VILISTLANE HANNES KALJUJÄRV VÕIKS OLLA KA KEHALISE KASVATUSE ÕPETAJA
Vanemuise näitleja Hannes Kaljujärv kontrollis hiljuti, kas tal oleks võimalik saada mõnda kooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Lihtsalt teoreetiliselt. Selgus, et see poleks mingi probleem.
Ehk kõlab veidi üllatavaltki, et Eesti üks tuntuim näitleja Hannes Kaljujärv lõpetas 1979. aastal Tartu ülikooli kehakultuuri eriala. Samal aastal sai läbi ka Hermaküla stuudio, kus Kaljujärv käis ülikooliga paralleelselt ja kus omandas kutse, millega nüüd igapäevast leiba teenib.
Kui Hermaküla stuudio oli pärast Vanemuise lastestuudio lõpetamist asjade loomulik käik, siis ülikooli astumine oli seotud sooviga kindlustada pääsemine sõjaväest. «Võib-olla on see tänapäeval kuidagi mõistetamatu, mõtled, et mis see sõjavägi ikka on, aga tol ajal sa ei teadnud, kuhu sa võisid sattuda. Võib-olla kolmeks aastaks Novaja Zemljale. Mingisse täiesti võõrasse kohta,» selgitab Kaljujärv.
Miks just Tartu ülikool? Lugu algab nii, nagu näitlejate puhul ikka: Kaljujärve keskkooli lõpetamise aastal lavakasse vastuvõttu ei toimunud. Samas spordiga oli ta paar-kolm aastat poisikesena kokku puutunud ja kehakultuuriteaduskond tundus ainuke, kuhu ta julges madala enesehinnanguga üldse astuda. Teiste erialade vastu oli aukartus liiga suur, et isegi proovima hakata.
Pidev väsimus
Ülikooliajast mäletab Kaljujärv pidevat väsimust, kuna pärast loengutes ja trennides käimist suundus ta õhtuti Hermaküla stuudiosse. Stuudio toimus neli-viis korda nädalas, algas õhtul kella seitsmest ja lõppes sageli alles üheteistkümneks hilisõhtul. «Hermaküla stuudios tegeldi ka palju füüsisega. Nii ma siis ühest trennist tulin ja hakkasin kohe teist tegema.»
Kaljujärv ise ütleb, et ega tal ülikooliajal veel mehemõistust peas polnud. Seda väidet näitlikustab ta sellega, et nii Hermaküla stuudio kui ka ülikool olid talle olulised, aga ta ei suhtunud kumbagi kui olulisse asja.
«Ma elasin vägagi uljast elu. See uljas elu tegelikult välistas tõsise suhtumise. Uljas elu tähendas aga omakorda seda, et sa võisid vahele jääda. Kakerdasid kuskil ja sattusid kainestusmajja. Siis oleks olnud ju minek ka. Aga ega ma sellest tollal ei hoolinud.»
Samas ei mäleta Kaljujärv, et ülikool oleks olnud siiski midagi väga rasket. Peale trennide meenuvad talle esimesena kohustuslikud punased ained, nagu ajalooline materialism ja dialektiline materialism. Erialastest ainetest inimese anatoomia ja spordifüsioloogia.
Arvestus tualetis
Eredamalt on meeles mõningate õppejõudude ja eksamite veidrused. Näiteks kirjeldab ta, kuidas tollal sai mõne arvestuse läbitud ka õppejõuga Volga tualetis urineerides. Või kuidas oli avalik saladus, et ühele õppejõule tuleb enne eksamit kinkida kollektiivselt peen konjak − siis oli kindla peale minek. Kingiti ka.
Ilmekalt näitleb Kaljujärv välja selle, kuidas üks õppejõud teda ei sallinud ja eksamil temalt passi küsis. «Loomulikult ei olnud mul passi kaasas ja see oli tema võimalus mind lihtsalt alandada. «Miks mul pass peaks olema,» küsisin imestunult. Tema vastu: «Aga kust ma siis tean, kes te olete? Te käite harva kohal, ma ei tea, kes te olete. Ja kas te olete lugenud eeskirjast, kuidas üliõpilane ilmub eksamile? Pass peab kaasas olema!» No ja eks ma siis pidin passi järele minema. See tegi meele mõruks küll.»
