TERASE PILGUGA ÜLIÕPILANE, KES ÕIENDAS VASTU
Praegusele Euroopa Kontrollikoja liikmele Kersti Kaljulaiule meenuvad õpinguteajast Tartu ülikoolis naljakad seigad, nagu vorsti- ja singinäitus Puhtu praktikabaasi sahvris ning Toivo Maimetsa pahameel loengus haigutamise pärast. «Polnud tema ega minu süü, et loeng algas pealelõunal kella nelja paiku, mis on minu jaoks täiesti mõttetu aeg teadmiste omandamise aspektist,» selgitab Kaljulaid. Omalaadne singinäitus 1989. aastal sai aga võimalikuks ainult tänu sellele, et kursusevenna isa oli seotud lihakombinaadiga, tollal ei olnud ju poest sinki ega vorsti saada.
«Meenub veel, et füüsikalist ja kolloidkeemiat Mihkel Pärnoja esituses peeti nii raskeks aineks, et kursuse priimus (aitäh, Toomas!) oli valmis seda seletama ainult neile, kes veel midagigi taipasid. Siis see teine e¨elon üritas endast veel nõrgemate teadmisi pisut upitada.» Metsabioloogidel oli nimelt pidevalt häda liigse keemiaga. Aga grupisisene tööjaotus - naised õppisid, mehed vastutasid igasuguse olmelise «orgunni» eest - toimis Kersti rühmas kenasti.
«Kui tõsisemalt rääkida, siis Eesti geneetika ja molekulaarbioloogia koolkond oli ka 1980. aastatel uskumatult heal rahvusvahelisel tasemel, oli väga uhke olla üks neist, kel oli asja keemiahoone 0-korrusele ja legendidest rohkem tuntud neljandalegi.»
Õpingud, väikese tütre kasvatamine ja korporatsioon Filiae Patriae sisustasid Kersti tudengipõlve. «Mis üle jäi, kulus enamasti ellujäämistegevusele. Oli talongi- ja stipisaba aeg ja üldse selline aeg, kus niisama eluoluga toimetulek sisaldas rohkelt aeganõudvat käsitööd.»
Just Tartu ülikooli astumine oli Kersti Kaljulaiu jaoks loogiline samm. «Metsa- või laborielu tundus ahvatlev viis nõukogude ühiskondlikust elust üsna eemale jääda,» põhjendab ta. «Tartu ülikool oli ja on ainus akadeemilist loodusteaduslikku haridust andev ülikool Eestis.»
Silm säras
Pealegi teadis Kersti juba enne ülikooli astumist, mida akadeemiline elu endast kujutab, sest tema ema tegi teadustööd terve Kersti teadliku lapsepõlve. Ka vanaema on Tartu ülikooli lõpetanud ja kuulus sarnaselt Kerstiga korporatsiooni Filiae Patriae.
Kuigi Kersti kultuuri¨okki ülikooli astudes ei kogenud, tuli tal ja teistel bioloogiatudengitel hakkama saada näiteks praeguse emeriitprofessori Kalju Põldvere anatoomiapraktikumides, kus töö hulk selle nimel, et üldse ülikooli püsima jääda, oli väga suur. «Maia Kivisaar, Lagle Kasak ja Rita Hõrak jäidki ainsateks, kellega koos sain pisut teha ka teaduslikku tööd,» meenutab Kersti ja lisab, et tegelikult on ülekohtune siin välja tuua vaid mõnd üksikut nime.
«Teades, kui armas oli mulle loodusteaduskond üldiselt ja kogu sealne kaader,» nimetab ta oma õpingute hilisemast perioodist veel Toivo Maimetsa. Tema loenguid, mis kella nelja ajal pärastlõunal võisid küll haigutuse pälvida, olid oma olemuselt siiski kui värske tuuleõhk.
Professor Maimetsale on Kersti Kaljulaid tudengipõlvest meelde jäänud kui nutikas, ärksa ja terase pilguga üliõpilane, kes õiendas vastu ja segas vahele, mida Maimets üliõpilases hindas. «Õppejõuna tunned kohe ära, kellel auditooriumis silm vastu särab.» Kerstil säras. Maimetsa hinnangul oleks praegusest Euroopa Kontrollikoja liikmest saanud kindlasti väärt õppejõud, ent elu viis ta loodusteadustest eemale juba magistriõpingutes.
«Kui ma 1994. aastal soovisin pärast pojaga kodus olemist tagasi tööle minna, ei oleks minu sissetulek erialasel tööl katnud kahe lapse lasteaiatasusid. Seega olin majanduspõgenik,» selgitab Kersti. Magistriõpe koduülikooli majandusteaduskonnas oli töö tõttu hädavajalik ja õnneks osutus see tema jaoks ka huvitavaks. Ja siit alates pidas ta kui Hunt Kriimsilm seitset ametit ühtejärge.
