INDREK TARAND SATTUS AJALUGU ÕPPIMA JUHUSE TAHTEL
«Ülikooli ajal oli meil kombeks ühikatoas hommikupoole ööd BBCd ja Vaba Euroopat kuulata. Selles toas elas õige mitu meest kolmel reformvoodil: Margus Kolga, Tõnis Lukas, Jaan Ehlvest, Jaan Tross, Mart Siimer jt. Magati kordamööda. Kui kellelgi oli tütarlapsega pikem jutt ajada, kuulasid teised raadiot koridoris, kastsid keelt ja ajasid niisama juttu,» meenutab praegune europarlamentäär Indrek Tarand.
«Ükskord olin mina Ehlvestiga raadiot kuulamas ja mõtisklemas, kuidas maiparaadi kihva keerata, kui raadiost teatati, et T¨ernobõlis on juhtunud tuumaavarii. Kuigi uudised olid sünged, ei jätnud me rõõmsat meelt ning tõmbasime kiiresti Maarjamäe haiglast vereloovutamise käigus pihta pandud maskid pähe ja valged kitlid selga.
Läksime vastasühikasse, ajasime filoloogia naistudengid üles ja korraldasime nende evakueerumise meie ühika alla varjendisse. See kõik käis kella viie ajal hommikul ja kulges suure eduga, kuni üks vene filoloog hakkas tegema propagandat, et peaks ikka oma ühikasse tagasi tuttu minema, sest midagi sellist nagu tuumakatastroof ei saavat lihtsalt juhtuda. Tänu temale saime meiegi Ehlvestiga enne loengute algust sõbakese silmile.»
See lõbus lugu pärineb vilistlase Indrek Tarandi tudengiajast Tartus, kus ta tudeeris aastatel 1983-1991 ajalooteaduskonnas.
Miks valisite õppimiseks just Tartu Ülikooli ja ajalooeriala?
Minu vanavanemad ja vanemad olid õppinud Tartu ülikoolis. Brežnevi valitsusajal tundus sellise järjepidevuse hoidmine oluline. Tartu võimaldas noorele inimesele ka kerget iseseisvumist, ikkagi vanematest eraldi elu.
Muidugi pidi olema ka pragmaatik. Minu matemaatilised võimed polnud just kiiduväärt - noorem vend hakkas mulle seitsmeaastaseks saades males pähe tegema. Seega ei tulnud kõne allagi tehnikaülikool ega paljud teised erialad Tartus. Kõige määravam oli siiski juhus: sisenedes dokumentide vastuvõturuumi peahoones ilmse kavatsusega filoloogiat õppida, märkasin nende lettide ees pikka järjekorda. Tekkis trots: nii vanas ja auväärses ülikoolis mina küll mingis sovetlikus järjekorras ei seisa.
Ajaloo osakonnas ei olnud järjekorda, nii läksingi spontaanselt sinna ja andsin paberid sisse. Hiljem küsisid vanemad ehmunult, et kas sul vanaema jutt Nõukogude ajaloo mõttetusest meeles polnud.
Pangem tähele, et ülikooli sisseastumiseks paberi viimine oli sedavõrd tähtis samm, et ka mu vanemad olid Tartusse tulnud. No ja ei ole tähtsuseta seegi, et meie ajalooõpetaja koolis oli Vilma Kahk, kes oli üks mu lemmikuid. Nii tundsin ennast konkurentsis mingis mõttes tugevana.
Kuidas sisustasite aega, mis õpingutest üle jäi?
Selleks oli muidugi Vene ajal igasugused lahedaid ja põnevaid variante: ajalooring, Noor Tartu, kirjandusmuuseum ja vastvalminud raamatukogu. Ühesõnaga kõik alternatiivne tänapäevases keeles. Mõelge ise, Voldemar Vaga, Arnold Matteus, Paul Ariste jne. Kõik nad olid veel elus ja täies vormis.
Hiljem, kui ma juba eksmatrikuleerimise järel uuesti tudengiks astusin, lisandus tutvus ja tegevus Valhalla luuleteatri inimestega, alates 1988. aastast Eesti Üliõpilaste Selts, abiellumine kursuseõe Kadiga. Mida võiks üks surelik veel tahta!
Meeldejäävaimad hetked õpingute ajast?
Ei meelest läe mul iial kohtumised Arnold Koobi ja Advig Kirisega. Hiljem asendas viimast Paul Kenkmann. Aga need ei olnud teadagi seotud õpingutega, vaid pigem käitumise ehk nn ebaüliõpilasliku tegevusega, mis oli koodsõna Nõukogude võimu pilava tegevuse kohta.
Õpingutest rääkides - ikka õpiti tugevalt. Selliste õppejõudude nagu Märt Tänava, Helmut Piirimäe ja Sulev Vahtre eksamile minekut ilma õppimata ei peetud üldse mõeldavaks. Ka Herbert Ligi keskaja eksamid on selgelt meeles (neist teadmistest on kohati kasu mu tänaseski töös, mis sellest, et vaidlesime professoriga tihti ka küsimuses, et kas tasus ikka korralikul mehel NLKP-sse astuda). Tegelikult on sellele küsimusele ammendavalt vastata võimatu. Juhtus nii mõndagi põnevat ja ebaharilikku.
Kes oli kõige meeldejäävaim õppejõud?