Näitleja suhtus ülikoolis õpetatavasse enamasti kriitiliselt ja tõdeb, et silmaringi need ained eriti ei avardanud. Praeguseks on ta küll leebunud, kuid arvab siiski, et palju rohkem avardas silmaringi suhtlemine inimestega teistest teaduskondadest.
Columna vertebralis
Üldiselt kosutas tudengistaatus aga Kaljujärve sõnul korralikult enesetunnet. Et ta kuulub kuhugi, on väljavalitu. Sai käia Tallinnas tekli järel ja see oli uhke tunne. Samuti on Kaljujärvel ülikooliajast mõned tuttavad, kellega ta küll ei suhtle sama intensiivselt kui tollal, aga tähtsad on nad sellele vaatamata.
Seda, mida Tartu ülikoolis käimine talle andis, on tema sõnul päris raske väljendada. «Ma ei mõista öelda, mis ta andis. Kui ma meenutan poolt aastat anatoomiat, siis mul on sealt meeles, et selgroog on columna vertebralis ja veel mõned üksikud ladinakeelsed terminid. Aga mis ma nendega peale hakkan? Ega ma ei tea.»
Samas on Kaljujärvel hea meel, et ta on omandanud lisaeriala, millel pole küll päevagi töötanud. See loob aga näilisegi illusiooni, et ta on oma tegemistes vaba. Tagataskust on midagi võtta.
«Mõned aastad tagasi suisa kontrollisin, kas ma saaksin kuhugi kooli võimlemisõpetajaks ja selgus, et oleks vägagi saanud. Aga see on ikka selline teoreetiline mõttemäng,» selgitab Kaljujärv muheledes.
Kuigi Kaljujärv spetsialiseerus kergejõustikule, täpsemalt tõkkejooksule, siis reaalsele sportlaskarjäärile ta ei mõelnud. Enda sõnul oli tal selle koha pealt mõistus peas ja ta sai väga hästi aru, et poleks olnud võimeline kellegagi võistlema.
Kärbsest tõstjat ei saa
«Ütleme nii, et ma jooksin oma tänavas kiiresti, aga ega ma kvartalis kiiresti ei jooksnud. Ma ei oleks iialgi sinna tasemele saanud. Ülim, mis ma metsiku tööga oleks saanud − Eesti meistrivõistlustel peaaegu finaali. On see siis asi, mille poole püüelda? Kui sa oled sündinud kärbsena ja tahad kangesti tõstjaks saada, siis tuleb ikka endale teadvustada, et sa oled kärbes.»
Samas ei olnud ka näitlemine Kaljujärve jaoks ülikooliajal midagi kindlat. Ta ütleb ise, et kui see oleks olnud kindel asi, siis ta ei oleks sellesse nii hooletult suhtunud ega elanud samal ajal nii intensiivset seltsielu. Näitleja elukutseni viis ta voolusäng: «Läksin vooluga kaasa ja sattusin sinna, kuhu sattusin.»
Praegu ei seo Kaljujärve Tartu ülikooliga enam miski. Enda sõnul muud puutepunkti polegi, kui et ta elab Tartus, kus on ülikool. Mis on ka tore. Äkitselt küsib Kaljujärv retooriliselt, et mis üldse oleks tema kodulinn Tartu ilma ülikoolita?
Spordiga, täpsemalt tervisespordiga on Kaljujärvel aga säilinud tihedam side. «Ma teen kepikõndi. Kui see sport on, siis seda teen tõesti hea meelega. Sest spordiarstid väidavad, et minu eas ei ole jooksmine enam kasulik. Aga toonust tuleb tõsta ja vormis tuleb olla. Siis ma käin vahel teatri jõusaalis, teinekord Auras ujumas. Püüan ikka olla füüsiliselt aktiivne.»
Kaljujärv on tõdenud, et kui ülikooliga seonduvast midagi kahetseda, siis ehk seda, et ta tartlasena kuskil mujal ei õppinud. Eks ikka selleks, et oleks saanud ka rohkem ühikaelu maitsta. Kuigi, meenutab ta, ega ka Tartus ühiselamu uksed tema jaoks suletud olnud. Siiski tunnistab Kaljujärv, et paratamatult on ta tänu Tartu ülikoolile täna selline nagu on − nii heas kui ka halvas.
Autor: Kadri Inselberg/UT