Pikal komandeeringul
Algas see 1990. aastate kiirelt areneva telekommunikatsiooni valdkonnaga, millele järgnesid Hoiupank ja Hansapank, kus ta tegeles investeerimispanganduse ja ettevõtete ostu-müüginõustamisega. 1999. aastal kutsus peaminister Mart Laar ta enda meeskonda. «Kindlasti oli see kõige põnevam tööperiood minu elus, aga nagu poliitikud, nii kuluvad nõunikudki üsna kähku viledaks ja siis on kasulik jälle teha midagi kitsamat, konkreetsemat ja suuremat süvenemisvõimalust pakkuvat.» Võimaluse andis Gunnar Okk ja Kerstist sai peagi Iru elektrijaama juht.
«Aga hunt vaatab ikka metsa poole,» muigab ta. Ja nii on Kersti 2004. aastast uuesti avalikus sektoris, Euroopa Kontrollikojas asukohaga Luksemburgis.
Kuigi töö on viinud Kersti Eestist eemale, ei tunne ta end Eestist äraläinuna. «Ma olen enda arvates pikal komandeeringul.» Suurem osa tema perekonnaliikmetest elab Eestis. Hobikorras toimetab Kersti endiselt Kuku raadios eurominuteid (seda küll Luksemburgist) ning peab oma kohuseks teha riigikogule ülevaateid Euroopa Kontrollikoja raportitest.
Niisamuti võtab ta aeg-ajalt Eesti avalikkuses põletavatel probleemidel sõna, kui seda temalt küsitakse. Kolleeg Rein Kilk Kuku raadio Keskpäevatunnist on öelnud, et jäänuks Kersti Kaljulaid Eestisse, oleks temast saanud ehk peaminister ning võib-olla oleks Eesti juba eurotsoonis. Professor Maimetsa hinnangul võinuks Kerstist saada Tartu ülikooli rektorgi.
Ja kuigi Kerstit kutsutakse Maarjamaal eri seminaridele ja konverentsidele ning tehakse muid koostööpakkumisi, tuleb tal paljudest neist ära öelda. Üheks suureks põhjuseks on kehv lennuühendus Tallinna ja Luksemburgi vahel. «Lihtsalt ei ole võimalik ühe päevaga Tallinnas ära käia.»
Vajalik tolerantsus
Tartu ülikooliga seob Kerstit ülikooli kuratooriumi liikmeks olek, ent ta nendib, et sidemed alma mater'iga on nõrgemad, kui ta sooviks. Tartu ülikooli arengut on ta aga eemalt jälginud ning tunnustab seda. «Kõrgharidusmaastik tervikuna on nii muutunud, et kui ülikool jäänuks endiseks, oleks ta juba liiga marginaalne nii meie kui ka rahvusvahelisel kõrgharidusturul.» Tartu ülikool on Kersti hinnangul hästi kohanenud, pakkudes õppimisvõimalusi eri ootustega ülikooli tulnud üliõpilastele.
Nüüdsel üliõpilasel on 1980. aastatega võrreldes oluliselt rohkem valikuvõimalusi, et otsustada, mida õppida, nagu ka võimalus veeta osa stuudiumist väljaspool Eestit, harjuda teistmoodi mõtlevate inimeste ja eri kultuuridega. «Eestlane on ikka veel suhteliselt ksenofoobne ja sellestki aspektist on tähtis, et tänapäevase hariduse juurde kuuluks ka kümblus teistmoodi arusaamades,» on Kersti kindel. Ta jätkab, et üliõpilased, kes kasvavad mitmekultuurilises keskkonnas, on tolerantsemad arvamuste paljususe suhtes ja nende Eesti saab lähikümnendeil seega olema loomuldasa demokraatlikum ja hoolivam.
-----------------------------
Kersti Kaljulaid
Sündinud 30. detsembril 1969. aastal Tartus.
Lõpetas Tartu ülikooli 1992. aastal bakalaureusekraadiga bioloogias.
2001. aastal omandas TÜ-s kutsemagistri kraadi (MBA) ärijuhtimises.
1998-1999 töötas Hansapangas investeerimispanganduse osakonnas projektijuhina.
1999. aastal asus tööle toonase peaministri Mart Laari majandusnõunikuna.
2002. aasta veebruaris nimetati Eesti Energia AS Iru elektrijaama juhtimisarvestuse osakonna juhatajaks ning 2002. aasta septembris ettevõtte direktoriks.
Esindas valitsust Eesti Geenivaramu nõukogus geenivaramu asutamisest kuni siirdumiseni tööle Euroopa Kontrollikotta.
2002-2004 oli üks Kuku raadio saate Keskpäevatund saatejuhtidest ja toimetab praegu eurominuteid.
Alates 7. maist 2004 on Euroopa Kontrollikoja liige. Tema praegune auditivaldkond on tõukefondid (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond ja Ühtekuuluvusfond)
Valiti 2009. aastal aasta eurooplaseks
---------------------
Euroopa Kontrollikoda
Kontrollikoja roll on analoogne Eesti Riigikontrolli rolliga ja kontrollikoja liikme töö on suuresti seotud auditi tulemuste edastamisega volinikele Euroopa Komisjonis ja Euroopa Parlamendis.
Autor: Sigrid Sõerunurk/UT