Tõnu Luik. Ta lihtsalt haaras kogu auditooriumi tähelepanu 90 minutiks ja nii iga kord. Muidugi ka eespool nimetatud ajaloolased ja Peeter Tulviste ja Marju Lauristin, kes juhendas meie alternatiivset ja programmivälist ühiskonnateadustest huvitunute rühma.
Seda kõige-kõige-kõigemat ei olegi võimalik määratleda. Näiteks Allan Liim oli kindlasti meeldejääv mees ja Hillar Palamets omas kontekstis jälle teistmoodi mees, keda on raske unustada. No ja meelde jäid ka Aadu Must ja Olev Raju, kelles oli juba siis võimalik aimata ja ära tunda keskerakondlasi.
Kuidas on ülikool mõjutanud Teie praegust karjääri?
Hästi! Ilma ülikoolita poleks mu elu selline, nagu see on. Ma poleks kohtunud oma naisega, mul poleks neid sõpru, neid teadmisi ja kogemusi. Aga kas ma arvasin, et Tartu Ülikooli diplom võimaldab mul rahustada Narvat, juhatada välisministeeriumi, olla tuntud ja töötada ainsal korral erialasel ametikohal, sõjamuuseumi direktorina? Muidugi mitte! Ma ei läinud ülikooli karjääri pärast. Siis oli teistsugune aeg, mõeldi ehk muudest asjadest.
Mäletan, et kui teist korda esmakursuslane olin, küsis kursusejuhendaja Linda Eringson loengus, kelleks me tahame saada. Tüdrukud enamikus kunstiajaloolasteks ja poisid arheoloogideks. Mina ütlesin siiralt, et õpetajaks.
Kõik vaatasid mind haletseval pilgul ja paljud ilmselt arvasid, et teen pulli. Aga ei teinud. Mu tädi on olnud õpetaja ja vanaema ka. Minu vanaonu Märt Laarman oli ka õpetaja Otepää koolis. Ja ma ei välista, et mingil viisil ma kunagi ka õpetan. Kui on õppida soovijaid.
Kas olete veel praegugi kuidagi Tartu Ülikooliga seotud?
EÜS-i kaudu olen tegelikult peamistest asjadest üsna informeeritud. Proovin olla kursis ka muude tegemistega, kuigi aega ju eriti pole. Ma arvan, ja mul on selle kohta ka kindlaid näiteid, et inimesed seostuvad teistkordselt ülikooliga siis, kui nende lapsed seal õpivad. No muidugi, kui keegi ise töötab ülikoolis, siis on teine lugu.
Ja lõpuks, väikeses riigis oled sa ülikooli MEES ka siis, kui suhtled näiteks muuseumijuhatajana endise rektoriga, kellest on saanud kaitseminister.
Kuidas on Tartu Ülikool muutunud, võrreldes ajaga, mil Teie siin õppisite?
Metsikult on muutunud! 27 aastat tagasi heideti mind ülikoolist välja, sest «Te häbistasite nõukogude patrioote valgekaartlase hauale küünla panemisega». Kas tänapäeva ülikoolis oleks see võimalik?
22 aastat tagasi arreteerisid Neinar Seli ja teised kommnoored tänase haridusministri Tõnis Lukase ja diplomaat Lauri Lindströmi Nõukogude võimu diskrediteeriva tegevuse eest, mis seisnes protestis fosforiidikaevandamise vastu. See, mis Peeter Tulviste tegi rektorina, on olulisel määral alma mater'i restruktureerinud ning taganud koha 600 parima ülikooli hulgas maailmas.
Mida arvate praegusest Eesti kõrgharidusest üldiselt?
Kui vaadata pilvepiirilt ja maailmamastaabis, siis mul puuduvad selliseks arvamiseks teadmised. Ma arvan, et on ime, et Eesti on iseseisev riik, kel on edukas Tartu Ülikool ja tehnikaülikool.
Kogu lugupidamise juures Tallinna Ülikoolis tehtava suhtes, ei pea ma seda ülikooli majanduslikult võimalikuks. Ja kõik need noorte inimeste petmised, olgu nende kõrgkoolide nimeks Nord, Euroülikool jne, on juba hoopis kurjast. Ütlen lõpetuseks, et olen väga rahul ka oma teise alma mater'i, Johns Hopkins Universityga ning mõtisklen, kuidas selle tegemisi Tartu Ülikooli omadega senisest enam siduda.
-------------------------
Indrek Tarand
Sündinud 03.02.1964 Tallinnas
Abielus kursuseõe Kadiga
Kolme lapse isa
Õppinud Tallinna 21. keskkoolis, Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas ja Johns Hopkins Universitys.
Läbinud Nõukogude armeeteenistuse, ohvitserikursuse kaitseväe lahingukoolis ja reservohvitseride täienduskoolituse Cior Cla Budapestis.
Olnud peaminister Mart Laari nõunik, välisministeeriumi kantsler, Eesti Panga personalijuht, ajakirjanik, televisiooni ja raadio saatejuht, sõjamuuseumi direktor jne.
Kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Jahimeeste Seltsi, muuseuminõukogusse ning on Eesti Reservohvitseride Kogu asutaja.
On autasustatud Valgetähe III klassi ordeni, mitmete teenetemärkide ja välisriikide riiklike autasudega.
Autor: Kadri Kasterpalu, ajakirjandusmagistrant