tallinna koolitüdruk üldse tagasi Tartusse sattus, peitub geenides. Kadri isa, lavastaja Margus Kasterpalu, kutsus tütart appi ja keelteklassi haridus sobis välismaalastega suhtlemiseks väga hästi.
«Ilmselt suutsin ma siis ennast kuidagi tõestada ja mulle hakati usaldama järjest vastutusrikkamaid ülesandeid,» räägib Kadri sellest, mis edasi sai.
Sõbrad ja endised kursusekaaslased ei imesta selliste asjade käigu üle üldse ja kinnitavad kui ühest suust, et tegu on väga tööka, ettevõtliku, rõõmsa ja hooliva neiuga. Ja seda olenemata sellest, kas ta teeb midagi tööl, koolis või eraelus.
Tänavune DRAAMA on Kadri jaoks järjekorras seitsmes festival. Kuigi ta on juba neljandat aastat festivali programmijuht, ei arva neiu, et see on tohutult tähtis ja kõrge koht.
«Kui ma ütleksin, et ma olen väga kõrgele jõudnud, siis minu jaoks kõlaks see nii, nagu ma näeksin kogu aeg kohutavalt vaeva ja see kõik oleks kuidagi väga suur pingutus. Aga mulle meeldib see, mida ma teen, mulle meeldivad need inimesed, kellega ma seda teen, ja ka need, kellele me seda teeme,» ütleb ta lihtsalt.
Kui Tartu oma teatrifestivali meluga oli juba naha alla pugenud, oli järgmiseks ja põhjapanevaks põhjuseks tagasi tulla juba ülikool. Et Kadril on mitu väga head sõpra ja tuttavat, kes on Tartus suhtekorraldust õppinud ja käisid ülikoolis sel ajal, kui tema alles Tallinnas gümnaasiumis õppis, tekkis ka huvi selle eriala vastu.
Tausta uurides hakkas tunduma, et tegu on erialaga, mis võimaldab saada küllaltki mitmekülgseid teadmisi, eriti kui ise veel natuke lisatööd teha ja süveneda ka ainetesse, mis ei ole niivõrd erialaspetsiifilised. Eriti hea sõnaga meenutab Kadri kriisi- ja katastroofipsühholoogiat, millega seonduval teemal kirjutas ta ka oma lõputöö.
Bakalaureusetöö «Psüühiliste kriisireaktsioonide ilmnemine meediatekstides kolme traumaatilise sündmuse näitel: Pala, Kurkse, Ussisoo» käsitleb neiu sõnul väga inimlähedast ja põnevat teemat.
«Töö seletab lahti kriiside olemuse ja selle, kuidas kriisiolukorras oleva inimese käitumine muutub ja miks see muutub. Nii selles aines kui ka oma tööd kirjutades tekkis küll igasuguseid äratundmishetki. Ja ka hiljem analüüsin ikka vahel vaikselt oma peas inimeste käitumist ühes või teises olukorras ja mõtlen, millest see tuleneda võiks,» räägib Kadri.
Tulevik jätab ülikoolilinna
Kuigi ülikooli esimeses astmes tegeles ta rohkem suhtekorraldusega, valis Kadri sügisel magistrisse astumiseks ajakirjanduse eriala. Miks just nii ja mis sellest umbes kahe aasta pärast välja tuleb, selgub lõplikult alles kraadi kätte saades. «Ootan isegi huviga,» muigab ta sellest rääkides.
Saab tulevikus kooliga, mis saab, aga festivalid peaks Kadri ellu veel kindlalt püsima jääma. Näiteks iga kahe aasta tagant toimuv suur Eesti teatri ülevaatefestival DRAAMA on huvitav nii korraldajatele kui ka esinejatele.
«Kõigil on tore üle kahe aasta Tartus kokku saada, vanade kursusekaaslastega aega veeta ja üksteise rolle vaadata,» kinnitab Kadri ja lisab, et kuigi vaheaastate kuraatorifestivalid on väiksemad, ei saa neile vähem tähelepanu pöörata kui suurtele, sest tähtsad on mõlemad.
Küsimus, millega ta praegu tegeleks, kui kunagi teatrini poleks jõudnud, tekitab Kadri jutu sisse pika pausi.
«Ma ei ole sellele ausalt öeldes kunagi varem mõelnud. Aga kui ma nüüd siin kontoris istun, küsimustele vastan ja samal ajal silmanurgast jälgin, kuidas teised praegu oma tööd teevad, ühiste naljade üle naeravad ja vanu festivale meenutavad… Siis ma tunnen, et mul oleks südamest kahju, kui mul ei oleks tekkinud võimalust neid festivale teha ja ma usun, et ma oleksin väga paljust ja olulisest ilma jäänud,» on neiu rahul, et asjad on hetkel just nii, nagu nad on.
Kadri Kasterpalu
- Sündinud 18. veebruaril 1987
- Lõpetanud TÜ bakalaureuse ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialal 2009. aastal.
- Õppinud Tartus Mart Reiniku ja Miina Härma gümnaasiumis ja Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegiumi keelteklassis.
- Alates aastast 2003 seotud Tartus toimuva teatrifestivali DRAAMA korraldamisega.
- 2008. aasta suvel oli ta praktikant suhtekorraldusfirmas KPMS.
- Kadri on muuhulgas ka 1997. aasta Eesti meister standardtantsudes.