HUVI VENE KEELE VASTU ON VIINUD MAAILMA ÜHTE SUURIMASSE KEEMIAFIRMASSE

Isegi Tartusse õppima tulek oli Margit Vunder-Haeberli jaoks 1997. aastal teatud määral eneseületamine, sest ta teadis kui «õudne memmekas» ta on ning kuidas teda hakkab painama koduigatsus. Esimesed kaks ülikooliaastat käiski neiu igal nädalavahetusel kodus Pärnus. Pärast keskkooli lõpetamist ehk enne Tartusse õppima tulekut läks Margit aga hoopis Rootsi lapsehoidjaks ning elas vene emigrantide peres. «Seal kogesin esimest ahhaa-efekti,» jutustab ta. Vene kultuur, vene meel ja keel hakkasid talle nii meeldima, et Rootsist tagasi tulles oli tal kindel plaan õppida vene filoloogiat. Ent ta ei tahtnud saada õpetajaks, vaid enam huvitas vene keel ja kirjandus. Seetõttu oligi ainus võimalus tulla Tartusse.

«Esimene kursus oli väga-väga raske,» meenutab 2002. Aastal vene ja slaavi filoloogia eriala lõpetanud Margit. Kuigi loengutes tema Venemaa vaimustus suurenes, mõistis ta ka, et ei oska kohe üldse vene keelt ega saa venekeelsetes loengutes midagi aru. Margit meenutab muiates, kuidas ta põgenes sõbranna Marjuga vahetevahel mõne õppejõu eest, sest vähese keeleoskuse pärast oli nii piinlik. Kui võimalik, võttis venekeelsetele ainetele kõrvale samu aineid eesti keeles. Enamik kursusekaaslasi oli pärit vene perekondadest ja seega ei olnud neil keelega probleeme. Kuid teisel kursusel otsustas Margit, et kui ta tahab vene filoloogiat tõsiselt õppida, tuleb vene keel selgeks saada. Nii läks ta pooleks aastaks Peterburi ülikooli vahetusüliõpilaseks.

Taas muretses ta, et Peterburis hakkab teda painama veelgi suurem koduigatsus. Aga: «Nii kui bussist välja astusin, sain aru, et koduigatsust ei tule, saab olema väga vahva ja vene keele õpin ka selgeks!» Nii kujuneski Venemaal veedetud semestrist «kõige kihvtim aeg üldse». Vene keel hakkas üllatavalt kiiresti külge. «Võib-olla oli mul n-ö passiivne keeleoskus juba Tartu ülikoolis olemas, ma ei olnud lihtsalt mõttes seda keelt korrastanud,» arutleb Margit.

Peterburis said üliõpilased end ka kultuuriliselt harida. Vahetusüliõpilastelgi olid vene üliõpilaspiletid, millega sai minna Mariinsky teatrisse imeodavalt oopereid ja ballette vaatama. Ermitaaži said tudengid lausa tasuta sisse. «Nii et kui ei viitsinud loengusse minna või oli külm, siis sai Ermitaaži natukeseks sooja mindud, » naerab Margit. Tartusse tagasi tulles oli tal venekeelsetes loengutes oluliselt lihtsam ning ka venekeelsetele küsimustele oskas ta vastata häbenemata. Ent Venemaal sai Margitile selgeks veel üks asi - ainult vene ja inglise keele oskusega läbi ei löö. Margiti õde tudeeris parajasti Šveitsi tehnikaülikoolis ning kutsus teda Zürichisse saksa keelt õppima. «Ja nii ma otsustasingi sõita semestrikeseks Zürichi ülikooli, et seal saksa keelt õppida.» Zürichis sai ta aga tuttavaks oma praeguse abikaasaga ning Tartu ülikooli lõpetas ta juba Tartu ja Zürichi vahet käies.

