KRISTA KAER SAI SUURE OSA HARIDUSEST ÜLIKOOLI KOHVIKUS
1968. aastal Tartu ülikoolis inglise filoloogiat õppima asunud praegune tuntud tõlkija, Harry Potteri Eesti emaks nimetatud Krista Kaer kinnitab, et sai suure osa oma ülikooliharidusest peale ametlike loengute ka Tartu ülikooli kohvikust boheemlaste seltskonnas.
Kursuseõe, samuti praeguse tõlkija Kersti Undiga oli Krista Kaer oma kursuselt üks väheseid, kes julges ülikooli kohvikus sõbrustada Tartu linna boheemlaste Hannes Varblase, Toomas Raudami, Aleksander Mülleri, Jaan Undi ja teiste sarnastega. «Teised olid korralikumad inimesed, ja veetsid kohviku asemel võib-olla rohkem aega raamatukogus.»
Kohviku seltskond oli nii paeluv seetõttu, et inglise kirjanduse õpetamine ülikoolis peatus tollal Hemingway juures. Hemigwayle järgnev oli ennekuulmatult moodne ja sellest oli parem kuue samba vahel mitte rääkida. Kõigest ennekuulmatust saigi kuulda ülikooli kohvikus, inimestelt, kes olid lugenud muud kirjandust, jagasid omavahel raamatuid ja lahkasid neid kohvikulaua taga. Hiljem liitusid seltskonnaga ka näiteks praegune biosemiootika professor Kalevi Kull, 30-kordne meister sulgpallis Reet Valgmaa ja tema õde Riina. Sõpruskond kohtus kohvikus pea iga päev. «Aga ma ei kahetse seda kindlasti, tänu neile inimestele õppisin ka asju teise nurja alt nägema.»
Kohvikus käimine ei tähendanud muidugi loengutest viilimist. Näiteks ei jätnud Kaer vahele mitte ühtegi Arthur Hone'i loengut, vaid hoopis kuulas Cambridge'i haridusega inglise keelt emakeelena rääkivat professorit suu lahti. «Täielik rõõm ja nauding,» kirjeldab ta. Hone oli Tartu legend, kes asjaolude sunnil oli enne sõda sattunud Eestisse ja alma mater'isse. Siinseid üliõpilasi paelus ta ennekõike oma inglise keelega, aga ka vaba orienteerumisega inglise kirjanduses. Ja tegelikult kogu ellusuhtumisega, mis erines oluliselt toonasest olustikust kinnises Tartus.
«Siis, kui mina õppisin inglise keelt, oli vähe õppejõude, kes olid käinud inglise keelekeskkonnas. Meil oli valdavaks tubli Lõuna-Eesti inglise keel.» Samas märgib Kaer, et tuleb ka ülikoolile au anda, sest sealt saadud teoreetiline baas ja sõnavara olid küllalt suured. See tähendab, et Tartu ülikoolis inglise filoloogiat õppinu ei jäänud hilisemas elus inglise keeles suhtlemisega kindlasti hätta.
Hone'i kõrval meenub Kaerale filosoofia ajaloo eksam. «Sellest liikuvad legendid lõid eksamist ja Tõnu Luigest ülepaisutatult hirmsa pildi ning selle sooritamine tundus uskumatu vägitükina.» Filosoofia ajaloo eksam oli nimelt kohutavalt raske ja materjali oli palju. Pealegi oli Tõnu Luik kompromissitu ja kontrollis üsna pedantselt, kui hästi on üliõpilane materjali omandanud. Nii ei piisanud vaid lehekülgede päheõppimisest.
Luige eksami läbimiseks õppisid üliõpilased seltskonniti, kontrollisid teineteise teadmisi ning puurisid filosoofiat kõigist tema nurkadest. Krista Kaeral läks üsna hästi - ta sai nelja. Eksamijärgne kergendus oli erakordne.
Jaak Rähesoo loenguid iseloomustab Potteri Eesti-ema kui retki kultuurilukku. Toona ei olnud kombeks käia teiste erialade loenguid kuulamas, ent Rähesoo loengud olid erandid ning tema auditoorium oli alati puupüsti täis.
Kaer nimetab meeldejäävamatest õppejõududest veel Oleg Mutti, Richard Kleisi ja Villem Alttoad.
Ülikoolis sai Krista Kaer aru, et tahab edaspidi tegeleda just kirjanduse ja tõlkimisega, kuigi ülikooli astudes vaagis ta ka eesti filoloogiat ja psühholoogiat. Ülikoolis hakkas Kaer teadlikult lugema kõike seda, mis oli seni lugemata ning pärast lõpetamist 1973. aastal töötas ta mõnda aega ülikooli raamatukogus ja õpetas inglise keelt võõrkeelte kateedris.
Et Krista Kaerast kunagi suur kirjanduse sõber ja võõrkeelse kirjanduse vahendaja saab, võis tema vanaema küll aimata. Väike Krista õppis lugema neljaaastaselt ning kuueselt luges läbi oma esimese raamatu «Kahe ookeani saladus» sarjast «Seiklusjutte maalt ja merelt». Luges seda küll aasta otsa, aga pooleli ka ei jätnud. Sealt edasi ahmis ta kõike, mida vaid kätte sai, alates «Imeflöödist» kuni «Kolme musketärini». Vahepeale spetsiaalselt lastele mõeldud raamatuid ei jäänudki.
Nüüd on Kaer eesti keelde tõlkinud ligi 80 raamatut. Ja ta valib neid ikka selle järgi, mis endale meeldivad. «Paratamatult tuleb raamatu keskkonnas olla mitu kuud ja kui see maailm on vastuvõtmatu, ei õnnestu ka tõlge.»
Varraku peatoimetajana saab Kaer suuresti ise tõlgitavaid raamatuid valida. Hiljuti tõlkis ta Iiri kirjaniku John Banville'i teose «Puutumatu», mida isegi iirlased ise loevad sõnaraamatuga. Kirjaniku keelekasutus ja lausete ülesehitus on sedavõrd keeruline, et muidu ei saa lihtsalt aru, aga moodustuv tekst on ka tõesti kaunis ja nauditav, kinnitab teose eesti keeles Eesti raamatupoodidesse toonud Kaer. Ju ei ole Krista Kaera jaoks selline keerukus ületamatu, sest just tema suutis koos tütre ja abikaasaga mõelda väikeste ja suurte Potteri fännide meeleheaks välja eestikeelse Potteri maailma Sigatüüka, Trahhtagumikuga Skruutide, varikätkide ja palju muu taolisega.
Autor: Sigrid Sõerunurk/UT