Magistrikraad Zürichist
Kuigi saksa keele oskus täienes pidevalt, sai Margit taas ühest asjast aru - ka ainult sellest hea töö saamiseks ei piisa. Ta otsis Zürichis päris kaua tööd, sest polnud sealsete vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste kõrval konkurentsivõimeline. Lõpuks sai ta tööle ühte mõõteriistu tootvasse Ameerika päritolu ettevõttesse ja paralleelselt astus ka Zürichi ülikooli magistriõppesse üldise juhtimise erialale. «See aeg oli raske, kahetsesin selle kahe aasta jooksul pidevalt oma otsust ja mõtlesin, kuidas teised inimesed saavad laupäeva ja pühapäeva nautida, aga mina pean õppima. Aga tagantjärele pean ütlema, et see tuli väga kasuks.» Õpingutele Tartu ülikoolis tagasi mõeldes on Margit kindel, et õpiks ikka vene filoloogiat, aga kõrvalaineks valiks ilmselt majanduse. Tartus veedetud aega meenutab Margit heldimusega ning kahetseb ainult seda, et veetis kahe esimese aasta nädalavahetused Tartu asemel enamasti Pärnus. Õppejõududest on Margitile enim meelde jäänud vene kirjanduse õppejõud Ann Malts. «Ta armastas nii oma üliõpilasi kui ka tööd ja oli hästi südamlik. Vene kateedri raudvara.» Teisena meenub Margitile nõudlik ja range Lea Pild. «Me kartsime teda. Tema jaoks tuli alati tundi ette valmistada, ei olnud võimalik end niisama välja keerutada. Ta pani mind tahtma olla targem, mulle tundus, et ta sai aru, kes on võimeline rohkemaks ja nendelt ta ka nõudis rohkemat.» Pild oli ka Margiti lõputöö juhendaja. Missioon kirjandust tõlkida
Vahva ülikooliaeg ja endised õppejõud tulid Margitile taas meelde, kui ta käis tänavu Tartu ülikooli suveülikooli ilukirjanduse tõlke kursusel. «Ma pildistasin seda peahoonet ikka iga nurga pealt ja mõtlesin, et küll on uhke ja sees oli soe tunne. Kuidas siit õhkub akadeemilisust … ma arvan, et ma olen privilegeeritud, et sain Tartu ülikoolis õppida.» Aga miks käis praegu maailma ühes suurimas keemiafirmas Dow Chemicals töötav Margit Tartus ilukirjanduse tõlkimist õppimas? «Minul on suur missioonitunne,» alustab ta ettevaatlikult. Praegu töötab Margit üheksa kuud projektipõhiselt Moskvas. Tema abikaasa, kes on samuti vene kultuuri suur austaja, töötab kaks aastat Peterburis ning nende ühine kodu asub tegelikult Zürichis. Abikaasa töö tõttu naasis Margit hiljuti, pärast kaheksaaastast pausi, taas Peterburi ning taaskohtumine selle maailma ilusaima linnaga oli nii liigutav, et eestlannas hakkas küpsema missioonitundest kantud plaan. «Tahaksin toetada eesti ja vene kultuuri vahetust. Ma otsustasin, et pean Eestile oma hariduse eest tagasi andma,» avaldab Margit ja möönab, et see kõlab väga pateetiliselt. Aga nii on. Täpsemalt tähendab see, et ta sooviks tõlkida eesti keelde uuemaid vene väärttekste, võimaldades eestlastel heita pilk vene kirjanduse arengule ja sellele Venemaale, mis seisab poliitikast kindlalt eemal. Ta on ka veendunud, et Eestis on inimesi, kes oleksid sellest huvitatud. Kuigi eestlased ja venelased ei ole Margiti hinnangul sarnased, on neil kahel rahvusel praegu veel piisavalt ühist - kas või sarnane koolisüsteem, samad multifilmid jne, mille tõttu mõistavad eestlased ja venelased teineteist paremini ning leiavad kiiremini ühise keele. «Olen elanud Šveitsis, Zürichis üheksa aastat ja tean, kui raske oli seal end leida, sest kultuuritaust on niivõrd erinev.» Margit tunnistab, et ta ei ole samas valmis ärimaailmale ja oma karjäärile selga pöörama ning end täiesti vene kultuurile ja kirjandusele pühendama, kuid muude tegemiste kõrvalt püüab ta selleks kindlasti aega leida. Autor: Sigrid Sõerunurk/UT